Ja mägedelt kajas vastu. Khaled Hosseini

oli vait, kui välja arvata Baba Ayub, kes endiselt nuttis ja Qaisilt andestust palus.

      Abdullah. Sinu õde on magama jäänud. Kata tema jalad tekiga kinni. Nii. Hästi. Äkki peaksin nüüd lõpetama. Ei? tahad, et ma jätkaksin? Oled sa kindel, poiss? Hästi.

      Kuhu ma jäingi? ah jaa. Järgnes neljakümnepäevane leinaperiood. Igal päeval tegid naabrid perekonnale süüa ja pidasid nendega koos öösel valvet. Inimesed tõid andamiks kaasa, mida said – teed, maiustusi, leiba, mandleid –, ja nad tõid kaasa ka oma kaastunde. Baba Ayub suutis end sundida vaevu aitäh ütlema. Ta istus nuttes nurgas, pisaraojad mõlemast silmast voolamas, nagu ta tahaks küla põuale niimoodi lõppu teha. Sellist piina ja kannatusi ei sooviks ka kõige hullemale inimesele.

      Mitu aastat möödus. Põud jätkus ja Maidan Sabz langes veel rängemasse vaesusesse. Mitu last suri hällis janusse. Kaevude veetase alanes veel ja jõgi kuivas ära, Baba Ayubi äng aga oli kui jõgi, mis iga mööduva päevaga vaid paisus. Temast ei olnud perekonnale enam mingit kasu. Ta ei töötanud, ei palvetanud, vaevu sõi. Tema naine ja lapsed anusid teda, aga tulutult. Järelejäänud pojad pidid tema töö üle võtma, sest Baba Ayub istus iga päev ainult oma põllu serval, üksik, armetu inimkuju, kes vaatab ainiti mägede poole. Ta ei rääkinud enam külaelanikega, sest ta arvas, et nad räägivad teda taga. Et ta on argpüks, sest ta andis vabatahtlikult oma poja ära. Et ta ei ole mingi isa. Tõeline isa oleks div’iga võidelnud. Ta oleks oma peret kaitstes surnud.

      Ühel õhtul mainis ta seda oma naisele.

      „Nad ei räägi niimoodi,“ vastas tema naine. „Mitte keegi ei pea sind argpüksiks.“

      „Ma kuulen neid,“ ütles mees.

      „Sa kuuled omaenda häält, kaasa,“ sõnas naine. Kuid ta ei öelnud, et külaelanikud tõepoolest rääkisid teda taga. Ja sosistasid, et võib-olla on ta hulluks läinud.

      Ja siis, ühel päeval, andis mees neile põhjust. Ta ärkas koidikul. Naist ja lapsi äratamata pani ta kotiriidest märssi paar leivakildu, pistis jalanõud jalga, sidus vikati vöökohale ning asus teele.

      Ta kõndis hästi palju päevi. Ta kõndis, kuni päike oli õrn punane kuma kauguses. Öösiti magas ta koobastes, samal ajal kui tuul väljas vihises. Või jõgede kallastel ja puude all ning rahnude varjus. Ta sõi oma leiva ära ning siis seda, mida tal õnnestus leida – metsamarju, seeni, kala, mida ta paljaste kätega ojadest püüdis –, ja mõnel päeval ei söönud ta üldse. Aga ta kõndis ikka edasi. Kui mööduja küsis, kuhu ta läheb, ütles ta, kuhu, ning mõned naersid, mõned tõttasid mööda, kartes, et ta on hull, ja mõned palvetasid tema eest, sest ka nemad olid lapse div’ile kaotanud. Baba Ayub hoidis pilgu maas ja kõndis. Kui jalanõud ära lagunesid, sidus ta need paeltega jalgade külge, ja kui paelad rebenesid, jätkas ta paljajalu. Nii rändas ta üle kõrbete ja orgude ja mägede.

      Lõpuks jõudis ta mäeni, mille otsas seisis div’i kindlus. Ta tahtis nii väga oma teekonda lõpetada, et ta ei puhanud ning hakkas otsekohe ronima, riided ribadeks, jalad verised, juuksed tolmuga kaetud, aga otsusekindlus kõigutamatu. Sakilised kaljuservad rebisid tema taldu lõhki. Kullid nokkisid tema põski, kui ta nende pesadest mööda ronis. Äkilised tuuleiilid oleksid ta äärepealt mäeküljelt lahti rebinud. Aga ta muudkui ronis ühe kalju otsast teisele, kuni viimaks seisis ta div’i kindluse toeka värava ees.

      Kes seda julgeb teha? kõmises div’i hääl, kui Baba Ayub kivi vastu väravat viskas.

      Baba Ayub ütles oma nime. „Ma tulen Maidan Sabzi külast,“ sõnas ta.

      Kas sa tahad surra? Ilmselt – kui sa mind minu kodus segad! mida sa tahad?

      „Ma tulin sind tapma.“

      Teisel pool väravat tekkis vaikus. Ja siis avanes värav kriginal ning seal seisis div, kõrgudes Baba Ayubi kohal kogu oma luupainajalikus hiilguses.

      Kas tõesti? ütles elukas häälega, mis meenutas kõuekõminat.

      „Justnii,“ lausus Baba Ayub.„Nii või teisiti, aga üks meist sureb täna.“

      Hetkeks tundus, et div pühib Baba Ayubi maast lahti ja lõpetab tema elu üheainsa hammustusega oma pistodana teravate hammastega. Aga miski pani elukat kõhklema. Ta kissitas silmi. Võib-olla oli asi vana mehe hullus jutus. Võib-olla mehe välimuses, ribadeks rüüs, verises näos, tolmus, mis teda pealaest jalatallani kattis, lahtistes haavades tema nahal. Või hoopis ehk selles, et div ei leidnud vana mehe silmis kübetki hirmu.

      Kust sa ütlesidki, et tuled?

      „Maidan sabzist,“ lausus Baba Ayub.

      Sind vaadates asub Maidan Sabz ilmselt kaugel.

      „Ma ei tulnud siia tühja juttu ajama. Ma tulin siia…“

      Div tõstis ühe küünistega käe. Jah. Jah. Sa tulid mind tapma. Ma tean. Aga mulle antakse ju ometi õigus paar viimast sõna öelda, enne kui mind maha lüüakse.

      „Hästi,“ lausus Baba Ayub. „Aga vaid paar sõna.“

      Aitäh. Div naeratas laialt. Kas ma võin küsida, mida kurja ma olen sulle teinud, et olen surma ära teeninud?

      „Sa võtsid minult noorima poja,“ vastas Baba Ayub. „Ta oli mulle maailmas kõige kallim.“

      Div ühmas ja trummeldas sõrmedega vastu lõuga. Ma olen isadelt võtnud palju lapsi, lausus ta.

      Baba Ayub tõmbas vikati vihaselt välja. „Siis maksan ka nende eest kätte.“

      Pean ütlema, et sinu julgus äratab minus suurt imetlust.

      „Sa ei tea midagi julgusest,“ sõnas Baba Ayub. „Et olla julge, peab midagi kaalul olema. Minul polnud siia tulles midagi kaotada.“

      Sul on kaotada elu, ütles div.

      „Selle sa juba võtsid minult.“

      Div ühmas taas ja silmitses Baba Ayubi mõtlikult. Mõne aja pärast ütles ta: Hästi siis. Ma tulen sinuga duellile. Aga kõigepealt palun järgne mulle.

      „Tee kiiresti,“ ütles Baba Ayub, „mul hakkab kannatus katkema.“ aga div kõndis juba tohutu koridori poole ning Baba Ayubil polnud muud võimalust kui järgneda. Ta läks div’i järel läbi koridoride labürindi, laed riivasid peaaegu pilvi ja kõike toetasid hiigelsuured sambad. Nad möödusid treppidest ja nii suurtest kambritest, et nendesse oleks kogu Maidan Sabz ära mahtunud. Nad kõndisid nii, kuni viimaks juhatas div Baba Ayubi ilmatu suurde tuppa, mille tagaosas oli eesriie.

      Astu lähemale, viipas div.

      Baba Ayub seisis div’i kõrvale.

      Div tõmbas eesriide lahti. Selle taga oli aken. Aknast nägi Baba Ayub ilmatu suurt aeda. Küpressipuud piirasid aeda, maa oli täis igat värvi lilli. Seal olid sinistest plaatidest basseinid, marmorist terrassid ja lopsakad rohelised muruplatsid. Baba Ayub nägi kaunilt pügatud hekke ja purskkaeve granaatõunapuude varjus purskamas. Ta poleks ka kolme eluaja jooksul suutnud nii ilusat kohta ette kujutada.

      Aga tõeliselt rabas Baba Ayubi see, et ta nägi lapsi rõõmsalt aias jooksmas ja mängimas. Nad ajasid üksteist taga mööda jalgteid ja puude ümber. Nad mängisid hekkide vahel peitust. Baba Ayubi pilk otsis laste seas ja lõpuks leidis ta, keda ta oli otsinud. Seal ta oli! tema poeg Qais, elus ja enam kui hea tervise juures. Ta oli pikemaks kasvanud ning tema juuksed olid pikemad, kui Baba Ayub mäletas. Tal oli kaunis valge särk kenade pükste peal. Ta naeris õnnelikult, joostes paarile kaaslasele järele.

      „Qais,“ sosistas Baba Ayub, nii et hingeõhk klaasi uduseks tegi. Ja siis ta hüüdis poja nime.

      Ta ei kuule sind, ütles div. ega näe.

      Baba Ayub hüppas üles-alla, vehkis kätega ja tagus klaasi, kuni div eesriide taas ette tõmbas.

      „Ma ei mõista,“ lausus Baba Ayub, „ma arvasin…“

      See on sinu tasu, sõnas div.

      „Selgita,“