Tulemüür. Henning Mankell

läheme, siis tuleb kelli helistada. Ja see ei peaks lindilt tulema.”

      Pastor noogutas vastumeelselt. Wallanderil käis peast läbi mõte, mis juhtuks siis, kui ta oma politsei töötõendi välja võtaks. Anette Fredman ja Jens läksid kirikust esimesena välja. Wallander tervitas Agneta Malmströmi.

      „Ma tundsin teid ära,” ütles naine. „Me pole kunagi kohtunud. Aga teie pilt on lehes olnud.”

      „Ta palus mul tulla. Kas ta helistas teile ka?”

      „Ei. Ma tahtsin ise tulla.”

      „Mis edasi saab?”

      Agneta Malmström raputas aeglaselt pead.

      „Ma ei tea. Ta on liiga palju jooma hakanud. Ma ei tea, mis Jensist saab.”

      Tasasel toonil vesteldes olid nad jõudnud kiriku eeskotta, kus Anette ja Jens ootasid. Kellad helisesid. Wallander avas ukse. Ta heitis pilgu tagasi, kirstu poole. Matusebüroo töötajad hakkasid seda juba välja kandma.

      Järsku pimestas teda välklambi sähvatus. Kiriku ees seisis fotograaf. Anette Fredman püüdis oma nägu varjata. Fotograaf kummardus allapoole ja suunas kaamera poisi näole. Wallander tahtis sekkuda. Kuid fotograaf oli kiirem. Ta jõudis pildi ära teha.

      „Miks te ei või meid rahule jätta?” karjus Anette Fredman.

      Poiss hakkas nutma. Wallander haaras fotograafi käsivarrest kinni ja vedas ta kõrvale.

      „Mida sa õige teed?” röögatas ta.

      „Pole sinu asi!” vastas fotograaf. Ta oli umbes sama vana kui Wallander ja tal oli halb hingeõhk.

      „Ma teen selliseid pilte, nagu ise tahan,” jätkas ta. „Sarimõrtsukas Stefan Fredmani matus. Ma müün pildid maha. Kahjuks jäin matusetalitusele hiljaks.”

      Wallander kavatses juba oma politsei töötõendi välja võtta. Siis muutis ta aga meelt ja rabas kaamera ühe ropsuga enda kätte. Fotograaf püüdis seda tagasi saada. Ent Wallander tõrjus ta eemale. Tal õnnestus fotoaparaadi tagumine külg lahti saada ja film välja tirida.

      „Igal asjal on piir,” ütles ta ja andis kaamera tagasi.

      Fotograaf jõllitas talle otsa. Siis võttis ta taskust mobiiltelefoni.

      „Ma helistan politseisse,” ütles ta. „See on seadusevastane.”

      „Helista,” vastas Wallander. „Helista. Ma olen kriminaalpolitseinik ja minu nimi on Kurt Wallander. Ma töötan Ystadis. Helista mu Malmö kolleegidele ja kaeba, mille peale aga tahad.”

      Wallander lasi filmi maha kukkuda ja trampis selle puruks. Samal hetkel vaikisid kirikukellad.

      Wallander oli higiseks läinud. Ta oli ikka veel ärritatud. Peas kajas Anette Fredmani anuv karjatus, et ta rahule jäetaks. Fotograaf vahtis purukstallatud filmi. Väikesed poisid mängisid häirimatult jalgpalli.

      Juba telefonis oli Anette Fredman küsinud, kas Wallander tahaks pärast matust tema juurde kohvile tulla. Wallander ei olnud suutnud keelduda.

      „Mingeid pilte lehte ei tule,” ütles ta.

      „Miks nad ei võiks meid rahule jätta?”

      Wallander ei osanud sellele küsimusele vastata. Ta vaatas Agneta Malmströmi poole. Kuid ka tema ei leidnud midagi, mida öelda.

      Üürikorter räämas maja neljandal korrusel oli samasugune, nagu Wallander seda mäletas. Ka Agneta Malmström oli nendega kaasa tulnud. Kohvi oodates istusid nad vaikides. Wallander arvas köögist pudeli klirinat kuulvat.

      Poiss istus põrandal ja mängis omaette autoga. Wallander mõistis, et Agneta Malmström jagab tema rusutust. Kuid kummalgi polnud midagi öelda.

      Igaüks istus oma kohvitassiga. Anette Fredmani silmad läikisid. Agneta

      Malmström püüdis küsida, kuidas ta töötuna majanduslikult toime tuleb. Anette Fredmani vastus oli lühike.

      „Saan hakkama. Mingit moodi saan hakkama. Üks päev korraga.”

      Jutuajamine soikus. Wallander vaatas kella. See hakkas juba üks saama. Ta tõusis püsti ja surus Anette Fredmani kätt. Samal hetkel puhkes naine nutma. Wallander tundis end abituna.

      „Ma jään natukeseks ajaks siia,” ütles Agneta Malmström. „Minge teie pealegi.”

      „Ma püüan mõnikord helistada,” ütles Wallander. Siis silitas ta kohmakalt poisil pead ja läks.

      Enne mootori käivitamist istus ta natuke aega autos. Ta mõtles fotograafi peale, kes oli kindel, et saab surnud sarimõrtsuka matusel tehtud pildid maha müüa.

      Ma ei saa eitada, et niisuguseid asju juhtub, mõtles ta. Aga ma ei saa möönda, et ma seda mõistaksin.

      Ta sõitis läbi Skåne sügise Ystadi poole.

      Läbielatu rõhus teda.

      Veidi pärast kella kahte parkis ta auto politseimaja juurde ja astus uksest sisse.

      Tuul oli tõusnud. Puhus idast. Lahe kohalt liikusid maa poole aeglased pilved.

      3

      Kui Wallander oma kabinetti jõudis, valutas tal pea. Ta hakkas kirjutuslaua sahtleid läbi vaatama lootuses sealt mõnd tabletti leida. Hansson möödus vilistades tema kabineti uksest. Kõige alumise sahtli tagumisest nurgast leidis ta lõpuks kortsunud Disprili pakendi. Ta läks kööginurka, et võtta klaas vett ja tass kohvi. Laua ääres istusid mõned viimastel aastatel Ystadi tulnud noored politseinikud ja ajasid valjusti juttu. Wallander noogutas ja tervitas. Ta kuulis, et räägiti õpinguteajast politseikoolis. Ta läks oma kabinetti tagasi, istus jõude ja vaatas, kuidas kaks tabletti veeklaasis aeglaselt lahustusid.

      Ta mõtles Anette Fredmani peale. Püüdis ette kujutada, kuidas Rosengårdi korteri põrandal vaikselt mänginud poiss tulevikus hakkama saab. Tundus, nagu oleks poiss ennast maailma eest peitnud. Mälestusega surnud isast ja kahest surnud õest-vennast.

      Wallander jõi klaasi tühjaks ja tundis, et peavalu andis kohe järele. Tema ees laual oli Martinssoni toodud kaust, millele too oli pannud peale punase märkmepaberi kirjaga „Kuradi kiire”. Wallander teadis, mis kaust see oli. Nad olid sellest enne nädalavahetust rääkinud. Eelmise nädala kolmapäeva öösel toimunud sündmustest. Wallander oli siis Hässleholmis seminaril, kus tutvustati politseiametis mootorrattajõukude ohjeldamiseks välja töötatud uusi töösuundi ja kuhu Lisa Holgersson oli ta saatnud. Wallander oli palunud, et teda säästetaks sellest, kuid Lisa Holgersson ei andnud järele. Sõita tuli Wallanderil, mitte kellelgi teisel. Üks mootorrattajõukudest oli ostnud Ystadi lähistele juba maatüki. Neil tuli arvestada probleemidega, mis edaspidi tekkida võivad.

      Wallander ohkas ja otsustas tööle hakata. Ta lõi kausta lahti, luges sisu läbi ja nentis, et Martinsson oli juhtunu kohta selge ja ülevaatliku kokkuvõtte kirjutanud. Ta nõjatus toolil tahapoole ja mõtles loetu üle järele.

      Kaks tüdrukut, üks üheksateistkümneaastane, teine kõigest neliteist, olid teisipäeva õhtul pärast kella kümmet ühe restorani juurde takso tellinud. Nad tahtsid taksoga Rydsgårdi sõita. Üks tüdrukutest istus eesistmel. Ystadi linnapiiril palus ta juhil peatuda, sest tahtis tagaistmele üle kolida. Takso jäi teeserva seisma. Tagaistmel olnud tüdruk võttis seepeale haamri ja lõi juhti sellega pähe. Samal ajal tõmbas ees istunud tüdruk noa ja lõi taksojuhti noaga rindu. Siis võtsid nad taksojuhi rahakoti ja mobiiltelefoni ning jätsid auto sinnapaika. Taksojuhil õnnestus vigastustest hoolimata dispetšeriga ühendust võtta. Taksojuhi nimi oli Johan Lundberg ja ta oli üle kuuekümne aasta vana. Kogu oma täiskasvanuelu oli ta taksojuht olnud. Ta teatas tüdrukute tundemärgid. Kohale sõitnud Martinsson sai restoranis olnud inimesi küsitledes suurema vaevata nende nimed teada. Seejärel võeti tüdrukud kodudest kinni. Üheksateistkümneaastane jäi vahi alla. Kuna kuritegu oli jõhker, siis otsustati ka neljateistkümneaastane arestikambrisse jätta. Johan Lundberg oli haiglasse jõudes teadvusel. Ent ootamatult tema seisund halvenes. Nüüd lamas ta haiglas teadvusetuna ja arstid olid prognoosis ebakindlad. Martinssoni sõnul oli üks tüdrukutest nimetanud rünnaku