Tuli. Mats Strandberg

tuleb Vanessale meelde. Nicke on sel nädalal ju öösiti tööl. Küllap ta tuli koju alles mõne tunni eest.

      Pärast seda kui Vanessa koju tagasi kolis, on nad Nickega püüdnud teineteisega toime tulla nii hästi-halvasti, kui see õnnestub. Kogu allasurutud viha laiub miiniväljana nende vahel, ent nad astuvad ettevaatlikult, ootavad ära teise käigu. Vanessa teeb, nagu järgiks ta Nicke ja ema reegleid, ja Nicke teeb, nagu usuks seda. Ent Vanessa teab, et Nicke ootab üksnes võimalust talle koht kätte näidata, ment nagu ta on.

      Melvin viriseb natuke, otsekui tahaks oma olemasolust märku anda.

      „Mis Melvinil on?” küsib Vanessa.

      „Ta keeldub riideid selga panemast,” ütleb ema ja näpib tätoveeringut oma käsivarrel, madu, kellel on sabaots suus. „Lõpuks andsin ma alla, sest ma tegelikult ju mõistan teda. Mina tahaksin ka sellise palavaga alasti ringi lipata.”

      „Minugipoolest,” irvitab Nicke.

      Ema kihistab naerda. Vanessa pööritab silmi.

      „Mis sul täna plaanis on?” küsib ema.

      „Ma lähen Michelle’i ja Evelinaga järve äärde.”

      „Kas Wille ei tulegi kaasa?” küsib Nicke süütul häälel.

      „Tuleb küll,” vastab Vanessa ja naeratab sõbralikult vastuseks, ise samal ajal mõeldes: hüppa kaevu, sa kuradi luuser. „Ma lähen duši alla.”

      Ta on kaua jaheda vee all, peseb hambad ja loputab külma veega nägu. Võtab paar peavalutabletti. Kui ta oma tuppa tagasi jõuab, on ta juba uuesti higistama hakanud, ent pärast meikimist näeb ta vähemalt natukenegi inimese moodi välja.

      Ta vaatab oma mobiili. Wille on sõnumi saatnud, et nad hakkasid tulema. Ta tõmbab türkiissinised bikiinid selga, paneb nende peale särgiku ja lühikesed teksad. Siis pakib ta rannakotti rätiku, padja ja raamatu.

      Ta läheb kööki ja laseb oma veepudeli täis.

      „Ma lähen siis,” ütleb ta.

      „Kas sa hommikust ei söögi?” küsib ema.

      „Ma ei jõua. Michelle võtab võileivad kaasa.”

      „Äkki sa tahad, et ma tuleksin kaasa? Nii tore oleks ju koos emaga järve ääres olla!”

      Mõttetu nali, mis on kordunud kogu suve päevast päeva, ja ema nagu ei väsikski sellest ära. Vanessa on küll juba väsinud. Aga ta ei jõua vastata. Rannakott läheb ümber ja raamat kukub põrandale.

      „Ops!” hüüab Melvin ja naerab.

      „Mida sa loed?” küsib ema.

      Vanessa näitab korraks kärmesti raamatut, enne kui selle kotti tagasi paneb.

      „„Katk”? Issand, Nessa. Miks sa selliseid asju loed? Kas siin ilmas pole häda ja viletsust juba piisavalt?”

      „Ma võtsin selle ju teie riiulist!”

      „See on sinu raamat, Jannike,” ütleb Nicke lõbustatult.

      Ema vangutab pead.

      „Selliste raamatute lugemine on sama hea kui oma aju tapetseerimine seestpoolt igasuguse pahnaga. See ei vii kusagile. Ma peaksin need riiulist minema viskama. Ma ei taha neid oma kojugi.”

      Vanessa ohkab. Ema on olnud niisugune sellest ajast peale, kui ta oma viimasel kursusel käis ja taas kord elu mõtte leidis. Seekord oli tema mentoriks Helena Malmgren. Eliase ema ei ole enam kirikuõpetaja, vaid on hakanud eneseabiguruks.

      „See on meie kõigi teha, missugust energiat me oma ellu laseme,” jätkab ema. „Me saame valida, kas me pooldame universumi positiivseid või negatiivseid energiaid. Kui mõtled üksnes positiivselt, lahenebki enamik asju. Ja kui mõtled ainult negatiivseid mõtteid, jah, ega siis polegi midagi imestada, kui kõik on nässus.”

      Vanessa ägestub. Tal on sellest plämast nii kõrini.

      „Mis mõttes, et siis kõik inimesed, kes on haiged ja kellel on raske, et nad on ise süüdi või?” küsib ta. „Kas Aafrika lapsed nälgivad surnuks, sest nad pooldasid negatiivset energiat, või on universumil eri maailmajagude jaoks erinevad reeglid?”

      Ema näib pahane.

      „Ega ma nii ei mõelnud,” ütleb ta, see on tema tavaline vastuväide.

      Vanessa kummardub alla ja kõditab Melvini pehmet lapsekõhtu, kuni poiss kihistama hakkab.

      „Nägemist,” sõnab ta ja läheb.

      „Tervisi Willele!” hüüab Nicke talle järele.

      Wille auto töötab tühikäigul number viis bussi peatuses. Vanessa istub kõrvalistmele ja tõmbab ukse kinni.

      „Tere, kallis,” ütleb Wille ja suudleb teda põsele, enne kui paigalt võtab.

      „Einoh, eile oli ikka haige õhtu küll!” teatab Michelle aegamisi tagaistmelt.

      „Ma ei mäleta mitte halligi,” itsitab Evelina.

      „Küll sa mäletad, sa lihtsalt ei taha seda tunnistada,” ütleb Vanessa, vaatab talle tahavaatepeeglist otsa ja niisutab paljutähenduslikult huuli.

      Nad naeravad ja Vanessa nõjatub istmel tahapoole. Ta sirutab käe autoaknast välja ja tunneb peopesa vastas õhusurvet.

      „Kas me grillist võime mööda sõita? Ma ei jõudnud hommikust süüa,” teatab ta Willele.

      „Muidugi, aga me peame kõigepealt Jonte ja Lucky peale võtma.”

      „Kuidas nemad veel ära mahuvad? Juba Lucky üksi on ju mingi kolme inimese eest.”

      „Eks siis tüdrukud istuvad sülle.”

      Michelle ja Evelina alustavad valjuhäälset protesti.

      „Vaata kindalaekasse,” sõnab Wille.

      Vanessa näeb poisi suunurgas muiet. Ta teeb kindalaeka lahti. Seal on väike valge mõmmi, kes hoiab kinni suurest siidsüdamest, millel on tekst MAAILMA PARIM TÜDRUK.

      „Aitäh,” ütleb Vanessa.

      Mõmmi on ühekorraga napakas ja nunnu, nii et ta on täitsa liigutatud.

      „Isssssand kui armas!” huilgab Evelina.

      „No mina ei saa Mehmeti käest elu sees kingitusi,” ütleb Michelle.

      Wille vajutab gaasi põhja, kui nad maanteele jõuavad.

      „Ma armastan sind,” lausub ta ja vaatab Vanessale otsa.

      „Mina sind ka,” vastab Vanessa.

      Ta keerutab sõrmes kihlasõrmust ja tunneb, kui tõsiselt ta neid sõnu mõtleb.

      See nagu ei lõpegi kunagi ära, mõtleb Ida, keerab päikesekreemi tuubil korgi pealt ja vajutab suure törtsu kreemi peopessa.

      Kui end kreemitama hakkad, siis on selline tunne, et nahka on mitu ruutkilomeetrit. Ja kui oled ujumas käinud, tuleb jälle otsast peale alustada. Ja isegi kui ujuma ei lähe, siis higistad sellises kuumas niikuinii kõik viie minutiga maha.

      Ida igatseb vihma, pilvist taevast, väikestki tuulehoogu. Iga heli jääb liikumatusse õhku rippuma. Veepiiril pladistavate laste hõiked. Julia ja Felicia jutuvada. Robini ja Eriku haige hiphop katkisest kõlarist.

      Ida võtab päikesekaitse-huulepulga ja määrib peale. Valge tihe mass meenutab ektoplasmat, seda, mida ta pidavat suust välja ajama, kui ta seestub. Ta viskab mõtte ärritatult peast ja heidab rätikule pikali. Ta proovib lõdvestuda, kuid keha on kõikidest kreemidest libe ja ligane. Ja nüüd nihutab Erik end talle lähemale, paneb oma higise reie tema oma vastu.

      „Mis asja sa kleebid ennast kogu aeg ligi?” küsib Ida.

      Julia ja Felicia jäävad vait ning Ida ei pea nende poole vaatamagi, et nende närvilist pilguvahetust näha.

      „Mis sul on päevad või?” pobiseb Erik, kuid tõmbub siiski pisut eemale.

      Julia