Tuli. Mats Strandberg

arvasite valesti,” katkestab teda noormees.

      Ta räägib just säärast „peent” Stockholmi dialekti, mis enamikku Engelsforsi elanikest närvi ajab, ükskõik kui sõbralik seda kõnelev inimene ka oleks. Ja praegusel hetkel pole hääles sõbralikkusest jälgegi.

      Gustaf vaatab võõrale jahmunult otsa.

      No muidugi, mõtleb Minoo. Ta pole ju harjunud sellega, et inimesed on tema vastu ebaviisakad.

      „Tundub sedamoodi,” lausub Gustaf. „Kas te kolite siia?”

      „Jah,” vastab võõras häälega, mille järgi otsustades pole ta elu sees nii tüdinenud olnud.

      Minoo kõrvad õhetavad. Ta tahab ainult minema pääseda. Isegi Gustafi sarm ei mõju sellele kutile, kes nüüd autoukse pauguga kinni lööb ja käsi vastu oma püksiviike hõõrub. Siis tõstab ta pilgu ja vaatab pingsalt Minoole otsa.

      Minool tekib tunne, et poiss näeb otse tema sisse, ja et talle ei meeldi see.

      „Tule. Lähme ära,” pomiseb ta ja võtab Gustafi käsivarrest kinni, tõmbab ta endaga kaasa.

      „See kutt nüüd vaevalt et parandab suhtumist stockholmlastesse siin linnas,” ütleb Gustaf, kui nad üle aasa tagasi lähevad.

      „Ega tõesti,” vastab Minoo.

      Kui nad metsaservani jõuavad, pöörab Minoo ringi ja vaatab tagasi maja poole. Talle näib, et ta näeb ülemisel korrusel liikumist.

      „Mida sa nüüd teha tahaksid?” küsib Gustaf.

      „Ma ei tea,” vastab ta.

      Minoo mobiil piiksatab ja ta võtab selle seelikutaskust välja. Sõnum Linnéalt. Ta loeb selle läbi.

      „Kas juhtus midagi?” küsib Gustaf.

      „Ei,” valetab Minoo. „Mitte midagi.”

3

      Puude suured lehekroonid varjutavad maapinna, ent jahutust ei too. Vastupidi, siin metsas tundub kuumus veelgi talumatum. Õhk on raske ning lõhnab vaigu, okaste ja kuuma puidu järele. Lisaks see eriline metsalõhn, millele Anna-Karin ei oska nime anda. Ta hingab seda sügavalt kopsudesse, liikudes mööda kitsast rada, mis lookleb mustikavarte ja pahklike tüvede vahel.

      Tema ümber on kõik haudvaikne. Ent see rahu, mida ta siia otsima tuleb, ei taha kuidagi saabuda.

      Mets, loomad ja vanaisa on olnud alati Anna-Karini pelgupaigad. Kuid alles siis, kui ta kolis emaga Engelsforsi keskusesse korterisse, sai ta aru, kui palju see kõik tegelikult tähendas.

      Talu on maha müüdud. Vanaisa elab Solbackeni vanadekodus. Aga mets kuulub endiselt Anna-Karinile. Ta on tulnud siia peaaegu iga päev kogu suvevaheaja. Eemale teistest inimestest, kes end igast suunast peale pressivad, eemale nende pilkudest, asfaldist ja tellistest ja betoonist ja inetusest. Siin saab ta kergemalt hingata. Ta julgeb isegi unistada.

      Jah. Tavaliselt on nii. Aga täna on miski teisiti.

      Kõik Engelsforsi lapsed kasvavad üles manitsusega „ära metsas rajalt kõrvale astu”. Kaardid ja kompassid ei pidavat õigesti töötama ja spordipäevadel on orienteerumisest juba ammu loobutud. See lõppes alati otsingute ja metsa läbikammimisega. Otsekui oleks mets seestpoolt suurem kui väljast vaadates. Anna-Karini eluajal on mitu inimest siia jäljetult kadunud.

      Ent praegu tunneb Anna-Karin esimest korda metsa vastu seda, mida nii paljud teised engelsforslased: kõhedust. Ta taipab, et pole kuulnud ühtainsatki lindu laulmas, ühtainsatki putukat sumisemas. Siiski liigub ta sügavamale metsa, laseb metsal end alla neelata.

      Higipiisad kerkivad meelekohtadele ja ta tunneb, et liigub ülesmäge. Tõus on nii väike, et on vaevalt märgata, aga jalgades annab tunda. Temast paremal sätendab vett täis kruusaaugus päike. Peegelsile pind tuletab meelde, kui suur janu tal on. Kuidas ometi sai ta joogi maha unustada?

      Rada muutub üha järsemaks ja kivisemaks. Tundub, nagu keeraks keegi veel kuuma juurde. Kuivad lehed krabisevad, kui ta madalamaid oksi eest ära lükkab. Higistel huultel on soolakas maik ja ta kuuleb iseenda häälekaid hingetõmbeid.

      Maapind muutub tasasemaks ja puud jäävad hõredamaks, kui ta künka tippu jõuab. Ta istub ühele pehkinud kännule, proovib hinge tõmmata. Huuled on higipiiskade all kuivad. Janu on hullem kui kunagi varem ja kui ta silmad suleb, siis on tal tunne, nagu käiks pea ringi. Ta pingutab, et sügavalt ja aeglaselt hingata, kuid tunneb üksnes, nagu ta hingaks üha uuesti sisse vana kasutatud õhku.

      Ta avab silmad.

      Õhk väreleb. Värvid näivad äkitselt tugevamad, lõhnad tunduvad veel teravamad.

      Tema ees seisab surnud puu. See sarnaneb inimesega, kes sirutab käsi taeva poole. Auk tüves meenutab suud. Lahti löönud koor on tuhakarva.

      Seda puud siin varem ei olnud.

      Mõte on muidugi tobe. Puu ei hiili niimoodi lähemale. Ammugi veel surnud puu.

      Anna-Karin tõuseb püsti. Peapööritus tuleb tagasi. Ta peab koju minema. Vett saama.

      Ent surnud puu meelitab teda. Ta astub rajalt kõrvale ja läheb puu poole. Kuivad oksad purunevad jalge all. Tihkes vaikuses teevad need valju häält. Mõnes kohas on mustikavarred nii kuivanud, et muutuvad pealeastumisel pulbriks. Ta sirutab käe välja, puudutab kuuma puutüve, ja kõnnib unenäolise tundega edasi.

      Tontliku puu taga laskub maapind sügavikku. Kauguses näeb ta vana tehase korstnaid.

      Siin-seal märkab ta teisigi kuivanud puid. Kõrgeid tüvesid, mis on päikese käes kriitvalgeks tõmbunud.

      Asi pole ainult põuas, mõistab ta, taipamata, kust see teadmine pärineb. Miski muu suretab metsa välja.

      Ta pöörab aeglaselt ringi. Kulub mõni sekund, enne kui ta märkab rebast, kes seisab täpselt selle kännu kõrval, kus ta äsja oli istunud. Merevaigukarva silmad vastavad rahulikult ta pilgule.

      Päike lasub hõõguvalt ja raskelt Anna-Karini pealael ning higi voolab silmadesse, kui ta rebasega tõtt vaatab. Ta ei julge ennast liigutada, ei taha looma ehmatada.

      Aga lõpuks on ta sunnitud silmi hõõruma, kipitava soola ära pühkima.

      Kui ta käed silme eest võtab, on rebane kadunud.

      Anna-Karin astub Solbackeni vanadekodu liftist välja. Tema taldade alt koridori plastkattelt kostab kriuksuv heli. Suures toas akna all istub vanaisa oma ratastoolis. Ta on nii kõhn. Iga kord, kui Anna-Karin teda näeb, oleks ta justkui veel natuke kokku kuivanud.

      Teises tugitoolis tukub tüüpilise lokisoenguga mutike. Rohkem ei ole toas kedagi. Vanaisa naeratab, kui Anna-Karinit märkab. Silmad on erksad. Ta tunneb tüdruku ära. Täna tundub olevat hea päev. Anna-Karini süda täitub rõõmuga, ajab peaaegu ülegi. Ta ulatab vanaisale ristsõnalehe, mis ta tema jaoks Leffe kioskist ostis.

      „Kas me täna ei kallistagi?” küsib vanaisa ja paneb ajalehe ratastooli lauakesele.

      „Ma olen nii higine. Äkki ei maksa.”

      „Mis sa seletad, tüdu. Tule siia,” ütleb vanaisa.

      Varem ei kallistanud vanaisa kunagi. Aga ta on mitmes mõttes muutunud. Anna-Karin embab ettevaatlikult habrast vanainimesekeha.

      „Kas sa söönud oled täna midagi?” küsib ta, kui vanaisast lahti laseb.

      „Mul ei lähe kõht tühjaks, kui ma liikuda ei saa. Muudkui istun ja pikutan, muud ma ju ei teegi.”

      Süütunne valdab Anna-Karinit. Ta ei suuda iseendale andestada. Tema süü oli, et laut põlema süttis, et vanaisa viga sai.

      „Pealegi on nii paganama palav,” lisab vanaisa.

      „Aga kas sa vähemalt jood korralikult?” küsib Anna-Karin ja piidleb pooltühja õunamahlaklaasi ratastooli lauakesel.

      „Jaa-jaa,” rehmab vanaisa tõrjuvalt käega.

      Anna-Karin mõtleb, et peaks põetajate käest küsima, kas vanaisa ikka tõepoolest