Tuli. Mats Strandberg

looduse lõhnu, helisid ja varjundeid. Aga ta ei tea, kas ta peaks rääkima ka täna nähtust. Ta ei taha, et vanaisa muretsema hakkaks.

      „Tüdukene,” ütleb vanaisa. „Mis sul mõttes on?”

      Ta võtab vastu otsuse. Ta peab hirmuäratavast vaikusest ja surnud puudest rääkima. Sest kui miski vanaisale elu sisse toob, siis just see, kui ta tunneb, et saab kuidagi kasulik olla. Et teda on ikka veel vaja. Et keegi tahab kuulda seda, mida tal öelda on.

      Vanaisa ei tee Anna-Karini jutu ajal teist nägugi, kuid tüdruk mõistab tema kehahoiakust, et vanaisa on üleni pinges.

      Kui ta hakkab rääkima surnud puust, võtab vanaisa tal käest kinni.

      „Siis sa astusid rajalt kõrvale,” ütleb vanaisa. „Ära tee nii.”

      „Ainult paar sammu.”

      „Sellest piisab, et mets su oma võimusesse võtaks. Seal toimub midagi. Püsi teerajal, Anna-Karin.”

      Tüdruk vaatab murelikult vanaisale otsa. Vanaisa on õpetanud teda loodust austama, aga ta pole teda kunagi varem hirmutanud.

      „Mida sa silmas pead?” küsib Anna-Karin.

      Ent vanaisa ei vasta. Ta vaatab koridori poole. Åke, üks vanaisa ammuseid sõpru, tuleb mööda koridori ja viipab rõõmsalt.

      Anna-Karin märkab segadust vanaisa pilgus.

      „Näe, Åke tuleb,” lausub Anna-Karin.

      Vanaisa köhatab.

      „Oi, Åke. Kui tore.”

      Anna-Karin naeratab Åkele, kui too nende juurde jõuab.

      „Sina lähed iga päevaga üha rohkem oma ema moodi,” ütleb külaline.

      Anna-Karin proovib vägisi naeratust huulil hoida. Dressipluusi taskust kostab piiksatus. Ta otsib mobiili välja.

      Sõnum on Minoolt.

4

      Ida astub maja tagaküljel asuvale terrassile. Puitpõrand tundub talla all pehme. Ta nõjatub piirdele ja tõmbab kopsudesse magusaid, peaaegu lämmatavaid lõhnu.

      Perekond Holmströmi aed on kahtlaselt roheline ja lopsakas. Ida isa paneb öösiti kastmissüsteemi käima, kuigi omavalitsus on kutsunud üles vett kokku hoidma. Ema pobises midagi ärevalt selle kohta, et naabrid võivad märgata, aga otseselt kätt ette ka ei pannud. Miks peakski ta ohverdama oma hinnalised, spetsiaalselt tellitud roosid selle tõttu, et Engelsforsi linn ei tule oma tööga toime ega hoolitse selle eest, et vett oleks piisavalt?

      Nüüd on ema põlvili ühe õitsva põõsa juures. Tema kõrval on aiatööriistade korv. Ta ründab umbrohtu keskendunud raevukusega.

      „Em-me!” karjub Lotta, kes põrkab aia tagumises otsas tohutul batuudil muudkui üles-alla, üles-alla. „Em-me, meil on kõht tühi!”

      „Köögis on krõbinaid ja jogurtit,” hõikab ema ja kisub peenrast välja ühe sitke juurika.

      „Me ei taha jogurtit! Me tahame panni-kooke!” karjub Rasmus, kes hüppab oma suure õe kõrval.

      Ema ohkab ja tõmbab aiakindad käest, viskab need korvi.

      „Ah nii, et teie tahate „panni-kooke”? Mis siis ikka,” ütleb ema ning kuue- ja kaheksa-aastane rõkkavad rõõmust.

      „Emme on nii kallis! Emme on nii kallis!” hüüavad nad kooris ja kargavad edasi, nii et heledad juuksed pea ümber lendlevad.

      „Oh te mu armsakesed,” naerab ema ja tõuseb püsti.

      Ida proovib ärritust alla suruda. See on lapsik ja tobe, aga tugev. Kui tema väike oli, ei jooksnud ema küll iga küsimise peale „pannikooke” küpsetama.

      Kusjuures mina oskasin nende vanuses juba korralikult rääkida, mõtleb Ida.

      „Kas sa järve äärde ei pidanud minema?” küsib ema temast möödudes.

      „Ma ootan sind ju.”

      „Aga kullakene, mul on täna palju tegemist.”

      Ema võtab sandaalid jalast, läheb terrassiustest sisse ja kõnnib kergel sammul üle valgeks värvitud põranda. Ida järgneb talle kööki.

      „Ma pidin ju ise proovima sinna sõita,” ütleb Ida.

      „Me rääkisime sellest küll, aga kindlat juttu meil ei jäänud.”

      Ema võtab valgeks värvitud köögikappidest valge kausi. Ta paneb selle valgest marmorist tööpinnale valgete seinapiltide alla, mille peale on kirjutatud HOPE ja LOVE. Emal on Borlänges sisustuspood ja nende kodu on nagu selle kolmemõõtmeline reklaamkataloog.

      „Jäi küll,” teatab Ida ja kuuleb oma hääles samasugust vinguvat tooni nagu Lottal ja Rasmusel tavaliselt.

      „Lähme mõni teine päev,” ütleb ema ning võtab munad ja piima külmkapist välja.

      „Me ei jõua mitte kunagi sõitma. Julia ja Felicia saavad enne load kätte kui mina.”

      „Ei saa nad midagi. Neil pole sinu distsipliini ega motivatsiooni.”

      Ema pöörab ringi, vaatab Idale otsa ja naeratab.

      „Sa oled täpselt samasugune nagu mina sinu vanuses.”

      Ida pahameel hajub. Julia ja Felicia käivad ja kurdavad muudkui oma emade üle, aga Carina Holmström on üks Ida suuremaid eeskujusid. Ta on alati nägus ja hoolitsetud, mitte selline piinlik mamma, kes topib selga liiga noortepäraseid rõivaid ja üritab olla oma laste sõber.

      „Kas Erik ei oota sind?” küsib ema.

      „Ootab küll.”

      „Mis sa siis veel passid?”

      Ema paneb raadio mängima ja seintesse ehitatud kõlaritest voogab kööki vana reibas suvelaul. Ema hakkab pannkoogitainast kloppima täpselt sama tõhusalt, kui ta äsja umbrohtu oli kitkunud.

      Ida läheb välja, võtab garaažist oma ratta ja lükkab seda käekõrval läbi aia. Kui ta õest-vennast mööda läheb, ütleb ta:

      „Batuudil hüppamisest võib pidamatus tekkida.”

      „Mis see tähendab?” küsib Lotta.

      „Küll sa näed,” vastab Ida.

***

      Vanessa ärkab selle peale, et Melvin kisendab kusagil korteris.

      Ta tõuseb istukile ja peavalu teeb kolju sees kukerpalli. Kardinad on ees ja tuba hämar.

      Ta tõuseb vankuvatele jalgadele ja näeb end silmanurgast suurest peeglist, mis seisab seina najal.

      Silmad on punased. Meigijäägid on segunenud higiga ja voolanud üle näo ning kui ta keelega üle hammaste tõmbab, oleks nendel nagu vildist kate. Juuksejuured on värvi alt hullemini välja kasvanud kui eales varem ning pea on sassis ja higine. Lisaks valutab mingil seletamatul põhjusel parema jala suur varvas.

      Vanessa võtab tooli pealt hommikumantli ja paneb raadio käima. Tuppa tulvab hüsteeriline tantsulugu. Seosetud mälupildid möödunud ööst vilksatavad silme eest läbi. Nad mängisid tõde või tegu ja ta suudles Evelinat. Michelle seisis Jonte köögis ja nuttis Mehmeti pärast. Ta seksis Willega pinksilaual. Ja nüüd tuleb talle meelde, miks varvas valutab. Ta komistas öösel koju tulles esikus tolmuimeja otsa.

      Vanessa tõmbab sõrmedega läbi juuste, paneb need kummiga pealaele kokku. Ta hingab sügavalt sisse, enne kui ukse lahti teeb ja kööki läheb.

      Ema ja Nicke istuvad köögilaua taga, kummalgi kohvitass käes. Vanessa väikevend Melvin lamab alasti põrandal. Ta on näost punane nagu alati pärast vihahoogu. Tema kõrval pikutab hundikoer Frasse, keel põrandani ripakil.

      „Tere hommikust,” ütleb Vanessa.

      Nicke tõstab pilgu Engelsforsbladetilt ja võtab lonksu kohvi. Vanessale näib, et ta varjab tassi taga irvitust.

      „Kui seda üldse saab veel hommikuks nimetada,” teatab Nicke.

      Vanessa