Tuli. Mats Strandberg

kärsitult ringi. Gustaf on raamatu üles võtnud ja paneb selle päevitustoolile. Ta vaatab üles ja naeratab, enne kui tüdrukule järele ruttab.

      Nad kõnnivad aeglaselt läbi Engelsforsi. Normaalses tempos ei ole võimalik liikuda. Kuumus surub maadligi. Nagu oleks gravitatsioon mitmekordistunud.

      Minoo pole kunagi mõistnud, mis võlu on rannas vedelemisel. Kuid sel suvel ta peaaegu kaalus minemist Dammsjöni järve äärde, kuhu suunduvad jaheduse otsinguil palverännakule ülejäänud Engelsforsi inimesed. Mõte teiste ees lahti riietumisest tõmbab tema plaanile alati kriipsu peale. Ta ei taha eriti oma nägugi näidata. See kuumalaine pole tema näonahaga just imet teinud. Üks eriti agar vistrik pungitab meelekohas ja ta üritab seda juuksesalgu taha peita, et Gustaf ei näeks.

      Täpselt samamoodi nagu on raske määratleda, millal ema ja isa hakkasid avalikult tülitsema, on raske öelda, millal temast ja Gustafist said sõbrad.

      Kui Minoo lõpuks ometi söandas teistele Väljavalitutele musta suitsu kohta tõtt rääkida, jäi halvav distants tema ja ülejäänud maailma vahel pisut väiksemaks. Aga ta ei olnud enam sama Minoo, kes varem. Tema sõber Rebecka oli surnud. Tapjaks Max, keda Minoo armastas rohkem kui kedagi teist. Max, kes ütles, et deemonitel oli Minoo jaoks plaan. Ta ei teadnud, mida see plaan tähendas, just nagu ta ei teadnud midagi võlujõust, mida ta endas kandis.

      Ent kogu selle segaduse keskele tekkis Gustaf. Suvevaheaja alguses proovis ta Minood järve äärde kaasa meelitada, kuid kuna Minoo leidis keeldumiseks alati ettekäändeid, hakkasid nad hoopis jalutamas käima. Või istusid niisama Gustafi aias ja vestlesid, lugesid koos või mängisid kaarte.

      Gustaf on kohalik jalgpallitäht ja kooli üks kuumemaid kutte. Ajapikku on Minoo kuulnud tema kohta palju ülistavaid sõnu. Enamasti muidugi sellest, kui täiuslik ta on, aga Minoo meelest iseloomustab teda kõige paremini sõna „meeldiv”. Koos temaga tundub kõik lihtne. Koos veedetud hetkedest on saanud vabatsoon Minoo maailmas, mis muidu on kõike muud kui lihtne.

      Ent kui ta Gustafiga koos ei ole, hakkab närima kahtluseuss. Ta mõtleb, miks poiss temaga õieti suhtleb, kas tegu on mingi heategevusprojektiga.

      Nad jalutavad üle Kanalisilla, seejärel kõnnivad sünkmusta voolava vee ääres, mööduvad lüüsiväravatest ja pööravad lopsakate lehevõlvide alla teerajale. Üks herilane sumiseb visalt Minoo ümber ja ta peletab putuka käega eemale.

      „Kuidas teil tegelikult on?”

      Herilane kaob puude taha. Minoo saab aru, et poiss peab silmas seda, mis majast kostis, mida ta on kindla peale suvi otsa aimanud.

      „Vabandust, võib-olla sa ei taha sellest rääkida?” küsib Gustaf.

      Minoo kõhkleb. Nende sõprus on otsekui põgenemine kodustest muredest. Ta ei taha seda ära määrida.

      „Kas sinu vanemad tülitsevad ka niimoodi?” küsib ta.

      „Siis tülitsesid, kui ma väike olin. Nüüd ei tülitse nad kunagi,” ütleb Gustaf ja teeb pausi. „Ma arvan, et nad on ükskõikseks muutunud.”

      Minoo vaatab teda üllatunult. Talle on alati jäänud mulje, et Gustafi perekond on üks selliseid Ameerika komöödiasarja ninnunännu-perekondi. Et võib-olla mõnikord nad saavadki mingi tobenaljaka arusaamatuse pärast üksteise peale pahaseks, kuid et see lõppeb alati ühise kallistamise ja hea õppetunniga kõikidele.

      „Ma üritan selle peale mitte väga palju mõelda, aga ma olen üsna veendunud, et nad lahutavad ära, kui mina kodust ära kolin,” jätkab poiss. „Ma olen ju viimane laps, kes veel koju on jäänud. Pärast ei hoia neid enam miski koos.”

      „Arvad või?”

      „Minu meelest on näha, kui kaks inimest on teineteisesse armunud. Nende vahel oleks nagu mingi… energia. Saad aru, mida ma mõtlen?”

      Minoo pomiseb jaatavalt. Ta saab täpselt aru. Ta on tundnud sellist energiat ise ka, enda ja Maxi vahel. Enne kui ta teada sai, kes mees tegelikult on. Et tema oligi Rebecka ära tapnud.

      „Minu vanemate vahel midagi seesugust ei ole,” ütleb Gustaf. „Ma sain sellest aru siis, kui ise armusin.”

      Gustaf jääb vait ja Minoo teab, et ta mõtleb Rebecka peale.

      Rebecka surm nad kokku viiski. Kuid nad räägivad temast üha harvem. Minoo on see, kes teemat väldib. Sest mida lähedasemaks ta Gustafiga saab, seda raskem on mängida kaasa vales, et Gustafi tüdruku surm oli enesetapp.

      Minoo näeb tuttavat varju üle poisi näo libisemas ja ta tahaks küsida, kuidas Gustaf ennast tunneb, kas ta näeb endiselt õudusunenägusid Rebecka surmast, kas ta ikka veel süüdistab ennast. Ta tahab olla sõber, keda Gustaf on väärt.

      Ent kuidas saaks ta olla sõber ja samal ajal valetada millegi nii olulise kohta?

      Ta soovib, et võiks poisile tõe avaldada, aga see ei tule kõne alla.

      Mets avaneb aasaks, kus suvelilled on juba närbunud ja surnud. Teisel pool aasa on vana mahajäetud suvemõis.

      „Kas sa tead, et siin oli kunagi restoran?” küsib Minoo, et teemat vahetada.

      „Ei tea,” vastab Gustaf. „Millal?”

      „Isa rääkis sellest. See oli üheksakümnendatel. Mingid Stockholmi kõrtsipidajad ostsid maja ära ja kolisid sisse. Nad panid remondi peale ikka tohutuid summasid. Restorani kohta ilmus väga häid artikleid, aga aasta pärast olid nad sunnitud uksed kinni panema. Külastajaid ei olnud. Isa ütles, et Engelsforsi inimesed rääkisid omavahel kokku ja otsustasid, et nemad igatahes ei kavatse oma raha nendele pealinlastele anda. Nagu ei olekski sellest kogu linnale kasu, et siin lõpuks ometi midagi toimub.”

      Gustaf naerab.

      „Tüüpiline Engelsfors.”

      Nad peatuvad ja vaatavad mõnda aega mõisahoonet. Hiigelsuur kahekorruseline valge puumaja. Kahtlemata linna kõige suurem ja ilusam maja. Konkurents ei ole muidugi ka ülemäära suur. Lai kivitrepp viib metsistunud aiast verandale, kus kaks jämedat sammast hoiavad üleval teise korruse suurt rõdu.

      „Kas läheme vaatame?” küsib Gustaf.

      „Hea küll,” vastab Minoo.

      Nad hakkavad üle aasa kõndima. Krõpskuiv hein ulatub Minoole põlvedeni ja tal hakkab paha, kui ta mõtleb kõikidele nälginud puukidele, kes peaksid just praegu verelõhna haistma.

      „Kas sa tahad Engelsforsi jääda?” küsib ta. „Pärast kooli lõpetamist, ma mõtlen.”

      „Eks ma lähen kõigepealt edasi õppima. Pärast ma ei tea. Mõnes mõttes mulle see linn meeldib. Siin on kodune. Aga siin ei ole tulevikku. Teisest küljest peakski ehk just seetõttu pärast tagasi tulema. Midagi üles ehitama.”

      „Restorani avama näiteks?”

      „Kas sa arvad, et nad käiksid seal, kui mina oleksin omanik?”

      Jah, mõtleb Minoo. Kindla peale käiksid. Sest sina oled sina.

      „Muidugi. Sina pole ju Stockholmist,” vastab ta.

      Lähemalt vaadates on näha, kui kehvas seisus maja on. Värv on fassaadilt maha koorunud, mõnes kohas paistab puu lausa välja. Alumise korruse akende ees on luugid. Minoo mõtleb eelmiste omanike peale, kogu töö peale, mis nad sinna panid. Ja nüüd on maja taas laokil.

      Gustaf hakkab trepist üles verandale minema, ent peatub poolel teel. Kuulatab.

      „Mis on?” küsib Minoo.

      „Keegi on vist seal sees,” ütleb Gustaf vaikselt.

      Ta hakkab mööda seinaäärt liikuma. Minoo läheb järele, heidab närviliselt pilke ülemise korruse akende poole. Nad pööravad ümber nurga ja jõuavad maja esiküljele.

      Sissepääsu ees on kruusaplatsile pargitud tumeroheline auto. Kaassõitjauks on pärani lahti ja Minoo näeb sees üht noort meest.

      Kui noormees neid märkab, astub ta kärmesti ja nõtkelt autost välja.

      Ta on nendevanune