Tuli. Mats Strandberg

õudne, et me tülitsesime, kui viimane kord kokku saime. Aga ma olin sinu pärast nii väga mures. Nüüd ma vist mõistan, mida sa tollal kogesid. Et ka sina olid hakanud avastama iseenda kohta midagi uut ja seletamatut, täpselt nagu minagi.

      Mulle tundus, et ma hakkan hulluks minema, ja küllap tundsid sina sama. Sul oli kindlasti hirm.

      Kui me oleksime ainult teineteisega rääkinud, oma saladused avaldanud, siis oleks kõik ehk teisiti olnud.

      Kui sa oleksid ainult sündinud kusagil mujal kui selles kuradi näruses kolkas.

      Siis oleksid sa võib-olla elus.

      Ma tean, et need mõtted ei vii kusagile, aga ma ei saa sinna midagi parata.

      Ma koostan nimekirju kõikidest väikestest detailidest, mis olid sina.

      Et sa nokkisid alati hapukurgi taimetoitlaste burgerist välja ja ma ei suutnud kunagi mõista, miks sa ei võinud burgerit ilma kurgita küsida. Et Poppy Z. Brite ja Edgar Allan Poe ja Oscar Wilde olid su lemmikkirjanikud. Ma joonin alla lõike, mis sa mulle öösiti telefonis ette lugesid. Ja et sa lubasid, et viid mu Jaapanisse, enne kui me kolmkümmend saame. Ükskord sa ütlesid, et kui sa oleksid tüdruk, tahaksid sa, et su nimi oleks Lucretia. Mis pagana välgatus see veel oli? Ja sa ei armunud kunagi päris kuulsustesse, vaid ainult väljamõeldud tegelastesse, nagu Misa Amane, kuigi ta on nii tüütu, ja Edward Käärkäsi. Ja sa palusid, et ma lubaksin, et ei unusta sind iialgi, kui sa enne mind ära sured. Nii sinu moodi sellist lollust suust välja ajada. Nagu suudaksin ma sind kunagi unustada.

      Sa oled minu vend kõiges peale veresideme. Ma armastan sind igavesti.

      Linnéa rebib ettevaatlikult oma päevikust lehe välja ja voldib kokku. Siis teeb ta Eliase hauakivi kõrval kasvava roosipõõsa alla sõmera mulla sisse väikese sügava augu. Valged roosid on juba ära õitsenud, ja lehtedel on inetud kuivanud servad. Ta topib kokkuvolditud paberi auku. Matab selle maha. Pühib käed oma musta seeliku sisse ja jääb istuma.

      Surnuaia taga paistab pärnade vahelt pastoraat. Linnéa vaatab seda akent, mille taga oli Eliase tuba. Selge sinine taevas peegeldub klaasilt vastu. Elias armastas vaadet kalmistule. Oleks ta vaid teadnud, et vaatab oma hauakohta.

      Õhk seisab paigal ja päike küpsetab kalmistut, kuumutab hauakive. Rohi on kollakaks tõmbunud, maapind krõpskuiv ja pragunenud. Juunis nimetati seda Engelsforsbladetis õhinaga rekordsuveks. Nüüd augustis loetakse kokku rekordiline arv vanureid, kes surevad vedelikupuuduse kätte, ja talunikke, kelle sissetulek ära kõrbeb.

      Mobiil piiksatab ja Linnéa ei jaksa vaadatagi. Olivia, ainus sõber, kes on talle veel vanast kambast jäänud, on talle terve ennelõuna palavikuliselt sõnumeid saatnud. Olivia pole endast kogu suvevaheaja märku andnud, aga nüüd, kui talle sobib, peaks siis Linnéa kohe kohale tormama. Linnéa ei kavatse mingil juhul vastata.

      Ta võtab veepudeli riidekotist välja, keerab korgi pealt. Vahet pole, kui palju ta joob, pärast on ikka sama suur janu. Siiski läkitab ta viimase tilga roosipõõsale.

      Ta pistab pudeli tagasi ja võtab punased roosid, mis ta Storvalli pargist ühest peenrast kaasa oli noppinud. Need närbuvad juba. Ühe paneb ta Eliase hauale. Siis tõuseb ta püsti ja paneb teise naaberhauale, mille kivi peal on Rebecka nimi.

      Linnéa vaatab taas Eliase hauda. Varem lootis ta, et suudab kuulda ka surnute mõtteid. Saada kontakti. Ent seni pole tal kordagi õnnestunud aru saada, mida nad mõtlevad, kui nad üleüldse ongi seal.

      Varem arvas Linnéa, et surm tähendab lihtsalt kõige lõppu. Nüüd ta vähemalt teab, et hinged on olemas.

      Nad on seal, kus nad olema peavad, ütles Minoo, kui nad pärast kooli lõppu siia haudadele kogunesid.

      Linnéa loodab, et see on tõsi. Et Elias on kusagil olemas, paremas paigas.

      Ta mõtleb sellele, mida Max sööklas ütles, kui ta tahtis panna teda teisi Väljavalituid välja andma.

      Elias ootab sind, Linnéa.

      Osakesel temast on kiusatus välja uurida, kas deemonite liitlane rääkis tõtt.

      Te saaksite jälle koos olla.

      Nüüd ei suuda ta enam pisaraid tagasi hoida. Ta laseb neil voolata, kui minema hakkab. Vahet pole. Kus siis veel on lubatud nutta kui mitte surnuaias?

      Tal on kotis veel üks roos. See on emale.

      Linnéa hakkab just pöörama rajale, mis viib mälestussalu juurde, kui näeb hauakivide vahel mööda maad liikumas musta varju.

      Ta peatub.

      Kostab pikk näugumine ja Nicolause familiaris libiseb tema ette teerajale. Kass, kes ei ole saanudki muud nime kui Kass, paistab olevat suve jooksul veel karvutumaks jäänud. Loom vahib teda oma ainsa rohelise silmaga.

      Linnéal pole kunagi õnnestunud lugeda looma mõtteid, aga ta mõistab kohe, et Kass soovib midagi. Loom sirutab end ja näub. Siis astub ta väiksele rajale, mis viib surnuaia vanemasse ossa. Aeg-ajalt ta peatub, et veenduda, kas Linnéa ikka järgneb talle.

      Surnuaeda ümbritseb madal kivimüür. Kass peatub selle varjus meetrikõrguse hauakivi ees, mida katab sammal.

      Kass näub, valjusti ja kiledalt, ning nõkutab pead pehmelt kivi poole.

      „Jajah,” ütleb Linnéa ja vajub põlvili.

      Maapind tundub paljaste jalgade vastas üllatavalt jahe. Ta sirutab käe välja, kraabib hauakivilt sambla maha ja üritab mõranenud tähtedest selgust saada.

NICOLAUS ELINGIUSMEMENTO MORI

      Jahe värin läbistab Linnéa keha, nagu oleksid surnute hinged ikkagi siin ja sirutaksid end mulla alt tema poole.

2

      Minoo on ühe aiasopi oma käe järgi sisse seadnud. Maja taga vahtra varjus on päevitustool, kus ta saab oma raamatutega istuda. See on majast nii kaugel kui nende krundil üleüldse võimalik. Kahjuks ei ole see piisavalt kaugel, et ta saaks täielikult ignoreerida seda, mis majas sees toimub.

      Minoo märkab isa siluetti läbi köögiakna, isa trambib pikkade sammudega üle köögi. Kui ta vaateväljast kaob, kuuleb Minoo teda midagi karjumas. Aknaklaasid peaksid klirisema, hääl tundub nii vali. Ema karjub midagi vastu. Minoo paneb kõrvaklapid pähe ja proovib ennast Nick Drake’i laulu sisse unustada. Ent muusika teeb ta veelgi teadlikumaks helidest, millest ta üritab mitte välja teha.

      Varem ei tunnistanud ema ja isa kunagi, et nad tülitsevad, nad nimetasid seda „vaidlemiseks” tööaegade ja isa tervise üle. Kuid millalgi suvel lõpetasid nad selle näitemängu.

      Ehk oleks täiskasvanulik arvata, et tülitsemine on iseenesest eluterve nähtus. Et tuli, mis kaua pinna all hõõgunud, lahvatab lõpuks leegiks. Ent Minoo tunneb ennast ara väikese lapsena, kui mõtleb sõnale „lahutus”. Ehk oleks olnud lihtsam, kui tal oleks õdesid-vendi. Aga praegu on see siin tema ainus pere. Ema, isa ja tema.

      Minoo proovib keskenduda raamatule, mis lebab tal süles. See on üks Georges Simenoni kriminull, mille ta isa raamaturiiulist leidis. Raamatu selg on katki ja mõnikord kukuvad koltunud leheküljed välja, kui ta edasi lehitseb. Raamat on hea. Vähemalt nii ta arvab. Ta ei suuda üldse tegevusse sisse elada. Nagu oleks uks raamatu maailma tema ees suletud.

      Minoo aimab silmanurgast midagi heledat. Ta tõmbab kärmesti kõrvaklapid peast ja pöörab ringi.

      Gustafil on seljas valge T-särk, mis rõhutab tema päevitunud nahka, kuldset läiget tema päikeses pleekinud juustel. Mõned inimesed on nagu suve jaoks mõeldud. Minoo ei kuulu kindlasti nende hulka.

      „Tere,” ütleb Gustaf.

      „Tere,” vastab Minoo.

      Ta heidab närvilise pilgu maja poole. Sees valitseb nüüd vaikus. Kuid kui kauaks?

      „Näid üllatunud,” ütleb Gustaf. „Kas sa unustasid, et pidime täna kokku saama?”

      „Ei, ma lihtsalt ei vaadanud üldse kella.”

      Majas