Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

Thirteenth Viking Congress, Nottingham and York, 21–30 August 1997. Edited by James Graham-Campbell, Richard Hall, Judith Jesch & David N. Parsons. Oxford, 2001, lk 1–12.

145

Vt Julian D. Richards, Viking Age England. Stroud, 2000, lk 43–47 ning Gillian Fellowes-Jenseni töid, sealhulgas The Vikings and their Victims: The Verdict of the Names. Dorothea Coke Memorial Lecture in Northern Studies, delivered at University College, London, 21 February 1994. London, 1995.

146

Leidub veel mitmeid Põhjala-päraseid nimelõppe, näiteks -toft, mis tähendab majakohta, ning põllunimede uurimine, mis tavaliselt on palju konservatiivsemad, on andnud teavet taanlaste asulate kohta isegi piirkondades, kus suuremate haldusüksuste ehk asulate nimede uurimisel poleks olnud võimalik eeldada märkimisväärset skandinaavlaste asustust.

147

Richards, Viking Age England, lk 46.

148

Vt tagapool lk 184.

149

Huvitava lisandusena pandi selles kirja nii nende nimed, kellele maa loenduse ajal kuulus, kui ka need, kes olid olnud omanikud Edward Usutunnistaja ajal. Lisaks selgele mustrile, et normanni sissetungijad olid hakanud omanikena asendama anglosakse, selgub, et pooled Edward Usutunnistaja aegsed Nottinghamshire’i ja Cheshire’i nimed on skandinaaviapärased, nagu ka 40 % Derbyshire’i nimedest.

150

Välja arvatud lühiajalised vaheperioodid seoses Harald Hardrada vallutustega 1066. a ja Põhja ülestõusu ajal 1069.–1070. a.

151

Yorkis Lloydi panga tulevaselt asukohalt leitud 20-sentimeetrise inimväljaheite analüüs näitas, et selle „omaniku” sooltes oli olnud rohkelt usse.

152

Mõlemad kuningad on tegelikult teada ainult selle järgi, et nende nimed esinevad müntidel (sealhulgas Cuerdale’i aarde omadel). Võimalik, et Sigfrith on samastatav Northumbria viikingiga, kes ründas 893. a laevadega Wessexit, ja võib-olla ka jarliga, kes sõdis 893. a Dublini ümbruskonnas. Downham, Viking Kings of Britain and Ireland, lk 78–79.

153

„Some Archaeological Reflections on the Cuerdale Hoard.” – Coinage in Ninth-Century Northumbria: The Tenth Oxford Symposium on Coinage and Monetary History. Edited by Howard B. Clarke et al. Oxford, 1987, lk 329–354.

154

Anglo-Saxon Chronicle. London, 1979, lk 209.

155

Need nimed sarnanevad kahtlust äratavalt 860.–870. a tegutsenud viikingijuhtide nimedega, mistõttu on võimalik, et need on lihtsalt varasematest ülevaadetest üle võetud. Downham, Viking Kings of Britain and Ireland, lk 87.

156

Northumbria kuningriigi põhjaosa Bamburgh’ ümbruses oli saavutanud pooleldi autonoomia ega allunud Yorki viikingite otsesele võimule.

157

Vt Sir Frank Stenton, Anglo-Saxon England. Oxford, 1943, lk 329.

158

Sihtrici münte on leitud Humberist lõunas, mistõttu on võimalik, et ta vallutas need alad 921.–924. a paiku uuesti. Downham, Viking Kings of Britain and Ireland, lk 97–98.

159

Vt Higham, The Kingdom of Northumbria, lk 193. Vt ka Alistair Campbell, The Battle of Brunanburh. London, 1938. Bromborough asus ajalooliselt Cheshire’i krahvkonnas, ehkki kuulub praegu Merseyside’i.

160

Anglo-Saxon Chronicle, 937. a. London, 1979, lk 200–201.

161

Stenton, Anglo-Saxon England, lk 357.

162

Eiriki kohta Norra kuningana vt tagapool lk 79. Üllataval kombel ei maini Inglise allikad tema varasemat tegevust Norras. Isegi Skandinaavia allikad (näiteks 1200. a paiku kirjutatud „Ágrip”) räägivad, et Norra Eirik sai Northumbria jarliks, kuid kihutati peagi minema ja lõpetas elutee piraadina Hispaanias. Downham väidab, et Yorki kuningas Eirik oli tegelikult Ivari järeltulija, kelle teod segunesid Norra Eirik Verekirve omadega pelgalt nimede segiajamise tõttu. Downham, Viking Kings of Britain and Ireland, lk 118–120.

163

See on pisut kaheldav, sest tugineb vaieldavale viitele püha Cuthberti eluloos. Downham, Viking Kings of Britain and Ireland, lk 113.

164

Vt tagapool lk 66.

165

Pole selge, kellega on tegemist: tema isa Olaf võis olla kas Olaf Gothrithsson või Olaf Sihtricsson, mis lubaks väita, et Eiriki tappis keegi Yorki viikingitest, kes võib-olla soovis tema asemele astuda. Stenton, Anglo-Saxon England, lk 362.

166

Svein Harkhabe ja Knud said hiljem kogu Inglismaa kuningaks, kuid nad ei taastanud kunagist Danelaw’d ega Yorki võimukeskusena.

167

Richard Hall, Exploring the World of the Vikings. London, 2007, lk 118–119 [eesti keeles: Richard Hall, Avastusretk viikingite maailma. Tõlkinud Marek Laane. Tallinn, 2008, lk 118–119].

168

Veel üks, Kellist leitud aare võib olla pärit IX saj lõpust või X saj algusest, aga seda pole seni rahuldavalt dateeritud. David Wilson, The Vikings in the Isle of Man. Aarhus, 2008, lk 105.

169

Ülevaadet Clontarfi lahingust ja selle taustast vt tagapool lk 236.

170

Vt tagapool lk 222.

171

On mõningaid tõendeid, et üks viikingite talvitumispaika Reptonis Derbys maetud mees võis olla ohverdatud. Vt M. Biddle & B. Kjølbe-Biddle, „Repton and the „great heathen army”, 873–74.” – Select Papers from the Proceedings of the 13th Viking Congress. Oxford, 2001, lk 45–96.

172

Wilson, The Vikings in Man, lk 41.

173

Andreas, MM 128.

174

Vt täpsemalt Fenriri ja viikingite usu kohta tagapool lk 89.

175

See väide sõltub osaliselt sellest, kuidas hinnata Islandi Althingi tegevuse lakkamist aastail 1800–1844, vt tagapool lk 118.

176

Esimest korda mainitakse neid panegüürikas, mis kirjutati 297. a Rooma keisri Constantius I auks Britannia päästmise eest pikaajalise mässu käest. Kaua arvati, et selle lõi retoorik Eumenius, aga see pole arvatavasti õige ja autor on tegelikult teadmata. Vt C. E. V. Dixon & Barbara Saylor Rodgers, In Praise of Later Roman Emperors. Berkeley, 1994, lk 104.

177

Selle aluseks on tegelikult vanapõhja kohanimi Péttlandsfjörðr.

178

Vt James Graham-Campbell & Colleen E. Batey, The Vikings in Scotland. An Archaeological Survey. Edinburgh, 1998, lk 8–9.

179

Vt K. Jackson, „The Pictish Language.” – F. T. Wainwright, The Problem of the Picts. Edinburgh, 1955, lk 129–166.

180

Kelle all mõeldi kristlikke erakuid. Historia Norwegiae. Translated by Peter Fisher. Kopenhaagen, 2003, VI, 1–5.

181

Inglise kuninga Edmundi (939–946) poolepennine määrab aja, pärast mida matus pärineb.

182

W. P. L. Thomson. A New History of Orkney. Edinburgh, 2008, lk 26–27.

183

Saagade järgi sellist laadi kokkuleppeid rohkem rikuti kui peeti au sees ning Orkney hilisem jarl (ja pühak) Magnus Erlendsson langes samamoodi onupoeg Håkoni räige kokkuleppe murdmise ohvriks, kui viimane ilmus läbirääkimistele Egilsay saarele kokkulepitust palju rohkemate laevadega. Vt tagapool lk 200.