Eesti naftatransiidi lugu. Sulev Vedler

mekk jäi asjale siiski külge – seda võimendas Riigikontroll, kes tehingut uuris. Riigikontrolli akt selgitas, et müügihind 5,36 miljonit krooni kujunes osaühingu Simus Kinnisvara eksperthinnangu põhjal. Kinnisvarabüroo hindas objekti turuväärtuse 69,5 miljonile kroonile (sh maa-aluse kütusemahuti 26,25 miljonile kroonile), millest arvas maha Milstrandi senised investeeringud summas 37,86 miljonit krooni ja veel 26,25 miljonit krooni põhjendusega, et maa-aluse mahutipargi opereerimiskulud ületavad analoogse maapealse mahutipargi opereerimiskulusid ca 100 kr/m³ kohta. Seda kõike arvestades leidis Riigikontroll, et ministeerium ei kasutanud müügihinna kujundamisel ära kogu potentsiaali riigi tulude suurendamiseks.109

      Terminali laiendamise loa hankimine võttis veel kõvasti aega ja vaeva. Milstrand oskas mitmed Viimsi vallavolikogu liikmed enda kasuks kallutada. Vallavalitsus oli aga ühe kohaliku elaniku Tallinna halduskohtusse esitatud kaebusele tuginedes laiendamise vastu ning taotles kinnitatud detailplaneeringu tühistamist. N-Terminal lõpetas vastukaaluks vallaga sõlmitud koostöölepingu täitmise ning ähvardas valda 100 miljoni krooni suuruse kahjunõudega.

      Toimus ka vallavanem Kaido Metsma umbusaldushääletus, kus saadikud süüdistasid teda naftaterminali laienemisplaanide eiramises. Hääletus kukkus kvoorumi puudumise tõttu läbi.

      Detsembris 1999 toimus järjekordne õnnetus, Miiduranna külas jooksis rööbastelt maha Milstrandile kuuluva ešeloni vedur koos kahe täis tsisterniga. Viimsi vallavalitsus süüdistas terminali ohutusnõuete eiramises ja teatas, et Milstrand tegutseb riik-riigis-põhimõttel, ignoreerides kõiki keskkonna ja ümberkaudsete elanike huvides kehtestatud nõudeid. Muuhulgas märkis vallavalitsus, et Milstrandi maksimaalseks lubatud aastaseks kaubakäibeks on 500 000 tonni, kuid 1998. aastal läbis terminali 800 000 tonni.

      Transiidiärimehed ja valla võimud jõudsid kaubale alles 2000. aastal. Juunis 2000 kiitis vallavolikogu ühehäälselt laiendamise heaks. Muuhulgas lubas Milstrand rajada terminali ning Miiduranna külade vahele 1,2 km pikkuse piirdeaed-müratõkke ja kõrghaljastuse ning rongide müra vähendamiseks keevitada rööpad pikkrööpaks kinni kolme kilomeetri ulatuses.110

      Milstrand tõusis Eesti Raudtee viie suurema kliendi sekka. Aasta jooksul tühjendas terminal üle 28 000 raudteetsisterni ning laadis tankeritele üle 1,6 miljoni tonni kütust.

Väiksemad tegijad Pakterminali varjus

      Pakterminali kõrval tegutses Muugal juba mitu väiksemat vedelkaupade terminali.

      Pakterminal polnud tegelikult isegi mitte esimene omal alal Muuga sadamas. 1992. aasta augustis kiitis valitsus heaks Muugal maa eraldamise Estonian Transoilile, mis oli Soome tanklaketi Neste ja Eesti Kütuse ühisfirma.

      Terminal alustas tööd 22. märtsil 1993 ehk kaks päeva enne Pakterminali pidulikku avamist. Estonian Transoili terminal oli aga mõeldud autokütuste maaletoomiseks, mitte kütteõli ja nafta läände toimetamiseks nagu Pakterminal. Eesti Kütuse peadirektor Toomas Saks teatas, et terminali avamine suurendab tunduvalt Eesti sõltumatust kütusega varustamisel. Ühtlasi alustas Neste pliivaba 95-oktaanise bensiini toomist Eesti turule.111

      Terminali esimene järk maksis ligi 30 miljonit krooni ja koosnes 8 väikesest mahutist kubatuuriga kokku 4000 m³. Seejärel hakati ehitama suuremaid, 5000 kuupmeetri suuruseid mahuteid. Terminali kõik töötajad olid eestlased, välja arvatud soomlasest peadirektor Pertti Pajari.

      Pidulik avamine toimus ligi kolm kuud hiljem, 15. juunil, kui terminali kaudu oli Eestisse toodud juba esimesed 5000 tonni bensiini. Üritusel osalesid Eesti majandusminister Toomas Sildmäe ja Soome kaubandus- ja tööstusministeeriumi kantseleiülem Matti Vuoria. Avamise puhul annetas Neste peadirektor Jaakko Ihamuotila 100 000 krooni Eesti Rahvuskultuuri Fondi, toetamaks Eesti rahvamuusikat ja – tantsu.112

      20. sajandi lõpul liikusid kütuse-ešelonid Kopli poolsaarele Tallinna kesklinnas asunud kaubajaama kaudu. Juba siis oli selge, et sellistele ohtlikele vedudele pannakse peagi piir ja Kopli terminalidel puudub helge tulevik.

      Detsembris 1993 sai Estonian Transoil Norra ettevõttelt Det Norske Veritas Eesti esimese kvaliteedisüsteemi sertifikaadi ISO 9002.

      Selleks ajaks läbis terminali umbes 20 000 kuupmeetrit naftatooteid kuus.

      1993. aasta suvel alustas tööd ka Nybiti bituumeniterminal. Juba Aadu Luukas oli tahtnud bituumeniterminali rajada. Ta liitus küll teise seltskonnaga, kuid vajadus terminali järele oli endiselt olemas.

      Nybiti taga oli Eesti firma Bituumen, Uhta NKT ja Rootsi bituumenitootja Nynäs Petroleum. Nybiti äriidee oli tuua bituumenit ja spetsiaalõli Rootsist laevadega Nybitisse, kus kaup autodele (hiljem ka rongidele) laaditi ja tarbijani viidi. Eesmärk oli varustada bituumeniga esmajärjekorras Eesti ja Läti tarbijaid, hiljem ka Leedut ning Peterburi piirkonda.

      Uue terminali avamisel augustis 1993 oli olemas kolm mahutit: 3000 m³ ja 5000 m³ suurused sissetoodava bituumeni tarvis ning 2400 m³ suurune mahuti nafteenset tüüpi spetsiaalõlide jaoks.113

      Nybit tõusis kiiresti Eesti edukamate ettevõtete sekka.

      Kuid hiljem kaotas ta külgetõmbe ja Eesti riik nägi tõsiselt vaeva, kui erastas oma osalust firmas Bituumen, mille käes oli 30 protsenti Nybitist. Erastamiskonkurss nurjus huviliste puudusel kolm korda järjest. Alles neljandal katsel augustis 2003 ostis need firma, mille juhiks oli Andres Monvelt.

      Kolmandaks alustas 1994. aastal ilma suurema avalikkuse tähelepanuta Vene naftakaupade transiidi alal Muugal tegutsemist Sonmarin. Sonmarin kuulus Soome ettevõttele Aspo.

      Oktoobris 1999 müüs Aspo terminali edasi Saksamaal Hamburgis baseeruvale firmale Oiltanking, mis oli üks suuremaid õlide, kemikaalide ja gaaside terminalikette maailmas. „Üksus müüdi, sest ta sidus liiga palju kapitali ning tema tegevus kätkes liiga palju riske,” teatas Aspo.114

Wärgårdeni uus projekt – teeme Maardusse moodsa terminali!

      1993. aastal tuli väsimatu käivitaja Nils Olov Wärgården välja äriplaaniga, mis paistis olevat mitmekordselt kasulik.

      Riigifirma Eesti Kütus vaevles parajasti suurtes raskustes, mille põhjustasid turumajandusele üleminekul tehtud valearvestused. Eesti Kütus ei suutnud tagasi maksta Tartu Kommertspangast võetud laenu. Võlgnevus ulatus 90 miljoni kroonini.

      Sel ajal tuli Wärgårdeni Helsingborgis baseeruv kütuse- ja metsaäri ettevõte Sadkora Energy välja ideega, mis pidanuks Eesti Kütuse hädast välja aitama. Ta noolis Tallinnast 12 kilomeetri kaugusel Maardus asuvat naftabaasi, mis rajati 1970. aastatel. Rootslane tahtis sealsed mahutid rendile võtta. Valitsus lõi idee hindamiseks töögrupi eesotsas energeetikaminister Arvo Niitenbergiga.115

      Sadkora pakkus Eesti Kütusele terminali kasutusõiguse eest 5,5 miljonit dollarit. Hommikulehes esinenud anonüümsed eksperdid nimetasid seda summat „fantastiliselt odavaks”. Toomas Saks vastas: „Tegelikult sõlmime lepingu kas tunduvalt lühemaks ajaks või siis kaheks aastaks tunduvalt suurema summa eest.”116 Seejärel levisid jutud, et lepingu maht on seitse miljonit dollarit, raha makstakse osaliselt ette ja garantii annab Hollandi AMRO pank.

      Plaan nägi ette, et tulevikus kahe miljoni tonnise aastakäibega terminal ühendatakse torujuhtme kaudu Muuga sadamaga.

      Termoiliks ristitud projekti sigines peagi mainekas partner: Hollandi suurfirma Van Ommeren, kes oli kodumaal sama tunnustatud ettevõte nagu Pakterminaliga seotud Royal Pakhoed. Eesti Kütuse haldusnõukogu liige Marek Strandberg ütles, et Maardu naftabaasi projekt maksab 13–14 miljonit dollarit ja eeldab olemasoleva 76 000 m³ kubatuuriga mahutiparki täiendavalt kolme-nelja uue suure mahuti ehitamist. „Seal saaks kasutada Savisaare valitsuse ajal ostetud mahuteid, mis on siiani pruukimata ja vedelevad rullidena,” märkis ta. Strandberg teatas, et Eesti

109

Riigikontrolli peakontrolöri 4. septembri 2000 otsus nr 081 „Majandusministeeriumi 1999. aasta majandustegevus.”

110

„Viimsi andis loa pahameelt põhjustanud mahutite ehitamiseks.” BNS, 13. juuni 2000.

111

„Täna alustas tööd „Estonian Transoili” naftaterminaal.” BNS, 22. märts 1993.

112

„„Neste” kinkis Eesti Rahvuskultuurifondile 100 000 krooni.” BNS, 15. juuni 1993.

113

„Muuga sadamas avati täna „Nybiti” bituumeniterminaal.” BNS, 31. august 1993.

114

Aspo. Annual Report 1999. Lk 11.

115

E.O.S.i pressimaterjalid „Tallinna terminaali projekt.”

116

„„Eesti Kütus” valmistub maksma 90 miljoni kroonist võlga Tartu Kommertspangale.” BNS, 8. september 1993.