Vareste pidusöök. II raamat. Jää ja tule laul. George R. R. Martin

mis viis üle kuiva vallikraavi, mille põhi oli täis raudorasid, ja läks üksinda Maegori linnusesse. Kust ma küll võitluseõpetaja leian? murdis ta pead, kui trepist üles oma ruumidesse läks. Kuna ta oli ser Lorase kõrvale lükanud, ei söandanud ta ühegi Valvkonna rüütli poole pöörduda – see oleks haavale soola riputanud ja Mägiaeda kindlasti vihastanud. Ser Tallad? Ser Dermot? Keegi ometi ikka. Tommen oli hakanud oma uude ihukaitsjasse kiinduma, kuid Osney polnud Mõrsja Margaery asjas ilmselt nii suutlik, kui Cersei lootis, ja tema venna Osfrydi jaoks oli kuningannal valmis mõeldud üks teine amet. Oli üpris kahju, et Hagijast oli saanud marutõbine. Tommen oli Sandor Clegane’i rämedat häält ja põlenud nägu alati peljanud ja Clegane’i põlglik hoiak oleks Loras Tyrelli eputavat rüütellikkust kenasti tasakaalustanud.

      Aron Santagar oli dornlane, meenus Cerseile. Ma võiksin Dorne’i poole pöörduda. Päikeseoda ja Mägiaia vahel olid sajandid täis verd ja sõda. Jah, mõni dornlane võiks minu eesmärgiga imehästi sobida. Dorne’is leidub kindlasti häid mõõgamehi.

      Kui Cersei oma külalistekambrisse astus, nägi ta seal isand Qyburni, kes akna all istus ja luges. „Teie Hiilguse lahkel loal on mul paar teadet.”

      „Uued vandenõud ja reetmised?” küsis kuninganna. „Mul on selja taga pikk ja väsitav päev. Tehke ruttu.”

      Mees naeratas kaasatundvalt. „Nagu soovite. Räägitakse, et Tyroshi arhont on Lysile lepet pakkunud, et nende praegusele kaubandussõjale lõpp teha. Kuulduste kohaselt oli Myr valmis Tyroshi poolel sõtta astuma, kuid ilma Kuldse Vennaskonnata ei olnud myrlastel lootust…”

      „Myrlaste lootused mind ei huvita.” Vabalinnad sõdisid alailma isekeskis. Nende lõputud reetmised ja liidud ei tähendanud Westerose jaoks õieti midagi. „On teil mingeid tähtsamaid uudiseid?”

      „Orjade mäss Astaporis on ilmselt levinud Meereeni. Kümnete laevade madrused kõnelevad lohedest…”

      „Harpüiadest. Meereenis on harpüiad.” Cerseile tuli see kusagilt meelde. Meereen asus maailma teises otsas, kaugel idas teisel pool Valüüriat. „Mässaku need orjad pealegi. Mis mul sellest? Meil Westeroses ei peeta orje. On teil mulle veel midagi rääkida?”

      „Dorne’ist on tulnud paar uudist, mis Teie Hiilgust ehk rohkem huvitavad. Prints Doran on vangistanud ser Daemon Sandi – sohiku, kes oli varem Punase Siu kannupoiss.”

      „Ma mäletan teda.” Ser Daemon oli olnud nende dorni rüütlite hulgas, kelle saatel prints Oberyn Kuningalinna tuli. „Mida ta tegi?”

      „Ta nõudis, et prints Oberyni tütred vabaks lastaks.”

      „Väga rumal temast.”

      „Lisaks annavad meie sõbrad Dorne’is meile teada, et Tähnilaane Rüütli tütar kihlati üpris ootamatult isand Estermontiga,” lausus isand Qyburn.

      „Ta saadeti sama päeva õhtul Rohekivile ja kuulu järgi on ta juba Estermontiga paari pandud.”

      „Seda seletaks sohilaps kõhus.” Cersei keerutas oma juuksekiharat. „Kui vana on see jumekas noorik?”

      „Kahekümne kolme aastane, Teie Hiilgus. Isand Estermont seevastu – ”

      „ – on vist seitsmekümnene. Ma tean seda.” Estermontid olid Cersei hõimlased Roberti kaudu, kelle isa oli ilmselt kas iha- või hullusehoos ühe neist naiseks võtnud. Siis, kui Cersei kuningaga abiellus, oli Roberti armuline ema juba ammu surnud, kuid mõlemad tema vennad tulid pulma ja jäid külla pooleks aastaks. Robert nõudis hiljem, et nad käiksid viisakusest omakorda ära Estermontil – mägisel väikesaarel Raevuneeme juures. Need kaks rõsket ja trööstitut nädalat, mis Cersei veetis Estermontide päruslossis Rohekivil, olid kõige pikemad tema noores elus. Jaime nimetas selle lossi esimesest pilgust „Rohesitaks” ja varsti pruukis ka Cersei seda nime. Tema päevad möödusid peamiselt vaadates, kuidas tema kuningast abikaasa kulli- ja muidujahti pidas ja koos oma onudega trimpas ja Rohesita hoovis arvukaid meessoost sugulasi oimetuks materdas.

      Lossis oli ka üks naissugulane – matsakas väikest kasvu lesknaine, kelle rinnad olid suured nagu melonid ja kelle mees ja isa olid Tormiotsa piiramise ajal surma saanud. „Tema isa oli minu vastu lahke,” ütles Robert oma naisele, „ja me mängisime koos, kui me mõlemad veel lapsed olime.” Ei läinud kuigi kaua, kui Robert temaga jälle mängima hakkas. Niipea kui Cersei silmad sulges, hiilis kuningas seda õnnetut üksildast olevust trööstima. Ühel õhtul lasi Cersei Jaimel teda jälitada, et oma kahtlustele kinnitust leida. Kui tema vend tagasi jõudis, küsis ta õelt, kas ta tahab, et Robert sureks. „Ei,” vastas Cersei, „ma tahan, et ta sarved saaks.” Ta tahtis uskuda, et just sel ööl saigi Joffrey sigitatud.

      „Eldon Estermont võttis endast viiskümmend aastat noorema naise,” ütles kuninganna Qyburnile. „Miks see peaks mind huvitama?”

      Mees kehitas õlgu. „Ma ei ütlegi, et peaks… aga Daemon Sand ja see Santagari tütar olid mõlemad prints Dorani lihase tütre Arianne lähikondlased – vähemalt dornlased väidavad nii. Võib-olla ei tähenda see suurt midagi, aga ma arvasin, et Teie Hiilgus võiks sellest teada.”

      „Nüüd ma siis tean.” Cersei hakkas kärsituks muutuma. „On teil veel midagi?”

      „Vaid üks asi. Tähtsusetu juhtum.” Qyburn naeratas vabandavalt ja kõneles kuningannale ühest nukuetendusest, mis oli hiljuti linna lihtrahva seas suure menu saavutanud – nukuetendusest, kus loomade kuningriiki valitses salk upsakaid lõvisid. „Need lõvinukud lähevad selle reeturliku loo käigus ahneks ja ülbeks ja hakkavad lõpuks omaenda alamaid õgima. Kui õilis hirv selle vastu häält tõstab, pistavad lõvid ka tema nahka ja möirgavad, et neil kui kõige vägevamatel loomadel on selleks õigus.”

      „Ja nii see lugu lõpebki?” küsis Cersei lõbustatult. Õige nurga alt vaadates võis seda võtta kui kasulikku manitsust.

      „Ei, Teie Hiilgus. Lõpus koorub munast lohe ja pistab kõik lõvid nahka.”

      See lõpp muutis nukuetenduse labasest jultumusest riigireetmiseks. „Mõistuseta lollpead. Ainult tohmanid panevad oma pea puust lohe nimel pakule.” Kuninganna mõtles hetke. „Saatke nendele etendustele mõned oma keelekandjad ja hoidke pealtvaatajatel silm peal. Kui nende seas peaks leiduma tuntud mehi, siis tahan ma teada nende nimesid.”

      „Mida nendega ette võtta, kui ma küsida tohin?”

      „Kõik varakad mehed saagu trahvi. Poolest nende varast peaks piisama, et neile vali õppetund anda ja meie rahakirste täita, ilma neid täiesti laostamata. Nendel, kes maksta ei jaksa, torgatagu riikliku kuriteo kõrvaltvaatamise eest üks silm välja. Näitlejatel pead maha.”

      „Neid on neli. Ehk lubab Teie Hiilgus kaks neist mulle, et ma saaksin neid oma eesmärgil kasutada. Üks naine kuluks eriti…”

      „Ma andsin teile Senelle,” lõikas kuninganna vahele.

      „Õnnetu tüdruk on paraku üpris… nõrkenud.”

      Cersei ei tahtnud sellele mõelda. Tüdruk oli temaga pahaaimamatult kaasa tulnud, enda arvates selleks, et ümmardada ja veini valada. Ta ei saanud asjast aru vist isegi siis, kui Qyburn ta käed ahelasse kammitses. Seda meenutades hakkas kuningannal nüüdki halb. Seal türmis oli jääkülm. Isegi tunglad värisesid. Ja see koletis kisendas pimeduses… „Jah, te võite võtta ühe naise. Kui soovite, siis kaks. Aga enne tahan ma nimesid teada.”

      „Teie käsk saab täidetud.” Qyburn lahkus.

      Väljas hakkas päike loojuma. Dorcas oli kuninganna jaoks vanni valmis seadnud. Cersei ligunes mõnuga soojas vees ja mõtles parajasti, mida ta õhtusöögil oma külalistele ütleb, kui Jaime uksest sisse tormas ja Jocelyni ja Dorcase toast minema käsutas. Ta ei näinud just kõige puhtam välja ja tal oli hobusehais küljes. Ka Tommen oli temaga kaasas. „Kallis õde, kuningas tahab sinuga rääkida,” ütles ta.

      Cersei kuldkiharad hulpisid vannivees. Tuba oli aurune. Üle ta põse jooksis alla higitilk. „Tommen,” sõnas ta ähvardavalt leebel häälel. „Milles asi?”

      See