Vareste pidusöök. II raamat. Jää ja tule laul. George R. R. Martin

jalgu. „Emand Margaery.” Ta oli piisavalt tark, et oma naist oma ema kuuldes mitte kuningannaks nimetada.

      „See juba läheb. Tommen, ma pean otsustama tõsiste asjade üle, mille mõistmiseks sa oled veel liiga noor. Ma ei taha, et üks rumal väike poiss mu selja taga troonil niheleb ja mind lapsikute küsimustega häirib. Margaery arvab vist, et sa peaksid ka mu nõukogu koosolekutel viibima?”

      „Jah,” möönis poiss. „Ta ütleb, et ma pean õppima, kuidas olla kuningas.”

      „Kui sa vanemaks saad, võid sa osa võtta nii paljudest nõupidamistest, kui soovid,” lubas Cersei talle. „Usu mind, et sul saab neist peagi villand. Robert tukkus harilikult kogu nõupidamise aja.” Kui ta üldse suvatses sellest osa võtta. „Ta eelistas kulli- ja muidu jahti ja jättis tüütud asjad vana isand Arryni hooleks. Kas sa mäletad teda?”

      „Ta suri kõhuvalu kätte.”

      „Nii selle vaese mehega juhtus. Aga kui sa nii kangesti õppida tahad, siis võiksid sa pähe õppida kõigi Westerose kuningate nimed ja kõigi nende teenistuses olnud Käte nimed. Sa võid need mulle homme peast ette lugeda.”

      „Jah, ema,” vastas Tommen taltsalt.

      „Tubli poiss.” Võim kuulus Cerseile ja ta ei kavatsenud sellest loobuda enne, kui Tommen täisealiseks saab. Mina ootasin, nii et oodaku temagi. Ma ootasin pool elu. Cersei oli mänginud kohusetruud tütart, ujedat mõrsjat, leplikku naist. Ta oli talunud joobnud Roberti käperdamist, Jaime armukadedust, Renly pilkeid, Varyse itsitusi, Stannise lõputut hammastekiristamist. Ta oli võidelnud Jon Arryni, Ned Starki ja oma jõleda reetliku kääbusvenna vastu, kogu aeg endale tõotades, et ükskord jõuab kätte tema tund. Kui Margaery Tyrell kavatseb mult mu kõrghetke röövida, siis mõelgu enne paganama hästi järele.

      Kuid ikkagi oli Cersei pruukost rikutud ja ega päev polnud ka palju parem. Ta veetis ülejäänud hommiku isand Gylesi ja tema arveraamatute seltsis ja kuulas, kuidas mees läkastades seletas vask- ja hõbe- ja kuldmüntide kohta. Seejärel ilmus kohale isand Waters, kes kandis ette, et esimesed kolm dromooni hakkavad valmis saama ja palus rohkem kulda, et need väärilise hiilgusega viimistletud saaks. Kuninganna täitis tema palve meelsasti. Ta sõi Tolapoisi vigurdamise saatel koos kaupmeeste gildide liikmetega lõunat ja kuulas nende nurinat varblaste üle, kes uitasid tänavail ja magasid väljakutel. Võib-olla pean ma varblased linnaväe abil linnast välja kihutama, mõtles ta parajasti, kui kohale ilmus Pycelle.

      Suurmeister oli viimasel ajal nõukogus eriti palju nurinat tõstnud. Viimasel koosolekul oli ta kibedalt kurtnud meeste üle, kelle Aurane Waters oli oma uute dromoonide kapteniteks valinud. Waters tahtis anda laevad nooremate meeste käsu alla, Pycelle aga pidas tähtsamaks kogemust ja nõudis, et käskijateks peaksid saama need kaptenid, kes olid Kärejõe tulemöllust eluga pääsenud. „Karastunud mehed, kes on oma ustavust tõestanud,” ütles ta nende kohta. Cersei ütles, et nad on vanad ja asus isand Watersi poolele. „Need kaptenid tõestasid ainult seda, et nad oskavad ujuda,” sõnas ta. „Ükski ema ei peaks elama kauem oma lastest ega ükski kapten oma laevast.” Pycelle oli tema hurjutamisega vastumeelselt leppinud.

      Seekord näis ta olevat paremas tujus, oli koguni näole naeruvine mananud. „Hea uudis, Teie Hiilgus,” teatas ta. „Wyman Manderly on täitnud teie käsu ja isand Stannise sibularüütlil pea maha raiunud.”

      „Kas me võime selles kindlad olla?”

      „Mehe pea ja käed on Valge Sadama müürile üles pandud. Isand Wyman kinnitab seda vandega ja Freyd kinnitavad seda. Nad nägid seal seda pead, sibul suhu topitud. Ja käsi, üks neist äratuntav tema sõrmeköntide järgi.”

      „Väga hea,” sõnas Cersei. „Saatke Manderlyle linnuga sõnum ja teatage talle, et kuna ta on nüüd oma ustavust ilmutanud, saadetakse tema poeg ta juurde kohe tagasi.” Ta mõtles, et Valges Sadamas saab kuningavõim peatselt taas jalule seatud ja Roose Bolton ja tema sohipoeg liginevad Cailini kantsile nii lõunast kui põhjast. Kui see nende kätte langeb, ühendavad nad oma jõud ja löövad raudsaarlased ka Torrheni kantsist ja Süvalaane Maalinnast välja. See peaks Ned Starki ülejäänud vasallid nende poolele tooma, kui saabub aeg isand Stannise vastu minna.

      Samal ajal oli Mace Tyrell lõunas Tormiotsa juures oma telklinna püsti pannud ja tema paarkümmend kiviheitjat lennutasid kive vägevate müüride pihta, esialgu küll suurema eduta. Suur sõdalane isand Tyrell, mõtles kuninganna. Tema vapil peaks olema paks perseli mees.

      Sama päeva pärastlõunal ilmus tema vastuvõtule pahur Braavose saadik. Cersei oli teda kaks nädalat tõrjunud ja oleks teda rõõmuga veel terve aasta tõrjunud, kuid isand Gyles väitis, et ta tule selle mehega enam toime… kuigi kuningannal tekkis küsimus, kas isand Gyles peale köhimise üldse millegagi toime tuli.

      Braavoslase nimi oli Noho Dimittis. Ärritav mees ja ärritav nimi. Ka tema hääl tekitas ärritust. Cersei niheles teda kuulates oma istmel ja küsis endalt, kui kaua ta peab seda õiendamist taluma. Tema selja taga kõrgus Raudtroon, mille kidad ja terad heitsid põrandale kõveraid varje. Troonil tohtis istuda ainult kuningas või tema Käsi. Cersei istus selle jalamil, kullatud puust toolil, mis oli erepunaste patjadega üle kuhjatud.

      Kui braavoslane jutu sees korraks hinge tõmbas, kasutas kuninganna võimalust. „See on õigupoolest meie ülemvarahoidja asi.”

      See vastus polnud kõrgeaulisele Nohole ilmselt meeltmööda. „Ma olen isand Gylesiga kuus korda rääkinud. Ta köhib mulle näkku ja esitab vabandusi, Teie Hiilgus, aga kulda ei tule ikka.”

      „Rääkige temaga seitsmendat korda veel,” soovitas Cersei lahkelt. „Seitse on meie jumalate püha arv.”

      „Ma näen, et Teie Hiilgus suvatseb naljatada.”

      „Ma naeratan, kui ma nalja teen. Kas te näete mind naeratamas? Kas te kuulete naeru? Ma kinnitan teile, et kui ma naljatan, siis mehed naeravad.”

      „Kuningas Robert – ”

      „ – on surnud,” lõikas kuninganna. „Raudpank saab oma kulla siis, kui see mäss on maha surutud.”

      Mehel jätkus jultumust kulmu kortsutada. „Teie Hiilgus – ”

      „Audients on lõppenud.” Cersei kannatus sai selleks päevaks otsa. „Ser Meryn, juhatage kõrgeauline Noho Dimittis välja. Ser Osmund, te võite mind mu ruumidesse saata.” Tema külalised olid varsti saabumas ja ta pidi vanni võtma ja riideid vahetama. Ka õhtusöök tõotas tulla tüütu. Ühe kuningriigi valitsemine oli raske töö, seitsmest rääkimata.

      Ser Osmund asus trepilt tema kõrvale, pikk ja sale oma valges Valvkonna rüüs. Kui Cersei oli kindel, et keegi neid ei näe, võttis ta mehel käe alt kinni. „Palun öelge, kuidas teie väikevennal läheb?”

      Ser Osmundi ilme muutus kohmetuks. „Ah… üpris kenasti, ainult et…”

      „Et?” Kuninganna vürtsitas oma häält vihavarjundiga. „Ma pean tunnistama, et minu kannatus kulla Osney suhtes hakkab katkema. Tal on viimane aeg seda väikest mära karata. Ma nimetasin ta Tommeni ihukaitsjaks, nii et ta saaks iga päev mõnda aega Margaery seltsis veeta. Ta oleks pidanud selle roosi juba ära noppima. Kas väike kuninganna ei pea teda ahvatlevaks?”

      „Küll ta ahvatleda oskab. Ta on ju Kettleblack, või mis? Andestust.” Ser Osmund silus sõrmedega oma musti õlitatud juukseid. „Häda on selles tüdrukus.”

      „Milles siis?” Kuningannal olid ser Osney suhtes kahtlused tekkinud. Võib-olla oleks mõni teine mees Margaeryle rohkem meele järele olnud. Aurane Waters oma hõbekarva juustega või mõni suur turske vennike nagu ser Tallad. „Kas piiga eelistaks kedagi teist? Kas teie venna nägu ei meeldi talle?”

      „Meeldib küll. Osney rääkis mulle, et tüdruk katsus kahe päeva eest tema arme. „Milline naine need teile jättis?” küsis ta. Osney pole öelnud, et seda tegi naine, aga tüdruk teadis. Võib-olla oli talle räägitud. Osney ütleb, et Margaery puudutab teda kogu aeg, kui nad räägivad. Kohendab tal mantlipannalt, silub tal juukseid tahapoole ja muud sihukest. Ükskord