Vareste pidusöök. II raamat. Jää ja tule laul. George R. R. Martin

lipsanud. Clegane, Dondarrion, see punane preester ja nüüd veel see naine, Kivisüda… kuidas teie loodate nad üles leida, kui mina seda ei suuda?”

      „Mu isand, ma…” Brienne ei osanud ülikule midagi vastata. „Ma võin vaid üritada.”

      „Eks üritage siis. Teil on see kiri, nii et te ei vaja minu luba, aga ma annan selle teile ikkagi. Kui teil veab, siis saate vaevatasuks ainult sadulamuhud. Kui ei, kingib Clegane teile ehk elu – pärast seda, kui ta on kogu oma kambaga teid ära vägistanud. Siis võite tagasi Tarthile hiilida, mõne peni värdjas kõhus.”

      Brienne ei teinud nendest sõnadest väljagi. „Kas mu isand oleks nii lahke ja ütleks, kui palju mehi Hagijal kaasas on?”

      „Kuus või kuuskümmend või kuussada. Oleneb, kelle käest me küsime.” Randyll Tarlyl oli sellest jutuajamisest ilmselt villand. Ta pöördus minekule.

      „Kas mina ja mu kannupoiss võiksime loota teie külalislahkusele, kuni – ”

      „Lootke aga. Mina teid oma katuse alla ei võta.”

      Ser Hyle Hunt tegi sammu ette. „Kui mu isand öelda lubab, on see minu teada ikka veel isand Mootoni katus.”

      Tarly heitis rüütlile mürgise pilgu. „Mootonil on sama palju vaprust kui vihmaussil. Ärge tulge mulle Mootonist rääkima. Mis teisse puutub, mu daam, siis kuulukse teie isa olema tubli mees. Kui nii, siis on mul temast kahju. Mõnda meest õnnistatakse poegadega, mõnda tütardega. Ükski mees pole ära teeninud, et teda teiesugusega nuheldakse. Elage või surge, preili Brienne, aga ärge Neitsiallikale tagasi tulge, kuni mina siin valitsen.”

      Sõnad on tuul, manitses Brienne ennast. Need ei tee sulle viga. Lase need kõrvust mööda. „Nagu käsite, mu isand,” hakkas ta ütlema, kuid Tarly oli juba läinud, enne kui Brienne midagi öeldud sai. Ta astus hoovist välja nagu unes ning tal polnud aimugi, kuhu ta läheb.

      Ser Hyle asus tema kõrvale. „Siin on võõrastemaju.”

      Brienne raputas pead. Ta ei tahtnud Hyle Huntiga rääkida.

      „Kas te „Haisvat Hane” mäletate?”

      Brienne’i mantlil oli selle lõhn seniajani küljes. „Mis siis?”

      „Kohtume seal homme keskpäeval. Mu nõbu Alyn oli nende seas, kes saadeti Hagijat otsima. Ma räägin temaga.”

      „Miks te peaksite seda tegema?”

      „Miks mitte? Kui teil õnnestub see, millega Alyn hakkama ei saanud, saan ma teda sellega mitu aastat narrida.”

      Ser Hyle oli rääkinud õigust, Neitsiallikal leidus veel võõrastemaju. Kuid osa neist olid mõne rüüstamise ajal maha põlenud ja ootasid ülesehitamist ja terveksjäänud olid isand Tarly sõjamehi pilgeni täis. Brienne ja Podrick käisid pärastlõunal kõik majad läbi, kuid kusagil ei leidunud ühtegi vaba voodit.

      „Ser? Mu emand?” ütles Podrick, kui päike loojuma hakkas. „Siin on laevu. Laevades on voodid. Võrkvoodid. Või koid.”

      Isand Randylli sõdurid luusisid endiselt sadamas ringi – neid oli seal sama paksult nagu kärbseid kolme Verise Pajatsi peade küljes –, kuid nende pealik tundis Brienne’i ära ja lasi ta läbi. Kohalikud kalurid sidusid oma paate ööseks kai külge ja hõikusid päevast loomust pakkudes, kuid Brienne’i huvitasid suuremad laevad, mis kurseerisid kitsa mere tormistel vetel. Sadamas seisis selliseid kuus, kuigi üks neist – kaljas „Hiiglase Tütar” – andis parajasti otsi lahti, et õhtuse mõõnaga merele minna. Brienne ja Podrick Payne käisid ülejäänud laevad läbi. „Kajakalinna Piiga” kapten pidas Brienne’i hooraks ja teatas neile, et tema laev pole pordumaja, ja ibbenlaste vaalapüügilaeva harpuunija tahtis talt poissi ära osta, kuid edasi oli neil rohkem õnne. Brienne ostis Podrickile ühe apelsini „Merelrühkijalt” – kogelt, mis oli Muinaslinnast Tyroshi, Pentose ja Viduoru kaudu äsja pärale jõudnud. „Siit Kajakalinna,” ütles laeva kapten talle, „ja siis ümber Sõrmede edasi Sõsarlinna ja Valgesse Sadamasse, kui tormid lasevad. „Rühkija” on puhas laev, siin on vähem rotte kui mujal, ja meil on pardal värskeid mune ja värskelt tehtud võid. Kas preili tahab põhja poole sõita?”

      „Ei.” Veel mitte. Brienne tundis kiusatust, kuid…

      Kui nad järgmise sadamasilla poole läksid, küsis Podrick jalgu sahistades: „Ser? Mu emand? Aga äkki läks minu emand koju? Ma mõtlen, mu teine emand. Ser. Emand Sansa.”

      „Tema kodu põletati maha.”

      „Ikkagi. Seal on tema jumalad. Ja jumalad ei sure.”

      Jumalad ei sure, tüdrukud aga küll.„Timeon oli jõhker mees ja mõrtsukas, aga ma arvan, et ta ei valetanud Hagija kohta. Kuni me kindlad pole, ei saa me põhja sõita. Küll tuleb teisigi laevu.”

      Sadama lõpus leidsid nad viimaks ööseks peavarju tormist räsitud kaubagaleeril „Myri Emand”. Laev oli kõvasti kreenis ja kaotanud tormis masti ja pool meeskonda, kuid kaptenil nappis selle kordategemiseks raha ja seepärast andis ta paari vaskmündi eest heal meelel ühe tühja kajuti Brienne’i ja Podi käsutusse.

      Nad veetsid rahutu öö. Brienne ärkas kolm korda. Ühe korra siis, kui vihma sadama hakkas, ja teist korda siis, kui ta kriiksatust kuuldes arvas, et Käbe-Dick hiilib teda tapma. Tol teisel korral haaras ta virgudes noa, kuid kõik oli rahulik. Ahta kajuti pimeduses meenus talle alles hetke pärast, et Käbe-Dick on surnud. Kui ta lõpuks uuesti suigatas, nägi ta unes mehi, kelle ta oli tapnud. Nad karglesid tema ümber ja pilkasid ja näpistasid teda, tema aga jagas neile mõõgahoope. Ta raius nad kõik veristeks tükkideks, kuid nad möllasid ikka tema ümber edasi… Tubatäkk, Timeon ja Pyg, jah, aga ka Randyll Tarly ja Vargo Hoat ja Punane Ronnet Connington. Ronnetil oli käes roos. Kui ta selle Brienne’ile ulatas, raius neiu tal käe otsast.

      Ta ärkas üleni higisena ja veetis ülejäänud öö oma mantli all kägaras ja kuulas, kuidas vihm üleval tekile ladises. Ilm oli hull. Aeg-ajalt kuulis ta kauget kõuemürinat ja mõtles braavoslaste laevale, mis oli õhtuse mõõnaga merele läinud.

      Hommikul otsis ta „Haisva Hane” uuesti üles, ajas selle räpase perenaise maast lahti ja tellis talt paar rasvast vorsti, praetud leiba, pool kruusi veini, kannutäie keedetud vett ja kaks puhast kruusi. Vett tulele keema pannes kiikas naine Brienne’i poole. „Teie olite see suur naine, kes koos Käbe-Dickiga kuhugi läks. Ma mäletan küll. Kas ta tüssas teid?”

      „Ei.”

      „Vägistas teid ära?”

      „Ei.”

      „Varastas teilt hobuse?”

      „Ei. Lindpriid tapsid ta.”

      „Lindpriid?” Naine paistis olevat pigem uudishimulik kui löödud.

      „Mina arvasin ikka, et Dick tõmmatakse võlla või kupatatakse millegi eest Müürile.”

      Nad sõid ära praetud leiva ja pooled vorstid. Podrick Payne loputas oma toidu alla veiniga tembitud veega, Brienne aga jõi kruusitäie veega segatud veini ja küsis endalt, miks ta siia tuli. Hyle Hunt polnud õige rüütel. Tema aus nägu oli vaid veiderdaja mask. Ma ei vaja tema abi. Ma ei vaja tema kaitset ja ma ei vaja teda ennast, kinnitas Brienne endale. Ega ta vist tulegi. See, et me siin kokku saame, oli järjekordne nali.

      Ta tõusis just, et minema hakata, kui ser Hyle kohale jõudis. „Mu daam. Podrick.” Rüütel heitis pilgu kruusidele ja taldrikutele ja pooleldi söödud vorstidele, mis rasvaloigus jahtusid, ja ütles: „Jumalad hoidku, ma loodan, et te siin ei söönud.”

      „Pole teie mure, mida me sõime,” vastas Brienne. „Kas te saite oma nõo kätte? Mida ta teile rääkis?”

      „Sandor Clegane’i nähti viimati Soolaranna rüüstamise päeval. Pärast seda ratsutas ta piki Kolmjõge läände.”

      Brienne kortsutas kulmu. „Kolmjõgi on pikk.”

      „Jah, aga ma arvan, et meie peni ei läinud selle suudmest kaugele. Westeros ei ole talle ilmselt enam meele