Vareste pidusöök. II raamat. Jää ja tule laul. George R. R. Martin

ja asehaldur ei saa ma seda lubada.”

      Symond Templeton köhatas hääle puhtaks ja lausus: „Igaühel meist on mäe jalamil tuhat meest, Pisinäpp.”

      „Suurepärane koht nende jaoks.”

      „Kui tarvis, kutsume kohale veel palju rohkem.”

      „Kas te ähvardate mind sõjaga, ser?” Petyri hääles ei kõlanud vähimatki kartust.

      „Isand Robert tuleb meiega,” ütles Pronks-Yohn.

      Hetkeks tundus, et nad olid ummikusse jõudnud, kuid siis astus Lyn Corbray kolde juurest eemale. „Kogu see jutt ajab mu iiveldama. Pisinäpp tõmbab teil kogu naha üle kõrvade, kui te teda veel kaua kuulate. Temasugustega saab asju klaarida ainult relva abil.” Ta tõmbas mõõga tupest.

      Petyr ajas käed laiali. „Ma ei kanna mõõka, ser.”

      „Seda annab kergesti parandada.” Küünlavalgus virvendas Corbray mõõga suitsuhallil teral, mis oli nii tume, et tõi Sansale meelde tema isa kahekäemõõga Jää. „Teie õunamugijal on mõõk vööl. Las ta annab selle teile või siis tõmmake oma pistoda välja.”

      Sansa nägi, kuidas Lothor Brune käe mõõga järele sirutas, kuid enne kui relvad ristuda jõudsid, tõusis Pronks-Yohn raevunult püsti. „Pange oma mõõk tuppe, ser! Kas te olete Corbrayde või Freyde soost? Me oleme siin külalised.”

      Emand Waynwood surus huuled kokku ja sõnas: „See on laiduväärt.”

      „Pistke mõõk tuppe, ser,” toetas teda noorisand Hunter. „Te teete sedasi meile kõigile häbi.”

      „Kuulge, Lyn,” keelitas Redfort leebemal toonil. „See ei kõlba kuhugi. Pange Hüljatud Daam voodisse.”

      „Mu daamil on janu,” ei taganenud ser Lyn. „Kui ta kord juba välja tantsima tuleb, tahab ta tilga verd saada.”

      „Teie daam jääb janusse.” Pronks-Yohn astus Corbrayle otse ette.

      „Ülikud-deklarandid.” Lyn Corbray turtsatas. „Te oleksite pidanud endale nimeks võtma Kuus Vanaeite.” Ta pistis tumeda mõõga tagasi tuppe ja lahkus ruumist, lükates Brune’i õlaga kõrvale, nagu oleks tolle asemel tühi koht. Alayne kuulatas, kuidas tema sammude kaja vaibus.

      Anya Waynwood ja Horton Redfort vahetasid pilgu. Hunter kummutas oma peekri tühjaks ja sirutas käe välja, et see uuesti täis valataks. „Isand Baelish, te peate meile selle üleastumise andestama,” sõnas ser Symond.

      „Kas tõesti?” Pisinäpu toon oli nüüd külm. „Teie tõite ta siia, mu isandad.”

      „Meil polnud mõtteski – ” alustas Pronks-Yohn.

      „Teie tõite ta siia. Mul oleks täielik õigus kutsuda oma ihukaitsjad ja lasta teid kõiki vahistada.”

      Hunter ajas ennast nii äkitselt jalule, et oleks peaaegu kannu Alayne’il käest maha lükanud. „Te tagasite meile turbe!”

      „Jah. Olge tänulikud, et mul on rohkem au kui mõnel teisel.” Alayne ei olnud kunagi kuulnud, et Petyr nii vihane oleks. „Ma olen teie deklaratsiooni lugenud ja teie nõudmised ära kuulanud. Kuulake nüüd minu omi. Viige oma väed selle mäe juurest minema. Minge koju ja jätke mu poeg rahule. Ma ei hakka korralagedust eitama, kuid selles oli süüdi Lysa, mitte mina. Andke mulle aasta aega ja kui isand Nestor mind aitab, luban ma, et ükski teist ei pea seda otsust kahetsema.”

      „Lihtne öelda,” sõnas Belmore. „Aga kuidas me võime teid usaldada?”

      „Te söandate mind ebausaldusväärseks nimetada? Mina polnud see, kes rahuläbirääkimistel mõõga välja tõmbas. Te kirjutate, et kaitsete isand Robertit, kuid ei lase talle toitu tuua. Sellel olgu lõpp. Ma pole sõjamees, aga ma hakkan teiega sõdima, kui te seda piiramist ei katkesta. Peale teie leidub Orus teisigi ülikuid ja ka Kuningalinn saadab mulle mehi. Kui tahate sõda, siis öelge seda ja Orus puhkeb verevalamine.”

      Alayne nägi, kuidas ülikute-deklarantide pilkudesse sigines kõhklus. „Aasta pole väga pikk aeg,” ütles isand Redfort ebakindlalt. „Ehk tõesti… kui te annate kindla lubaduse…”

      „Keegi meist ei soovi sõda,” möönis emand Waynwood. „Sügis on läbi saamas ja me peame talveks valmistuma.”

      Belmore köhatas hääle puhtaks. „Kui see aasta lõpeb…”

      „…ja kui ma pole Orus korda jalule seadnud, loobun ma tõrkumata asehalduri ametist,” tõotas Petyr neile.

      „Minu meelest on see igati õiglane,” ütles isand Nestor Royce sõna sekka.

      „Ja ei mingeid karistusi,” nõudis Templeton. „Ega jutte reetmisest või mässust. Te peate ka seda vanduma.”

      „Meeleldi,” vastas Petyr. „Ma vajan sõpru, mitte vaenlasi. Ma andestan teile kõigile – kui soovite, siis kirjalikult. Ka Lyn Corbrayle. Tema vend on tubli mees, pole vaja ühte õilsat suguvõsa häbisse saata.”

      Emand Waynwood pöördus teiste ülikute-deklarantide poole. „Head isandad, kas peame ehk nõu?”

      „Pole tarvis. Tema võit on niigi selge.” Pronks-Yohn mõõtis oma hallide silmadega Petyr Baelishit. „See ei meeldi mulle, kuid tundub, et te saite aasta ajapikendust. Kasutage seda hästi, mu isand. Kõiki meist te haneks ei tõmba.” Ta avas ukse nii ägedalt, et oleks selle peaaegu hingedelt maha käänanud.

      Järgnes pisuke pidusöök, kuigi Petyr oli sunnitud tagasihoidliku kostitamise pärast vabandama. Kreemjas ja sinises vammuses Robert toodi lagedale ja ta mängis üpris lahkelt väikese isanda osa. Pronks-Yohni polnud näha; ta oli Kotkapesast lahkunud ja alustanud pikka laskumist nagu ser Lyn Corbray juba enne teda. Teised ülikud jäid hommikuni paigale.

      Ta nõidus nad ära, mõtles Alayne sel ööl voodis lamades ja akende taga huilgavat tuult kuulates. Ta ei teadnud, kust see kahtlus temasse sigines, ent kui see talle kord pähe tuli, ei saanud ta enam uinuda. Ta vähkres ja pöörles ja pures seda mõttes nagu koer vana konti. Lõpuks ta tõusis ja pani riidesse, jättes Gretcheli unenägude rüppe.

      Petyr oli veel üleval ja sirgeldas kirja kirjutada. „Alayne,” sõnas ta. „Mu kullake. Miks sa nii hilja siin oled?”

      „Ma tahtsin küsida. Mis juhtub aasta pärast?”

      Petyr pani sule käest. „Redfort ja Waynwood on vanad. Üks neist võib surra – või mõlemad. Gilwood Hunteri tapavad tema vennad. Tõenäoliselt noor Harlan, kes isand Eoni surma saatis. See mees poolel teel peatuma ei jää. Belmore on kõlvatu ja äraostetav. Templetoniga saame me sõbraks. Pronks Yohn-Royce jääb paraku vimma edasi kandma, aga kuni ta on üksi, ei tasu teda eriti karta.”

      „Ja ser Lyn Corbray?”

      Küünlaleek väreles mehe silmades. „Ser Lyn jääb minu lepitamatuks vaenlaseks. Ta kõneleb minust halvakspanu ja põlastusega kõigile, keda kohtab, ja lööb mõõgaga kaasa igas vandenõus, et mind kukutada.”

      Alayne’i kahtlus asendus nüüd kindla teadmisega. „Ja kuidas sa talle tema teenete eest tasud?”

      Pisinäpp naeris valjusti. „Kulla ja poiste ja lubadustega muidugi. Ser Lyn on lihtsa maitsega mees, mu kullake. Talle meeldivad ainult kuld ja poisid ja tapmine.”

      CERSEI

      Kuningas mossitas. „Ma tahan Raudtroonil istuda,” ütles ta emale. „Sa lasid Joffil alati seal istuda.”

      „Joff oli kaheteistkümne aastane.”

      „Aga mina olen kuningas. Troon kuulub mulle.”

      „Kes sulle seda ütles?” Cersei hingas sügavalt sisse, et Dorcas saaks ta kleidipaelad pingumale tõmmata. Teenijatüdruk oli suurt kasvu ja palju tugevam kui Senelle, paraku ka kohmakam.

      Tommen läks näost punaseks. „Mitte keegi ei öelnud.”

      „Mitte keegi? Kas sa nimetad niimoodi oma proua abikaasat?”