Vareste pidusöök. II raamat. Jää ja tule laul. George R. R. Martin

selline on viisakus Südamekoja moodi?” Anna Waynwoodi juustes oli juba halli ja tal olid silmade ümber kanavarbad ja nahk lotendas lõua all, kuid ta jättis vaieldamatult suursuguse mulje. „Tüdruk on noor ja hästi kasvatatud ja palju hirmsat üle elanud. Talitsege oma keelt, ser.”

      „Ma pruugin oma keelt, nagu heaks arvan,” vastas Corbray. „Armuline emand võiks parem enda oma talitseda. Ma pole tänitamist kunagi kannatanud, nagu suur hulk surnud mehi teile öelda võiks.”

      Emand Waynwood pööras talle selja. „Vii meid nüüd oma isa juurde, Alayne. Mida rutem me selle asjaga ühele poole saame, seda parem.”

      „Asehaldur ootab teid võõrastetoas. Head isandad, palun järgnege mulle.” Nad läksid Kuusirbi saalist üles mööda järsku marmortreppi, mis möödus krüptidest ja vangikodadest ja kolme varitsusava alt, mida ülikud-deklarandid teesklesid mitte märkavat. Belmore ähkis peagi nagu sepalõõts ja Redforti nägu tõmbus sama halliks nagu ta juuksed. Valvurid trepi ülaotsa juures tõstsid võre üles, kui nad sinna jõudsid. „Siitkaudu, olge lahked, head isandad.” Alayne juhtis nad edasi mööda võlvkäiku, mille seinu katsid kümmekond oivalist seinavaipa. Külalistekambri ukse kõrval seisis ser Lothor Brune. Ta avas neile ukse ja astus nende järel sisse.

      Petyr istus pukklaua taga, veinipeeker käeulatuses, ja silmitses värsket valget pärgamendilehte. Kui ülikud-deklarandid hanereas sisse tulid, tõstis ta pilgu. „Tere tulemast, head isandad. Ja teie samuti, mu emand. Ma tean, et ülestulek on väsitav. Palun võtke istet. Alayne, kullake, vala meie väärikatele külalistele veel veini.”

      „Kuulen, isa.” Sansa nägi rahuloluga, et küünlad olid põlema pandud; külalistekambrit täitis muskaadi ja teiste kallite vürtside hõng. Ta läks veinikannu võtma, külalised aga istusid üksteise kõrvale… välja arvatud Nestor Royce, kes kõhkles hetke ja läks siis ümber laua ning istus tühjale toolile isand Petyri kõrval, ja Lyn Corbray, kes jäi hoopis kolde juurde seisma. Tema mõõganupu südamekujuline rubiin hiilgas punaselt, kui ta käsi soojendas. Alayne nägi, kuidas ta ser Lothor Brune’ile naeratas. Ser Lyn on juba aastates mehe kohta väga ilus, mõtles tüdruk, aga mulle ei meeldi see, kuidas ta naeratab.

      „Ma lugesin siin teie tähelepanuväärset deklaratsiooni,” alustas Petyr. „Suurepärane. Meistril, kes selle kirja pani, on sõnade peale annet. Ma kahetsen ainult, et te ei kutsunud mind sellele alla kirjutama.”

      See oli külaliste jaoks ootamatu. „Teid?” küsis Belmore. „Alla kirjutama?”

      „Ma oskan sulega hästi ümber käia ja keegi ei armasta isand Robertit rohkem kui mina. Mis puutub nendesse valesõpradesse ja halbadesse nõuandjatesse, siis rookigem nad muidugi välja. Head isandad, minu süda ja käsi on teie teenistuses. Palun näidake mulle, kuhu ma võin alla kirjutada.”

      Alayne kuulis veini valades Lyn Corbray turtsatust. Teised olid ilmses segaduses, kuni Pronks-Yohn Royce sõrmenukke ragistas ja ütles: „Me ei tulnud teilt allkirja küsima. Ja me ei kavatse siin teiega sõnu loopida, Pisinäpp.”

      „Kahju küll. Ma pean kenast sõnavahetusest väga lugu.” Petyr lükkas pärgamendi kõrvale. „Kuidas soovite. Räägime siis otsekoheselt. Mida te minult soovite, head isandad ja mu emand?”

      „Me ei soovi teilt midagi.” Symond Templeton sihtis asehaldurit oma külmade siniste silmadega. „Te peate siit lahkuma.”

      „Lahkuma?” Petyr teeskles üllatust. „Kuhu ma siis minema peaksin?”

      „Kuningas tegi teid Harrenhali isandaks,” nentis noorisand Hunter. „Sellest peaks igaühele enam kui piisama.”

      „Jõgedevahe vajab valitsejat,” sõnas vana Horton Redfort. „Vetevoo on sisse piiratud, Bracken ja Blackwood sõdivad isekeskis ja lindpriid uitavad vabalt mõlemal pool Kolmjõge ja röövivad ja tapavad volilt. Kõik kohad on matmata korjuseid täis.”

      „Teie kirjeldus mõjub imeahvatlevalt, isand Redfort,” vastas Petyr, „kuid tegelikult on mul siin pakilisi kohustusi. Ja mõelgem ka isand Roberti peale. Kas te tahate, et ma viiksin põdura lapse keset säärast veresauna?”

      „Meie valitseja jääb Orgu,” kuulutas Yohn Royce. „Ma tahan poisi endaga kaasa Ruunikivile võtta ja kasvatada temast rüütli, kelle üle Jon Arryn uhkust tunneks.”

      „Miks Ruunikivile?” küsis Petyr mõtlikult. „Miks mitte Raudtammele või Punakantsi? Miks mitte Pikkvibu lossi?”

      „Kõik need sobiksid sama hästi ja tema kõrgeausus külastab neid kõiki kordamööda omal ajal,” teatas isand Belmore.

      „Kas tõesti?” Petyri toonis võis aimata kahtlust.

      Emand Waynwood ohkas. „Isand Petyr, kui te loodate meid üksteise vastu üles ässitada, siis säästke ennast sellest vaevast. Me räägime siin ühel häälel. Ruunikivi sobib meile kõigile. Isand Yohn kasvatas üles kolm vahvat lihast poega ja ükski mees poleks meie noorele valitsejale sobivam kasuisa. Meister Helliweg on tublisti vanem ja kogenum kui teie meister Colemon ja mõistab paremini isand Roberti tervisehädasid ravida. Ruunikivil õpib poiss sõjakunsti Sam Stone Tugeva käest. Paremat võitluseõpetajat ei võiks keegi tahta. Seitsmik Lucos hakkab harima tema vaimu. Ja Ruunikivil leidub ka teisi temavanuseid poisse, sobivamaid seltsilisi kui vanad naised ja sõjasulased, kes teda praegu ümbritsevad.”

      Petyr Baelish sõrmitses oma habet. „Ma ei vaidle vastu, et noor isand vajab seltsilisi. Kuid Alayane pole ju mingi vanaeit. Isand Robert on minu tütresse väga kiindunud, ta ütleb seda teile ise meeleldi. Ja tegelikult palusin ma isand Graftonit ja isand Lynderlyd, et kumbki neist saadaks mulle ühe poja kasulapseks. Neil mõlemal on Robertiga ühevanused pojad.”

      Lyn Corbray naeris. „Kahe sülekoera kutsikad.”

      „Roberti kõrval peaks olema ka mõni vanem poiss. Mõni asjalik noor kannupoiss näiteks. Keegi, keda ta imetleks ja matkida püüaks.” Petyr pöördus emand Waynwoodi poole. „Teil on Raudtammel üks selline poiss, mu emand. Ehk oleksite nõus Harrold Hardyngi minu juurde saatma.”

      Anya Waynwoodile tegi see ilmselt nalja. „Isand Petyr, te olete sama jultunud nagu üks viimane varas.”

      „Ma ei taha seda poissi teilt varastada, aga tema ja isand Robert võiksid sõpradeks saada,” vastas Petyr.

      Pronks-Yohn Royce kummardus ette. „On õige ja paslik, et isand Robert noore Harryga sõbraks saaks, ja ta saabki… Ruunikivil, minu hoole all, kui minu kasupoeg ja kannupoiss.”

      „Andke poiss meile ja te võite Orust puutumatult lahkuda ja asuda oma õigele aujärjele Harrenhalis,” sõnas isand Belmore.

      Petyr heitis talle leebelt etteheitva pilgu. „Kas te vihjate, et vastasel juhul võib minuga midagi halba sündida, mu isand? Ma ei näe selleks küll mingit põhjust. Mu kadunud naine leidis ilmselt, et minu õige aujärg on just siin.”

      „Isand Baelish,” kostis emand Waynwood, „Lysa Tully oli Jon Arryni lesk ja tema lapse ema ja valitses siin tema asemikuna. Teie… öelgem otse, te pole Arrynite soost ja isand Robert pole teie veresugulane. Mis õigusega te kipute meie üle valitsema?”

      „Minu mäletamist mööda nimetas Lysa mu asehalduriks.”

      „Lysa Tully polnud tegelikult Orust pärit ja tal polnud õigust meie üle otsustada,” ütles noorisand Hunter.

      „Aga isand Roberti üle?” küsis Petyr. „Kas teie kõrgeausus väidab ka seda, et emand Lysal polnud õigust oma poja üle otsustada?”

      Nestor Royce oli seni kogu aeg vaikinud, kuid sekkus nüüd valjuhäälselt. „Ma lootsin kord ise emand Lysaga abielluda. Nagu ka isand Hunteri isa ja emand Anya poeg. Corbray käis pool aastat tal kõikjal kannul. Kui ta oleks valinud kellegi meie seast, siis ei kahtleks keegi siin selle mehe õiguses olla asehaldur. Lysa aga valis isand Pisinäpu ja usaldas oma poja tema hoole alla.”

      „Ta oli ka Jon Arryni poeg, nõbu,” ütles Pronks-Yohn, pahuralt Värava Vardja poole vaadates. „Tema koht on Orus.”

      Petyr