Vareste pidusöök. II raamat. Jää ja tule laul. George R. R. Martin

koredast villast ja jämedakoelisest pruunist kangast riideid. Braavoses oli kõik vastupidi. Braavod loivasid ringi nagu paabulinnud ja näppisid oma mõõku, vägevate värvideks aga olid tumehall ja purpur, sinine, mis oli peaaegu must, ja must, mis oli sama tume nagu pilkane öö.

      „Mu sõber Tero ütleb, et sa oled nii paks, et ajad tal südame pahaks,” sõnas heledajuukseline braavo, kelle kuub oli ühelt poolt rohelisest sametist ja teiselt poolt hõbekangast. „Mu sõber Tero ütleb, et sinu mõõga tärin ajab tal pea valutama.” Noormees rääkis ühiskeeles. Tema kaaslane, tumedajuukseline braavo, kes kandis veinipunast brokaatrüüd ja kollast mantlit ja kelle nimi oli ilmselt Tero, tegi braavose keeles mingi märkuse ja tema heledapäine sõber naeris ja ütles: „Mu sõber Tero ütleb, et sa käid omasuguse kohta liiga uhkelt riides. Oled sa mõni suur isand, et kannad musta rüüd?”

      Sam tahtis jooksu pista, ent kui ta oleks seda teinud, oleks ta tõenäoliselt oma mõõgarihma otsa komistanud. Ära puuduta oma mõõka, manitses ta ennast. Kui ta oleks kas või näpuotsaga mõõgapidet puudutanud, oleks emb-kumb braavo juba võinud seda väljakutseks pidada. Ta püüdis leida sõnu, mis võiksid neid lepitada. „Ma pole – ” suutis ta vaid kosta.

      „Ta pole mingi ülik,” sekkus lapsehääl. „Ta on Öisest Vahtkonnast, lollakad. Westeroselt.” Valguse kätte ilmus tüdruk, kes lükkas vetikaid täis käru – armetu kondine inimlaps, jalas suured saapad, juuksed sagris ja pesemata. „Teine sihuke on praegu „Lustisadamas” ja laulab Meremehe Naisele laule,” teatas ta kahele braavole. Samile ütles ta: „Kui nad küsivad, kes on kõige ilusam naine maailmas, siis ütle, et Ööbik, muidu kutsuvad nad su võitlema. Kas sa karpe ei taha osta? Ma müüsin kõik austrid juba ära.”

      „Mul pole raha,” ütles Sam.

      „Tal pole raha,” ilkus heledajuukseline braavo. Tema tumedapäine sõber irvitas ja ütles midagi braavose keeles. „Mu sõbral Terol hakkas jahe. Ole meile hea paks sõber ja anna talle oma mantel.”

      „Ära seda ka tee,” ütles käruga tüdruk, „muidu nõuavad nad järgmiseks su saapaid ja varsti jääd sa alasti.”

      „Väikesed kassid, kes liiga kõvasti kräunuvad, uputatakse kanalitesse,” hoiatas heledapäine braavo.

      „Ei, kui neil on küüned.” Ja korraga ilmus tüdruku vasakusse kätte nuga, mille tera oli sama õbluke nagu ta isegi. See, kelle nimi oli Tero, ütles midagi oma heledapäisele sõbrale ja nad kõndisid omavahel itsitades minema.

      „Tänan sind,” ütles Sam tüdrukule, kui braavod olid kadunud.

      Tüdruk pani noa ära. „Kui sa öösel mõõka kannad, siis tähendab see, et sind võib võitlema kutsuda. Kas sa tahtsid nendega võidelda?”

      „Ei.” See sõna vallandus viiksatusena ja Sam krimpsutas selle peale nägu.

      „Oled sa ikka tõesti Öisest Vahtkonnast? Ma pole sinusugust musta venda veel kunagi näinud.” Tüdruk viipas käru suunas. „Sa võid võtta need viimased karbid kui tahad. On juba pime ja keegi ei osta neid enam. Kas sa sõidad Müürile?”

      „Muinaslinna.” Sam võttis ühe keedetud karbi ja kugistas selle alla. „Me ootame siin laeva.” Karp maitses hea. Ta sõi ära veel ühe.

      „Braavod ei tülita kunagi kedagi, kes ei kanna mõõka. Isegi sellised lollid kaamelivitud nagu Terro ja Orbelo.”

      „Kes sina oled?”

      „Mitte keegi.” Tüdruk lehkas kala järele. „Ma olin varem keegi, aga nüüd enam mitte. Sa võid mind hüüda Kassiks, kui tahad. Kes sina oled?”

      „Samwell Tarlyde soost. Sa oskad ühiskeelt.”

      „Mu isa oli „Nymerial” sõudjate ülem. Üks braavo tappis ta, sest ta ütles, et minu ema oli ilusam kui Ööbik. Mitte mõni selline kaamelivitt, keda sina nägid, vaid ehtne braavo. Ükskord lõikan ma tal kõri läbi. Kapten ütles, et „Nymerial” ei lähe väikeseid tüdrukuid tarvis ja pani mu maale. Brusco võttis mu enda juurde ja andis mulle käru.” Tüdruk vaatas Samile otsa. „Millise laeva peale te lähete?”

      „Me maksime sõidu eest „Emand Ushanoral”.”

      Tüdruk vaatas teda, silmad kahtlustavalt vidukil. „See on läinud. Kas sa siis ei teagi? See sõitis ära juba mitme päeva eest.”

      Tean küll, oleks Sam võinud öelda. Ta oli koos Dareoniga seisnud sadamasillal ja vaadanud, kuidas laev eemaldus Hiiglase ja avamere poole, aerud tõusmas ja langemas. „Sellega on siis kõik,” ütles laulja. Kui Sam oleks olnud vapram mees, oleks ta teise vette tõuganud. Tüdrukute voodissemeelitamiseks oli Dareoni keel piisavalt libe, kapteni kajutis aga oli millegipärast rääkinud ainult Sam, kes püüdis braavoslast keelitada, et ta nende järel ootaks. „Ma olen selle vanamehe järel juba kolm päeva oodanud,” kostis kapten. „Mu trümmid on täis ja mu mehed on oma naised hüvastijätuks läbi keppinud. „Emand” läheb mõõnaga merele, teiega või ilma teieta.”

      „Palun teid,” anus Sam. „Ainult paar päeva veel, rohkem ma ei palugi. Et meister Aemon jõuaks kosuda.”

      „Ei kosu ta midagi.” Kapten oli eelmisel õhtul võõrastemajast läbi käinud, et meister Aemonit ise näha. „Ta on vana ja haige ja ma ei taha, et ta minu „Emandal” hinge heidaks. Jääge tema juurde või jätke ta maha, mul ükskõik. Mina lähen teele.” Veelgi hullem oli see, et ta keeldus neile tagasi andmast reisi eest makstud raha – seda hõbedat, mille eest nad pidid viperusteta Muinaslinna jõudma. „Te maksite mu parima kajuti eest. See ootab teid praegugi. Kui te otsustate, et ei kasuta seda, siis pole see minu süü. Miks ma peaksin kahju kannatama?”

      Praegu võiksime olla Viduorus, mõtles Sam kahjatsevalt. Pärituultega oleksime ehk juba isegi Pentosesse jõudnud.

      Kuid kärutüdrukule poleks see kõik korda läinud. „Sa ütlesid, et nägid ühte lauljat…”

      „”Lustisadamas”. Ta abiellub Meremehe Naisega.”

      „Abiellub?”

      „See naine läheb voodisse ainult nendega, kes temaga abielluvad.”

      „Kus see „Lustisadam” on?”

      „Kohe „Janditaja Laeva” vastas. Ma võin sulle teed näidata.”

      „Ma tean, kus see on.” Sam oli „Janditaja Laeva” näinud. Dareon ei tohi abielluda! Ta andis ju vande! „Ma pean minema.”

      Ta pani jooksu. Tee mööda libedaid munakive oli pikk. Üsna varsti hakkas ta ähkima, suur must mantel kuuldavalt selja taga laperdamas. Ta pidi joostes mõõgarihma ühe käega üleval hoidma. Harvad vastutulijad heitsid talle uudishimulikke pilke ja üks kass ajas ennast tagajalgadele ja kähises tema peale. Ta vaarus, kui ta lõpuks laeva juurde jõudis. „Lustisadam” asus kohe üle tänava.

      Niipea kui ta sisse astus, näost punane ja hing kurgus kinni, põimis üks ühesilmne naine käed talle ümber kaela. „Jäta,” ütles Sam talle. „Ma ei tulnud selleks siia.” Naine vastas talle braavose keeles. „Ma ei mõista seda keelt,” ütles Sam ülemvalüüria keeles. Ruumis põlesid küünlad ja koldes praksus tuli. Keegi kääksutas viiulit ja Sam nägi kahte tüdrukut, kes kätest kinni hoides tantsisid ühe punase preestri ümber. Ühesilmne naine surus oma rinnad tema rinna vastu. „Jäta järele! Ma ei tulnud selleks siia!”

      „Sam!” kostis Daeroni tuttav hääl. „Yna, lase ta lahti, see on Sam Surmaja. Minu vandevend!”

      Ühesilmne naine tõmbus eemale, kuid hoidis ühte kätte ikka veel Sami käel. Üks tantsijatest hõikas: „Ta võib mind surmata, kui tahab,” ja teine ütles: „Mis sa arvad, kas ta laseb mul oma mõõka katsuda?” Seinale nende selja taga oli maalitud purpurkarva kaljas, mille meeskonna moodustasid naised, kelle ainsaks kehakatteks olid puusadeni ulatuvad saapad. Ühes nurgas magas joomaund Tyroshi madrus, kes norskas oma suurde punasesse habemesse. Teisal tagus üks tohutute rindadega vanem naine klotsimängu koguka suvesaarlasega, kel oli seljas mustadest ja punastest