Vareste pidusöök. II raamat. Jää ja tule laul. George R. R. Martin

lääne pool sõdivad Blackwoodid Brackenitega ja isand Randyll on siin Neitsiallikal. Orgu viiv mägitee on lume all, isegi kui ta mägihõimudest mööda pääseks. Kuhu on ühel penil minna?”

      „Kui ta on Dondarrioniga mestis…”

      „Ei ole. Alyn on selles kindel. Ka Dondarrioni mehed jahivad teda. Nad on liikvele lasknud sõna, et tahavad ta üles puua – selle eest, mida ta Soolarannas tegi. Nende käed on sellest puhtad. Isand Randyll levitab kuuldusi, et nemad tegid seda, lootes lihtrahvast Berici ja tema vennaskonna vastu pöörata. Ta ei taba pikseisandat kunagi, kuni alamrahvas teda kaitseb. Ja on veel teinegi salk, mida juhib see naine, Kivisüda… ühe jutu järgi isand Berici armuke. Väidetavalt poosid Freyd ta üles, aga Dondarrion suudles teda ja äratas ta uuesti ellu ja nüüd on ta surematu nagu see preester isegi.”

      Brienne silmitses kaarti. „Kui Clegane’i nähti viimati Soolarannas, siis tuleks tema jälgi otsida sealt.”

      „Alyni sõnul ei ole Soolarannas enam kedagi peale ühe vana rüütli, kes varjab end oma kantsis.”

      „Vähemalt oleks see koht, kust alustada.”

      „On üks mees,” sõnas ser Hyle. „Üks seitsmik. Ta astus päev enne teie tulekut mu väravast sisse. Ta nimi on Meribald. Jõe ääres sündinud ja seal üles kasvanud ja kogu elu siin teeninud. Ta läheb homme oma ringkäigule ja ta käib alati Soolarannast läbi. Me peaksime temaga kaasa minema.”

      Brienne vaatas talle teravalt otsa. „Meie?”

      „Ma tulen koos teiega.”

      „Ei tule.”

      „Hüva, mina lähen koos seitsmik Meribaldiga Soolarannale. Teie ja Podrick võite mina, kuhu kurat te tahate.”

      „Kas isand Randyll käskis teil jälle mind jälitada?”

      „Ta käskis mul teist eemale hoida. Isand Randyll on arvamusel, et üks korralik vägistamine teeks teile ehk head.”

      „Miks te siis tahate minuga kaasa tulla?”

      „Mul oli valida selle või värava valvamise vahel.”

      „Kui teie isand käskis – ”

      „Ta ei ole enam mu isand.”

      Brienne jahmus seda kuuldes. „Te lahkusite tema teenistusest?”

      „Armuline isand teatas mulle, et ta ei vaja rohkem minu mõõka ega minu jultumust. See teeb ühe ja sama välja. Edaspidi kavatsen ma tunda rõõmu rändrüütli seiklusrikkast elust… kuigi ma usun, et kui me Sansa Starki üles leiame, tasutakse meile selle eest heldelt.”

      Kulda ja maad – ta loodab siit seda.„Ma tahan selle tüdruku päästa, mitte maha müüa. Ma andsin vande.”

      „Ma ei mäleta, et mina seda teinud oleksin.”

      „Just selle pärast ei tulegi te koos minuga.”

      Nad asusid teele järgmisel hommikul päikesetõusu ajal.

      See oli veider rongkäik: ser Hyle raudjal sõjaratsul ja Brienne oma kõrgel hallil märal, Podrick Payne oma lookas seljaga härjal ja seitsmik Meribald jalgsi nende kõrval, teivas käes ja väike eesel ja suur koer järel. Eesel kandis nii rasket koormat, et Brienne kartis lausa, et looma selg murdub. „Toit Jõgedevahe vaeste ja näljaste jaoks,” ütles seitsmik Meribald neile Neitsiallika värava juures. „Seemned ja pähklid ja kuivatatud puuviljad, kaerapuder, jahu, karask, kolm kera kollast juustu kõrtsist Narrivärava juures, soolatursk minu jaoks, soolatud lambaliha Koera jaoks… aa, ja sool. Sibulad, porgandid, kaalikad, kaks kotti ube, neli kotti otri ja üheksa kotti apelsine. Pean tunnistama, et ma armastan kangesti apelsine. Ma sain need ühe meremehe käest ja need jäävad vist ka viimasteks, mida ma enne kevadet maitsta saan.”

      Meribald oli seitsmik ilma seitsmekojata – seitsmeusu ametiredelil ainult pulga jagu kõrgemal kerjusvennast. Temasuguseid oli sadu – räbalapundid, kelle alandlik töö seisnes selles, et nad kõmpisid ühest tibatillukesest külast teise ja pidasid seal jumalateenistusi, sõlmisid abielusid ja andsid patte andeks. Toitu ja peavarju pidid talle andma need, kelle juures ta käis, kuid enamik neist olid sama vaesed nagu ta ise ja seepärast ei saanud Meribald ühte kohta kuigi kauaks pidama jääda, et oma võõrustajatele mitte koormaks olla. Lahked kõrtsmikud lubasid tal vahel magada oma köögis või tallis ja leidus kloostreid ja linnuseid ja isegi losse, mille külalislahkuses ta võis kindel olla. Kui selliseid kohti ligiduses polnud, ööbis ta puude all või hekkide varjus. „Jõgedevahes on palju toredaid hekke,” rääkis Meribald. „Vanad hekid on kõige etemad. Saja-aastased hekid on üle kõige. Sellise heki sees magad sa sama mugavalt nagu mõnes kõrtsis ega pea kirpe kartma.”

      Nagu seitsmik tee peal lõbusalt tunnistas, ei osanud ta lugeda ega kirjutada, kuid ta oskas sadat erinevat palvet ja võis peast ette lugeda pikki lõike „Seitsmeharulisest tähest” – ja rohkemat ei läinud külades tarviski. Tal oli kortsuline parkunud nägu, tihe hall juuksepahmakas ja kortsud silmanurkades. Kuigi ta oli suur mees, kuus jalga pikk, oli tal komme käia, selg vimmas, mistõttu ta näis hulga lühemana. Tema kämblad olid suured ja vintsked, sõrmenukid punased ja küünealused mustad, ja Brienne ei olnud kellelgi näinud nii suuri jalgu kui temal – need olid paljad ja mustad ja kõvad otsekui sarvest.

      „Ma pole kakskümmend aastat kordagi kingi jalga pannud,” rääkis ta Brienne’ile. „Esimesel aastal oli mul ville rohkem kui varbaid ja iga kord, kui ma mõne kõva kivi otsa astusin, jooksid mu tallad verd nagu tapetud sead, aga ma palvetasin ja Taevane Kingsepp parkis mu naha kõvaks.”

      „Taevas pole mingit kingseppa,” vaidles Podrick vastu.

      „On küll, poiss… kuigi sina nimetad teda ehk teisiti. Ütle mulle, kes seitsmest jumalast sulle kõige rohkem meeldib?”

      „Sõdalane,” vastas Podrick hetkegi kõhklemata.

      Brienne köhatas hääle puhtaks. „Minu isa seitsmik Õhtuhakul rääkis alati, et on vaid üks jumal.”

      „Üks jumal, kellel on seitse nägu. See on nii, mu emand, ja te mainisite seda õigusega, aga lihtinimestel on raske mõista Seitsme-Kes-On-Üks müsteeriumi ja mina olen vägagi lihtne mees ja kõnelen seepärast seitsmest jumalast.” Meribald pöördus taas Podricki poole. „Ma ei tea ühtegi poissi, kellele Sõdalane poleks meeldinud. Mina aga olen vana ja seepärast meeldib minule Sepp. Kui poleks tema tööd, siis mida oleks Sõdalasel kaitsta? Igas linnas ja igas lossis on oma sepp. Nemad teevad atru, mida me vajame vilja külvamiseks, ja naelu, mille abil me ehitame laevu, ja hobuseraudu, mis säästavad meie truude hobuste kapju, ja helkivaid mõõku meie ülikute jaoks. Keegi ei kahtle sepa väärtuses ja seepärast nimetame me ühte Seitsmest tema nimega, kuid me oleksime sama hästi võinud teda hüüda Talumeheks või Kaluriks, Puusepaks või Kingsepaks. Pole tähtis, millist tööd ta teeb. Tähtis on see, et ta töötab. Isa valitseb, Sõdalane võitleb, Sepp rühmab, ja üheskoos teevad nad kõike seda, mis on inimese jaoks õige. Nii nagu Sepp on jumaluse üks nägu, on Kingsepp Sepa üks nägu. Just tema kuulis minu palvet ja tegi mu jalad terveks.”

      „Jumalad on armulised,” sõnas ser Hyle kuival toonil, „aga milleks neid tülitada, kui te oleksite lihtsalt võinud kingi edasi kanda?”

      „Paljajalu käimine oli minu patulunastus. Ka pühad seitsmikud võivad olla patused ja minu ihu oli nii nõrk, kui vähegi olla sai. Ma olin noor ja pakatasin elujõust, ja tüdrukud… seitsmik võib tunduda sama tore kui mõni prints, kui sa tead, et ükski teine mees pole sinu küla lähedalgi käinud. Ma lugesin neile peast ette „Seitsmeharulist tähte”. Neitsi raamat mõjus kõige paremini. Oi, ma olin nurjatu mees, enne kui ma oma kingad minema viskasin. Mul on häbi mõelda kõigi nende neitsite peale, kellelt ma süütuse võtsin.”

      Brienne kügeles ebamugavust tundes sadulas, meenutades laagrit Mägiaia müüride all ja kihlvedu, mille ser Hyle ja teised olid sõlminud selle peale, kes temaga esimesena magab.

      „Me otsime ühte neidu,” usaldas Podrick Payne seitsmikule. „Kolmeteistkümneaastast kuldpruunide juustega kõrgest soost tüdrukut.”

      „Ma