Vareste pidusöök. II raamat. Jää ja tule laul. George R. R. Martin

see libe naeratus verepudruks tampida. Tal oli tahtmine kedagi lüüa.

      Kui ta ser Ilyni juurde läks, teritas too oma kahekäemõõka. „On aeg,” ütles Jaime. Timukas tõusis ja järgnes talle, pragunenud nahksaapad järske kiviastmeid kaapimas, kui nad trepist alla läksid. Relvakoja kõrval oli väike hoov. Jaime otsis välja kaks kilpi, kaks poolkiivrit ja kaks tömbistatud turniirimõõka. Ta ulatas ühe Payne’ile ja võttis teise vasakusse kätte ning lükkas parema käsivarre läbi kilbirihmade. Tema kumerad kuldsõrmed sobisid küll haakimiseks, kuid mitte kinnihoidmiseks, mistõttu kilp püsis ta käel lõdvalt. „Te olite varem rüütel, ser,” ütles Jaime. „Mina ka. Vaatame siis, kes me nüüd oleme.”

      Ser Ilyn tõstis vastuseks mõõga ja Jaime alustas kohe rünnakut. Payne oli sama roostes nagu ta rõngassärk ja Brienne’ist nõrgem, kuid sellegipoolest tõrjus ta Jaime iga hoobi oma mõõgaga või seadis kilbi ette. Nad tantsisid kuusirbi valgel ja tömbid mõõgad laulsid oma teraselaulu. Tumm rüütel lasi Jaimel mõnda aega seda tantsu juhtida, kuid hakkas lõpuks hoobile hoobiga vastama. Kui ta ründama asus, tabas ta Jaime puusa, siis õlga, siis käsivart. Kolm korda pani ta vastase pea kumisema löökidega kiivri pihta. Üks hoop rebis kilbi Jaime paremalt käelt ja oleks peaaegu purustanud rihmad, mis tema kuldkätt köndi küljes hoidsid. Kui nad lõpuks mõõgad langetasid, oli Jaime sinikaid üleni täis ja läbi tümitatud, kuid veiniuim oli lahtunud ja tema pea oli selge. „Me tantsime veel,” lubas ta ser Ilynile. „Homme ja ülehomme. Me tantsime iga päev, kui ma võitlen vasaku käega sama hästi, nagu ma paremaga iial olen võidelnud.”

      Ser Ilyn avas suu ja tõi kuuldavale mingi klugina. Naer, mõistis Jaime. Tal kihvatas sees.

      Hommiku saabudes ei söandanud keegi kaaslastest tema vermeid jutuks võtta. Keegi neist poleks nagu öist mõõkade tärinat kuulnudki. Ent kui nad mäest alla tagasi laagrisse läksid, küsis Väike-Lew Piper seda, mida rüütlid ja ülikud ei söandanud küsida. Jaime muigas. „Hayfordide kojas leidub iharaid piigasid. Need on armumaasikad, poiss.”

      Veel ühele selgele ja tuulisele päevale järgnes pilvine ja siis kolm päeva sadu. Tuul ja vihm ei takistanud neid. Rivi liikus hoogsalt mööda kuningateed põhja poole ja igal õhtul otsis Jaime välja mõne kõrvalise koha, et endale uusi armumaasikaid saada. Nad võitlesid ühes tallis, pealtvaatajaks ühesilmne muul, ja ühes kõrtsikeldris veini- ja õllevaatide vahel. Nad võitlesid suure kiviaida ahervaremes, metsasel saarel madalas jões ja lagedal põllul, kus vihm vaikselt nende kiivritele ja kilpidele sabises.

      Jaime leiutas oma õhtuste käikude jaoks ettekäändeid, kuid ta polnud nii rumal, et arvata, et teised neid uskuma jäid. Addam Marbrand teadis kindlasti, millega ta tegeles, ja küllap kahtlustasid mõned teised tema väepealikud sedasama. Kuid tema kuuldes ei rääkinud sellest keegi… ja kuna ainsal tunnistajal polnud keelt suus, ei pidanud ta kartma, et keegi saab teada, kui saamatu mõõgavõitleja on Kuningatapja nüüd.

      Peagi hakkasid kõikjal silma sõja märgid. Põldudel, kus oleks pidanud küpsema sügisnisu, kasvasid hobusele peani küündiv umbrohi ja okaspõõsad ja võsa, kuningatee oli rändajatest tühi ja ehast koiduni oli see räsitud maailm huntide päralt. Enamjaolt olid nad küllalt ettevaatlikud ja hoidusid eemale, kuid ehmatasid siiski ühe Marbrandi piiluri hobuse jooksu, kui ratsanik oli kusele läinud, ja murdsid maha. „Ükski kiskja poleks nii julge,” kuulutas ser Bonifer Hea oma rangel kurblikul ilmel. „Need on hundinahas kuradid, kes on saadetud meid nuhtlema meie pattude eest.”

      „See oli siis vist küll üks erakordselt patune hobune,” nentis Jaime õnnetu looma jäänuste kõrval seistes. Ta andis käsu allesjäänud korjuse tükkideks raiuda ja sisse soolata; neil võis seda liha veel tarvis minna.

      Seasarve nime kandvas külas leidsid nad vana vintske rüütli, kelle nimi oli ser Roger Hogg ja kes istus visalt oma tornlinnuses koos kuue sõduri, nelja ammumehe ja paarikümne talupojaga. Ser Roger oli suur ja turris nagu orikas ja ser Kennos arvas, et ehk on tegu mõne kadunud Crakehalliga, sest nende vapil oli pugalik metskult. Kuldiramm jäi vist seda uskuma ja vestles ser Rogeriga tubli tunni, uurides talt tema esivanemate kohta.

      Jaimele pakkus rohkem huvi see, mida Hogg huntide kohta rääkis. „Üks salk neid valge tähega hunte käis meid kimbutamas,” kõneles vana rüütel talle. „Nad ajasid teie jälgi, mu isand, aga me kupatasime nad minema ja matsime kolm tükki kaalikamaale maha. Enne neid käis siin kari mingeid neetud lõvisid, andestust nende sõnade pärast. Nende pealiku kilbil oli mantikor.”

      „Ser Amory Lorch,” oletas Jaime. „Mu isa saatis ta Jõgedevahet rüüstama.”

      „Meie sinna alla ei käi,” sõnas ser Roger Hogg südilt. „Mina olen Hayfordide koja vasall ja pisiemand Ermesande painutab oma väikest põlve Kuningalinnas – või teeb seda siis, kui kunagi käima õpib. Ma ütlesin sellele Lorchile seda, aga ta ei võtnud mind kuuldagi. Ta tõurastas ära pooled mu lambad ja kolm head lüpsikitse ja püüdis mind mu tornis ära praadida. Aga minu müürid on kõvast kivist ja kaheksa jala paksused, nii et kui ta lõke ära kustus, läks ta tüdinult minema. Hundid – need neljajalgsed – tulid hiljem. Nad pistsid nahka need lambad, mis sellest mantikorist järele jäid. Ma sain küll valurahaks paar head hundinahka, aga nendega kõhtu ei täida. Mida te käsite meil teha, mu isand?”

      „Vili maha külvata ja palvetada, et me veel ühe saagi saaksime,” vastas Jaime. See polnud kuigi lootustäratav vastus, kuid ühtegi teist tal varuks polnud.

      Järgmisel päeval ületas rännakrivi jõe, mis oli piiriks Vetevoo Kuningalinnale alluvate maade vahel. Meister Gulian uuris kaarti ja teatas, et siinset küngasmaad valitsesid vennad Wode’id, kaks maaomanikest rüütlit, kes olid Harrenhali alamad… kuid nende kojad olid olnud mullast ja palkidest ja praegu olid alles vaid söestunud sarikad.

      Ühtegi Wode’i ega ühtegi nende alamat polnud näha, kuid teise venna elutorni alla juurviljakeldrisse olid varjunud mõned lindpriid. Üks neist kandis erepunast räbaldunud mantlit, kuid Jaime lasi ta koos teistega üles puua. Kerge südamega. See oli õiglane. Jätka samas vaimus, Lannister, ja ükskord hakatakse sind ehk siiski Kuldkäeks hüüdma. Õiglaseks Kuldkäeks.

      Maastik värvus üha hallimaks, kui nad Harrenhalile liginesid. Nad ratsutasid sinakashalli taeva all, nende kõrval laius veepeegel, mis läikis liikumatult ja külmalt nagu terasleht. Jaime mõistatas tahtmatult, kas Brienne polnud ehk enne teda sama teed läinud. Kui ta arvas, et Sansa Stark suundus Vetevoole… Kui nad oleksid teel kedagi kohanud, oleks Jaime võinud peatuda ja küsida, kas nad pole juhtunud nägema kuldpruunide juustega nägusat neidu või suurt inetut piigat, kelle nägu võtab vere soontes tarduma. Kuid teedel polnud kedagi peale huntide ja nende ulgumine ei pakkunud mingit vastust.

      Viimaks ilmusid tinakarva järve tagant nähtavale Musta Harreni röögatud tornid – viis musta kõverat, ebardlikult taeva poole küünituvat sõrme. Ehkki Pisinäpp oli nimetatud Harrenhali Isandaks, ei paistnud tal oma uuele aujärjele asumisega kiire olevat, ja seetõttu oli Jaime Lannister saanud ülesande teel Vetevoole Harrenhalis „kord majja lüüa”.

      Ta ei kahelnud, et seal tuli kord majja lüüa. Gregor Clegane oli selle tohutusuure sünge lossi Veriste Pajatsite käest ära võtnud, enne kui Cersei ta Kuningalinna kutsus. Kindlasti kolistasid Mäe mehed seal seniajani ringi nagu ports kuivatatud herneid soomusrüüs, kuid nad ei olnud Jõgedevahes kuningarahu taas jalule seadmiseks just kõige sobivam seltskond. Hauarahu oli ainuke rahu, mida ser Gregori jõuk oli eales kellelegi pakkunud.

      Ser Addami piilurid oli teada andnud, et Harrenhali värav oli kindlalt suletud. Jaime rivistas oma väe selle ette ja käskis ser Kennosel Kayce’ist puhuda Herrocki sarve, mis oli must ja kõver ja tumekollaste kuldvitstega kinnitatud.

      Kui kolm sarvehuiget olid müüridelt vastu kajanud, kuulsid nad raudhingede kriginat ja värav avanes aeglaselt. Musta Harreni hiigelehitise müürid olid nii paksud, et Jaime sõitis läbi kümmekonna varitsusava alt, enne kui jõudis äkilisse päikesepaistesse, hoovi, kus ta hiljaaegu oli Veriste Pajatsitega hüvasti jätnud. Kõvaks tambitud maast võrsus umbrohi ja kärbsed sumisesid hobusekorjuse ümber.

      Käputäis ser Gregori mehi väljus tornidest ja jälgis,