Vareste pidusöök. II raamat. Jää ja tule laul. George R. R. Martin

ajas tema mäng imiku üles. Siis hakkas laps kisama ja Dareon karjus talle, et ta vait jääks, Gilly hakkas nutma ja laulja tormas välja ega tulnud mitu päeva tagasi. „Ma tahaksin talle lajatada, et ta kogu aeg ei tönniks, ja plika virisemine ei lase mul peaaegu üldse magada,” nurises Dareon.

      Ka sina nutaksid, kui sul oleks poeg ja sa temast ilma jääksid, oleks Sam äärepealt öelnud. Ta ei saanud Gillyle kurvastamist süüks panna. Ta süüdistas selles hoopis Jon Snow’d ja imestas endamisi, millal Joni süda oli kiviks muutunud. Kord, kui Gilly oli läinud kanali äärde vett tooma, küsis ta seda meister Aemonilt. „Siis, kui sa ta nime ülempealiku valimistel üles seadsid,” vastas vanamees.

      Ka nüüd, selles külmas räästaaluses kambris kõdunedes ei tahtnud Sam õieti uskuda et Joni oli teinud seda, mida meister Aemon arvas. Aga küllap on see siiski tõsi. Miks Gilly muidu nii palju nutab? Samil oleks vaid pruukinud küsida, kelle last ta oma rinnaga toidab, kuid tal ei jätkunud selleks julgust. Ta kartis kuulda võimalikku vastust. Ma olen endiselt argpüks, Jon. Kuhu ma selles laias maailmas ka ei lähe, saadavad minu hirmud mind kõikjal.

      Braavose katustelt kaikus kauget kõue meenutav kume kõmin – Hiiglane teisel pool laguuni kuulutas videviku saabumist. See hääl oli nii vali, et ajas lapse üles ja tema järsk nutukisa äratas meister Aemoni. Kui Gilly läks poisile rinda andma, tegi vanamees silmad lahti ja liigutas ennast jõuetult oma kitsas voodis. „Muna? Siin on pime. Miks siin nii pime on?”

      Sest sa oled pime. Pärast Braavosesse jõudmist hakkas Aemoni mõistus üha rohkem tuhmuma. Mõnel päeval ei saanud ta ilmselt aru, kus ta on. Mõnel päeval takerdus ta poole jutu pealt ja hakkas heietama oma isast või oma vennast. Ta on saja kahe aastane, tuletas Sam endale meelde, kuid Mustas Kantsis oli meister olnud sama vana ja seal oli ta mõistus selge püsinud.

      „See olen mina,” oli ta sunnitud ütlema. „Samwell Tarly. Teie talitaja.”

      „Sam.” Meister Aemon tõmbas keelega üle huulte ja pilgutas silmi. „Jah.

      Ja me oleme Braavoses. Anna andeks, Sam. Kas hommik on juba käes?”

      „Ei.” Sam katsus vanamehe laupa. Aemoni nahk oli higist niiske, käe all jahe ja kleepuv, ja iga ta hingetõmme oli nõrk kähin. „On öö, meister. Te magasite.”

      „Liiga kaua. Siin on külm.”

      „Meil on puud otsas,” sõnas Sam, „ja peremees ei anna rohkem, kui me talle ei maksa.” See oli neil juba neljas või viies kord sedasama juttu rääkida. Ma oleksin pidanud meie raha eest puid ostma, siunas Sam ennast iga kord. Ma oleksin pidanud hoolt kandma, et tal oleks soe.

      Selle asemel oli ta raisanud nende viimase hõbeda ravitsejale Punaste Käte Kojast, pikale kahvatule mehele, kelle rüüle olid tikitud punased ja valged keerdtriibud. Selle hõbeda eest said nad ainult pool pudelitäit uneveini. „See aitab ehk tal hingeheitmist leevendada,” oli braavoslane üpris sõbralikult öelnud. Kui Sam küsis, kas ta ei saa rohkem midagi teha, vangutas ravitseja pead. „Mul on küll salve, ravijooke ja tõmmiseid, tilku ja mürke ja hautisi. Ma võiksin tal verd lasta, tal kõhtu puhastada, talle kaane panna… kuid milleks? Ükski kaan ei tee teda jälle nooreks. Ta on vana mees ja surm on tal kopsudes. Anna talle seda ja lase tal magada.”

      Sam oligi kogu päeva ja öö nii teinud, kuid nüüd ajas vanamees ennast istukile. „Me peame minema laevade juurde.”

      Jälle need laevad. „Te olete liiga nõrk, et välja minna,” oli Sam sunnitud ütlema. Meresõidu ajal oli meister Aemon külmetada saanud ja see oli talle rinda pidama jäänud. Kui nad lõpuks Braavosesse jõudsid, oli ta nii nõrk, et nad pidid ta maale kandma. Siis oli neil veel priske kukrutäis hõbedat ja seepärast oli Dareon nõudnud võõrastemaja kõige suuremat voodit. Nad said sellise, kuhu oleks kaheksakesi magama mahtunud, ja seepärast nõudis võõrastemaja peremees neilt ka kaheksakordse hinna.

      „Hommikul võime sadamasse minna,” lubas Sam. „Te saate siis järele küsida, milline laev järgmisena Muinaslinna sõidab.” Hoolimata sügisest oli Braavos endiselt elav sadam. Kui Aemoni tervis paraneks, leiaksid nad hõlpsasti sobiva laeva, mis viiks nad sinna, kuhu tarvis. Sõidu eest maksmine aga oli juba raskem küsimus. Parim võimalik lahendus oleks olnud mõni laev Seitsmest Kuningriigist. Ehk mõni Muinaslinnast pärit kaupmees, kellel on Öises Vahtkonnas sugulasi. Kindlasti leidub veel neid, kes austavad Müüril vahti pidavaid mehi.

      „Muinaslinna,” kähistas meister Aemon. „Jah. Ma nägin Muinaslinna unes, Sam. Ma olin jälle noor ja mu vend Muna oli koos minuga ja see suur rüütel, keda ta teenis. Me jõime selles vanas kõrtsis, kus tehakse seda jube kanget siidrit.” Ta püüdis uuesti tõusta, kuid pingutus oli tema jaoks liig. Hetke pärast vajus ta tagasi. „Laevad,” ütles ta uuesti. „Seal saame me vastuse. Lohede kohta. Ma vajan seda.”

      Ei, mõtles Sam, sa vajad toitu ja sooja, täis kõhtu ja koldes praksuvat palavat tuld. „On teil kõht tühi, meister? Meil on pisut leiba ja tükk juustu alles.”

      „Praegu mitte, Sam. Hiljem, kui ma olen pisut kosunud.”

      „Kuidas te kosute, kui te ei söö?” Keegi neist ei olnud merel suurt söönud – vähemalt pärast Skagost mitte. Sügistormid olid neid jälitanud üle kogu kitsa mere. Mõnikord tulid need lõunast, kobrutades kõuest ja piksest ja mustast vihmast, mis sadas mitu päeva ühtejärge. Mõnikord tulid need põhjast, külmad ja jõhkrad, metsiku tuulega, mis sinust otse läbi lõikas. Ükskord läks ilm nii külmaks, et kui Sam ärkas, kattis kogu laeva jää, mis kiiskas nagu valge pärl. Kapten oli käskinud masti alla lasta ja teki külge kinni siduda ning ülejäänud tee läbiti ainult aerude jõul. Kui nad lõpuks Hiiglast nägid, polnud keegi neist tükk aega enam midagi söönud.

      Ent kui nad kindlale maale jõudsid, valdas Sami pöörane nälg. Dareoni ja Gillyga oli sama lugu. Ka laps oli isukamalt rinda imema hakanud. Aemon aga…

      „Leib on kõvaks läinud, aga ma võin köögist veidi kastet paluda, et seda seal sees immutada,” ütles Sam vanamehele. Võõrastemaja omanik oli kalgi pilguga karm mees, kes oma musta riietatud külalistesse umbusuga suhtus, tema kokk aga oli loomult lahkem.

      „Ei. Ehk lonksuke veini ainult.”

      Vein oli otsas. Dareon oli lubanud, et ostab seda laulmisega teenitud raha eest. „Veini joome hiljem,” oli Sam sunnitud ütlema. „Meil on vett, aga see pole hea vesi.” Hea vesi tuli mööda suurt, telliskividest ehitatud kaartega veejuhet, mida braavoslased hüüdsid mageveejõeks. Jõukatel meestel jooksis see torude kaudu majadesse, vaesed aga ammutasid oma pangedesse ja ämbritesse vett avalikest purskkaevudest. Sam oli saatnud Gilly vett tooma, kuid unustas, et metslastüdruk oli veetnud kogu oma elu Crasteri kantsi külje all ega olnud isegi ühtegi alevit näinud. Braavos, see saartest ja kanalitest koosnev kivilabürint, kus polnud rohtu ega puid ja mis kubises võõrastest, kes kõnetasid teda sõnadega, millest ta aru ei saanud, kohutas tüdrukut nii väga, et ta kaotas kaardi ja eksis peagi ära. Sam leidis ta ühe ammu surnud mereisanda kivist jalgade ees tihkumas. „Meil on ainult kanalivett,” ütles ta meister Aemonile, „aga kokk keetis selle ära. Meil on ka uneveini, kui te seda veel soovite.”

      „Ma olen praeguseks juba küllalt und näinud. Kanalivesi kõlbab küll.

      Ole hea ja aita mind.”

      Sam upitas vanamehe istukile ja tõstis kruusi tema kuivadele pragunenud huultele. Sellegipoolest nirises pool vett mööda meistri rinda alla. „Aitab,” läkastas Aemon paari sõõmu järel. „Sa uputad mu ära.” Ta lõdises Sami käte vahel. „Miks see kamber nii külm on?”

      „Sest meil pole enam puid.” Dareon oli maksnud kõrtsmikule kaminaga toa eest topelthinna, kuid keegi neist ei teadnud, et puud on siin nii kallid. Braavosel ei kasvanud puid, välja arvatud võimukandjate õuedes ja aedades. Ka ei raiunud braavoslased mände, mis kasvasid kaugematel saartel nende suure laguuni ümber ja toimisid tuulevarjuna, mis kaitses neid tormide eest. Tulepuid toodi kohale hoopis lotjadega mööda jõgesid ja teiselt poolt laguuni. Isegi sõnnik oli siin kallis: braavoslased kasutasid hobuste asemel paate. Sel kõigel poleks olnud