Vareste pidusöök. II raamat. Jää ja tule laul. George R. R. Martin

ripnevaid nöörredeleid alla ja kogunesid seitsmik Meribaldi ümber, et palvetada. Pärast palvust andis seitsmik neile nende patud andeks ja jättis neile mõned kaalikad, kotitäie ube ja kaks hinnalist apelsini.

      Kui nad teed jätkasid, sõnas seitsmik: „Me peaksime täna öösel vahti pidama, mu sõbrad. Külarahvas rääkis, et nad olid näinud kolme murtud meest, kes luusisid luidete vahel, vanast vahitornist lääne pool.”

      „Ainult kolme?” Ser Hyle muigas. „Kolm on meie mõõgapiiga jaoks kukepea. Vaevalt nad relvastatud meeste kallale kipuvad.”

      „Kui neid ei näpista nälg,” lausus seitsmik. „Siinsetes soodes leidub toitu, aga seda leiavad ainult need, kes oskavad seda otsida, ja need mehed, mõnest lahingust eluga pääsenud, on siin võõrad. Kui nad peaksid meid tülitama, siis palun jätke nad minu hooleks, ser.”

      „Mida te nendega teete?”

      „Annan neile süüa. Palun neil oma patte pihtida, et ma saaksin neile need andeks anda. Kutsun nad meiega kaasa Vagasaarele.”

      „Sama hästi võiksite neilt paluda, et nad meil une pealt kõrid läbi lõikaksid,” nentis Hyle Hunt. „Isand Randyll mõistab murtud meestega paremini ümber käia – mõõga ja kanepiköie abil.”

      „Ser? Mu emand? Kas murtud mees on lindprii?” küsis Podrick.

      „Enam-vähem,” vastas Brienne.

      Seitsmik Meribald ei nõustunud sellega. „Pigem vähem kui enam. On palju erisuguseid lindpriisid, nii nagu ka palju erisuguseid linde. Nii metstildril kui merikotkal on tiivad, aga nad pole ühesugused. Laulikud armastavad laulda tublidest meestest, kes on sunnitud lindpriiks hakkama, et võidelda mõne kurja isanda vastu, kuid enamik lindpriisid on rohkem selle kiskjaliku Hagija kui pikseisanda moodi. Nad on halvad mehed, keda kannustab ahnus ja kõrvetab kurjus ja keda põlgavad jumalad ja kes hoolivad ainult endast. Murtud mehed väärivad rohkem kaastunnet, kuigi ka nemad võivad olla sama ohtlikud. Nad on pea kõik alamast soost, lihtinimesed, kes polnud kunagi käinud kaugemal kui penikoorem sellest majast, kus nad sündisid, kuni üks isand ühel päeval kohale ilmus ja nad sõtta viis. Viletsate jalanõudega ja viletsate riietega lähevad nad tema lippude all teele, relvadeks sageli ainult sirp või teritatud kõblas või isetehtud vasar – nahkribadega roika külge seotud kivi. Vennad astuvad kõrvu vendadega, pojad isadega, sõbrad sõpradega. Nad on kuulnud laule ja lugusid ja lähevad seepärast teele, hinges õhin, unistades imedest, mida nad näha saavad, rikkusest ja kuulsusest, mis neid ees ootab. Sõda tundub kui tore seiklus, suurim, mida enamus neist iial kogeda saab.

      Siis saavad nad oma esimesed lahinguristsed.

      Mõned murduvad juba sel esimesel korral. Teised peavad vastu aastaid, kuni nad ei tea enam, kui mitmes lahingus nad on võidelnud, kuid ka mees, kes on sada lahingut üle elanud, võib saja esimeses murduda. Vennad surevad oma vendade silme all, isad kaotavad oma pojad, sõbrad näevad, kuidas nende sõbrad hoiavad kätega soolikaid kõhus, mille kirves on lõhki raiunud.

      Nad näevad, kuidas neid sõtta juhtinud isand surnuks raiutakse ja üks teine isand hüüab, et nad on nüüd tema mehed. Nad saavad haavata ja kui haav on vaid pooleldi paranenud, saavad nad uue. Toidust on alati nappus, nende jalanõud lagunevad rännakul koost, nende riided on räbaldunud ja pehkinud ja pooled neist situvad püksi, sest on joonud musta vett.

      Kui nad tahavad uusi saapaid või soojemat mantlit või ehk roostetanud rauast poolkiivrit, peavad nad need võtma mõnelt surnult ja üsna varsti varastavad nad ka elavatelt – lihtrahvalt, kelle maadel nad sõdivad, meeste käest, kes on üsna samasugused mehed nagu nemad kunagi. Nad tõurastavad nende lambaid ja varastavad nende kanu ja sealt edasi on vaid üks samm selleni, et nad röövivad ära ka nende tütred. Ja ühel päeval vaatavad nad ringi ja märkavad, et kõik nende sõbrad ja sugulased on kadunud, et nad võitlevad kõrvuti võõrastega lipu all, mis pole neile üldse tuttav. Nad ei tea, kus nad on ja kuidas koju tagasi minna ja isand, kelle eest nad võitlevad, ei tea nende nimesid, kuid tuleb ikkagi ja karjub, et nad koguneksid, oma odade ja vikatite ja teritatud kõblastega rivvi asuksid ja vaenlast tõrjuksid. Ja nende poole kihutavad rüütlid, nägudeta mehed üleni terases, ja nende ratsarünnaku raudne kõmin tundub täitvat kogu maailma…

      Ja siis mees murdub.

      Ta pöörab ringi ja paneb jooksu või roomab hiljem üle tapetute korjuste minema või hiilib ööpimeduses eemale ja otsib endale mõne redupaiga. Kõik mõtted kodust on selleks ajaks haihtunud ja kuningad ja ülikud ja jumalad lähevad neile vähem korda kui käntsakas roiskunud liha, mis neil veel ühe päeva hinge sees hoiab, või lähkritäis viletsat veini, millesse oma hirm paariks tunniks uputada. Murtud mees elab päevhaaval, söögikorrast söögikorrani, rohkem loom kui inimene. Emand Brienne’il on õigus. Sellistel aegadel peab teeline murtud meestest kõrvale hoidma ja neid kartma… aga ta peaks neid ka haletsema.”

      Kui Meribald lõpetas, võttis nende väikeses salgas maad hauavaikus. Brienne kuulis tuule sahinat urvapajudes ja kaugemal kauri nõrka hüüdu.

      Ta kuulis, kuidas vaikselt lõõtsutasid seitsmik ja tema eesli kõrval kõndiv Koer, keel suust ripakil. Vaikus üha venis, kuni Brienne lõpuks ütles: „Kui vana te olite, kui teid ära sõtta viidi?”

      „Mitte vanem kui see teie poiss,” vastas Meribald. „Selle jaoks tegelikult liiga noor, aga kõik mu vennad läksid ja mina ei tahtnud maha jääda. William ütles, et ma võin olla tema kannupoiss, kuigi Will polnud mingi rüütel, vaid köögipoiss, kelle relvaks oli kööginuga, mille ta kõrtsist pihta pani. Ta sai surma Jalgkividel, jõudmata ise hoopigi anda. Palavik võttis ta hinge ja minu venna Robini oma ka. Oweni tappis vasar, mis tal pea puruks lõi ja tema sõber Jon Pox poodi vägistamise eest üles.”

      „Üheksapenniste Kuningate sõjas?” küsis Hyle Hunt.

      „Nii seda nimetati, kuigi ma ei näinud ühtegi kuningat ega teeninud ainsatki penni. Aga sõda oli see küll. Igatahes.”

      SAMWELL

      Sam seisis akna juures ja kõigutas end närviliselt, vaadates, kuidas viimane päikesevalgus kadus teravaharjalise katusterodu taha. Küllap jõi jälle ennast täis, mõtles ta mornilt. Või siis trehvas mõnda tüdrukut. Ta ei teadnud, kas kiruda või nutta. Dareon oleks pidanud olema tema vend. Palu tal laulda ja keegi pole temast üle. Palu tal teha midagi muud…

      Õhtune udu oli hakanud tõusma ja selle hallid sõrmed küünitusid mööda vana kanali äärsete hoonete seinu kõrgemale. „Ta lubas tagasi tulla,” ütles Sam. „Sa ju kuulsid seda ka.”

      Gilly vaatas teda paistes silmadega, mille ümber olid punased sõõrid. Pesemata ja takkus juuksed langesid talle näole. Ta sarnanes mingi ohtu haistva loomaga, kes põõsa taga piilub. Nad ei olnud juba mitu päeva tuld üles teinud, kuid metslastüdrukule meeldis sellegipoolest kolde kõrval konutada, justkui hõõguks külmast tuhast ikka veel mingit soojust. „Talle ei meeldi siin meie juures olla,” ütles ta sosinal, et last mitte äratada. „Siin on kurb. Talle meeldib seal, kus on veini ja naeru.”

      Jah, ja veini on igal pool, ainult mitte siin, mõtles Sam. Braavos kubises kõrtsidest, trahteritest ja pordumajadest. Ja kui Dareon eelistas koldetuld ja peekritäit hõõgveini kopitanud leivale ja nutva naise, paksu pelguri ja haige vanamehe seltskonnale, siis kas sai seda talle ette heita? Mina heidaksin küll. Ta lubas enne videvikku tagasi tulla ja meile veini ja süüa tuua.

      Ta vaatas uuesti aknast välja, hellitades ikka veel lootust näha koju tõttavat lauljat. Salalinna tänavad hakkasid mattuma pimedusse, mis mööda tänavaid ja kanaleid hiilis. Ligines tund, mil Braavose korralikud elanikud lükkasid oma akendele luugid ette ja sulgesid uksed põikpuudega. Öö oli braavode ja kurtisaanide päralt. Dareoni uued sõbrad, mõtles Sam mõrult. Ainult nendest laulja viimasel ajal rääkiski. Ta püüdis luua laulu ühest kurtisaanist – naisest nimega Kuuvari – kes oli tema laulu Kuuallika ääres kuulnud ja teda tasuks suudelnud. „Sa oleksid võinud talt hõbedat küsida,” oli Sam talle öelnud. „Me vajame raha, mitte suudlusi.” Laulja aga muigas ainult. „Mõni suudlus on rohkem väärt kui kollane kuld, Surmaja.”

      Ka