Vareste pidusöök. I raamat. George R. R. Martin

sissepääsuavad nagu hambutud mustad suud. Vasarasarve raudvärav oli ööseks suletud ja riivi pandud. Aeron prõmmis kiviga värava pihta, kuni mürgel ühe vahimehe üles ajas.

      Noormees, kes ta sisse lasi, sarnanes nagu kaks tilka vett Gormondiga, kelle hobuse preester oli endale võtnud. „Kes sina oled?” nõudis Aeron.

      „Gran. Mu isa ootab sind kojas.”

      Koda oli rõske ja tuuline ja varjudesse mattunud. Üks Goroldi tütardest tõi preestrile sarvetäie õlut. Teine tütar roobitses hingitsevat tuld koldes, kust tuli rohkem suitsu kui sooja. Gorold Goodbrother ise vestles parajasti vaikselt sihvaka mehega, kes kandis uhket halli rüüd ja kaelas erinevatest metallidest ketti, mis andis tunnistust, et ta oli Tsitadelli meister.

      „Kus on Gormond?” küsis Gorold Aeronit nähes.

      „Ta tuleb jala. Saada need naised minema, isand. Ja meister ka.” Aeron ei sallinud meistreid. Nende kaarnad olid Tormijumala sigitised ja ta ei usaldanud nende ravikunsti – pärast seda, mis Urriga juhtus. Ükski õige mees ei valiks endale trääli elu ega sepistaks endale orjaketti kaelas kandmiseks.

      „Gysella, Gwin, lahkuge,” sõnas Goodbrother tõredalt. „Sina ka, Gran. Meister Murenmure jääb siia.”

      „Ta peab lahkuma,” nõudis Aeron.

      „See on minu koda, Märgjuus. Sina ei otsusta, kes peab lahkuma ja kes mitte. Meister jääb siia.”

      See mees elab merest liiga kaugel, mõtles Aeron. „Siis lahkun mina,” ütles ta Goodbrotherile. Kuivad kõrkjad sahisesid tema paljaste mustade pragunenud jalataldade all, kui ta pöördus ja eemale kõndis. Tundus, et ta oli pika tee ilmaasjata maha ratsutanud.

      Aeron oli juba ukse juures, kui meister hääle puhtaks köhatas ja ütles: „Euron Varesesilm istub Merekivist troonil.”

      Märgjuus pöördus. Koda oli ühtäkki külmemaks tõmbunud. Varesesilm on maailma teises otsas. Balon kihutas ta kahe aasta eest minema ja vandus, et laseb ta hukata, kui ta tagasi tuleb. „Kõnele,” sõnas ta kähedalt.

      „Ta jõudis päev pärast kuninga surma Valdjasadamasse ja nõudis lossi ja krooni endale kui Baloni vanim vend,” sõnas Gorold Goodbrother. „Nüüd saadab ta kaarnatega kirju ja kutsub kapteneid ja kuningaid kõigilt saartelt Pyke’ile, et nad ta oma kuningaks tunnistaksid ja talle truudust vannuksid.”

      „Ei.” Aeron Märgjuus ei vaaginud oma sõnu pikalt. „Merekivist troonil võib istuda ainult jumalakartlik mees. Varesesilma ainsaks jumalaks on tema enese uhkus.”

      „Sa käisid hiljuti Pyke’il ja kohtusid kuningaga,” ütles Goodbrother. „Kas Balon rääkis sulle midagi sellest, kes pärib tema trooni?”

      Jah. Nad olid rääkinud Meretornis, kui akende taga huilgas tuul ja lained all rahutult mühasid. Balon vangutas lootusetul ilmel pead, kui kuulis, mida Aeronil talle tema viimase elusoleva poja kohta rääkida oli. „Hundid muutsid ta tossikeseks, nagu ma kartsingi,” sõnas kuningas. „Ma loodan väga, et nad tapsid ta, siis ei seisa ta enam Ashal ees.” Selles oli Baloni nõrkus; ta nägi oma taltsutamatus põikpäises tütres iseennast ja uskus, et temast võib saada troonipärija. Ta eksis, ja Aeron püüdis seda talle selgeks teha. „Ükski naine ei hakka kunagi raudsaarlasi valitsema, isegi mitte selline naine nagu Asha,” veenis ta, kuid Balon oskas olla kurt, kui ta midagi kuulda ei soovinud.

      Enne kui preester jõudis Gorold Goodbrotherile vastata, tegi meister jälle suu lahti. „Õiguse järgi kuulub Merekivist troon Theonile – või Ashale, kui prints on surnud. Selline on seadus.”

      „Roheliste maade seadus,” vastas Aeron põlglikult. „Mis see meisse puutub? Meie oleme raudrahvas, mere pojad, Uppunud Jumala väljavalitud. Meie üle ei või valitseda ükski naine ega ükski jumalakartmatu mees.”

      „Aga Victarion?” küsis Gorold Goodbrother. „Tema käes on Raudlaevastik. Kas Victarion nõuab trooni endale, Märgjuus?”

      „Euron on tema vanem vend…” alustas meister.

      Aeron sundis ta pilguga vaikima. Nii väikestes kaluriasulates kui suurtes kivilinnustes pani Märgjuukse pilk neiud minestama ja lapsed kiljudes emade rüppe jooksma ja sellest piisas täiesti ühe kaelaketiga trääli vaigistamiseks. „Euron on vanem, Victarion aga jumalakartlikum,” kostis preester.

      „Kas nende vahel läheb sõjaks?” küsis meister.

      „Raudsaarlased ei pea mitte üksteise verd valama.”

      „See on vaga mõte, Märgjuus, kuid sinu vend seda ei jaga,” sõnas Goodbrother. „Ta lasi Sawane Botley uputada sõnade eest, et Merekivist troon kuulub õiguse järgi Theonile.”

      „Kui ta uputati, siis ei valatud tilkagi verd,” ütles Aeron.

      Meister ja isand vahetasid pilgu. „Ma pean Pyke’ile sõna saatma, ja varsti,” lausus Gorold Goodbrother. „Märgjuus, ma küsin sult nõu. Kas ma peaksin talle truudust vanduma või talle vastu seisma?”

      Aeron näppis oma habet ja mõtles. Ma olen tormi näinud ja selle nimi on Euron Varesesilm. „Vasta esialgu vaid vaikimisega,” sõnas ta ülikule. „Ma pean selle üle palvetama.”

      „Palveta, palju tahad,” ütles meister. „See ei tee seadust teiseks. Theon on seaduslik troonipärija ja Asha temast järgmine.”

      „Vaiki!” röögatas Aeron. „Liiga kaua on raudsaarlased kuulanud teie, kaelaketiga meistrite vaterdamist rohelistest maadest ja sealsetest seadustest. Nüüd on meil jälle aeg kuulata merd. Meil on aeg kuulata jumala häält.” Tema enda hääl kaikus selles suitsuses kojas nii võimukalt, et ei Gorold Goodbrother ega tema meister söandanud vastata. Uppunud Jumal on minuga, mõtles Aeron. Ta näitas mulle teed.

      Goodbrother pakkus, et ta lossi puhkama jääks, kuid preester keeldus sellest. Ta magas harva mõne lossi katuse all ja mitte kunagi merest nii kaugel. „Puhkama jään ma Uppunud Jumala veealuses kojas lainete all.

      Me oleme sündinud kannatama selleks, et meie kannatused meid tugevaks teeksid. Ma vajan ainult värsket hobust, et Kruusaranda sõita.”

      Sellega oli Goodbrother lahkesti päri. Ta saatis kaasa ka oma poja Greydoni, kes pidi preestrile kätte näitama lühima tee üle mägede mereni. Koiduni oli veel tund aega, kui nad teele asusid, kuid nende ratsud olid sitked ja kindla sammuga ja nad liikusid pimedusest hoolimata jõudsalt edasi. Aeron sulges silmad ja palvetas hääletult ja jäi veidi aja pärast sadulas tukkuma.

      Ta kuulis tasast heli – roostetanud hinge kriiksumist. „Urri,” pomises ta ja virgus heitunult. Siin pole mingit hinge ega ust ega Urrit. Lendav kirves lõikas Urril pool käelaba otsast, kui ta oli neljateistkümne aastane ja mängis sõrmetantsu, sellal kui tema isa ja vanemad vennad olid sõtta sõitnud. Isand Quelloni kolmas naine oli Rõõskneitsi lossi Piperite soost – suurte prinkide rindadega ja pruunide hirvesilmadega neid. Selle asemel et Urri käsi Vana Kombe kohaselt – tule ja mereveega – terveks ravida, andis ta poisi oma roheliselt maalt pärit meistri hoolde, kes kinnitas, et suudab mahalõigatud sõrmed tagasi õmmelda. Ta tegigi seda ja kasutas seejärel ravimjooke ja – taimi, kuid käsi hakkas kärbuma ja Urril tõusis palavik. Kui meister lõpuks tal käe õlast maha saagis, oli juba hilja.

      Isand Quellon ei naasnudki oma viimaselt retkelt; talle sai Uppunud Jumala armust osaks surm merel. Küll aga jõudis tagasi isand Balon koos oma vendade Euroni ja Victarioniga. Kui Balon kuulis, mis oli Urriga juhtunud, raius ta meistril kolm sõrme lihakirvega maha ja käskis oma isa Piperite soost naisel need tagasi külge õmmelda. Hautised ja ravijoogid ei aidanud meistrit rohkem kui Urrit. Ta suri sonides ja isand Quelloni kolmas naine läks peagi sama teed, kui ämmaemand ta üsast surnult sündinud tütre välja tõmbas. Aeronil oli selle üle hea meel. Just tema kirves oli Urril käe pooleks lõiganud, kui nad koos sõrmetantsu tantsisid, nagu sõpradel ja vendadel kombeks.

      Tal oli nüüdki veel häbi meenutada Urri surmale järgnenud aastaid. Kuueteistkümneaastaselt nimetas ta ennast meheks, kuid tegelikult oli ta olnud kahejalgne veinilähker. Ta muudkui laulis, tantsis (aga mitte kunagi