Vareste pidusöök. I raamat. George R. R. Martin

on sõjamehe jaoks, võrk merel kalastaja jaoks,” hõikas Rus vastu.

      „Jah,” ütles Aeron. „Jumal viis mu sügavale lainete alla ja uputas selle vääritu, kes ma olin. Kui ta mu tagasi välja heitis, andis ta mulle silmad, et näha, kõrvad, et kuulda, ja hääle, millega tema sõnu edasi anda, nii et minust saaks tema prohvet ja et ma kuulutaksin tema tõde nendele, kes on selle unustanud. Mina pole loodud istuma Merekivist troonil… ja ka Euron Varesesilm mitte. Sest ma olen kuulnud, kuidas jumal ütleb: Minu Merekivist troonil ei või istuda jumalakartmatu mees!”

      Merlyn ristas käed rinnale. „On see siis Asha? Või Victarion? Ütle meile, preester!”

      „Uppunud Jumal ütleb seda teile, kuid mitte siin.” Aeron sihtis sõrmega Merlyni paksu kahvatut nägu. „Ärge vaadake minu ega inimeste seaduste poole, vaid mere poole. Heiska purjed ja lase aerud vette, isand, ja sõida Vana-Wykile. Sina ja kõik kaptenid ja kuningad. Ärge minge Pyke’ile jumalakartmatu ees kummardama ega Harlaw’le salanõu punuvate naistega sehkendama. Pöörake oma vöörid Vana-Wyki suunas, kus seisis Halli Kuninga Koda. Ma kutsun teid Uppunud Jumala nimel. Ma kutsun teid kõiki! Hüljake oma kojad ja hurtsikud, oma lossid ja linnused ja minge Nagga künkale, et pidada kuningakärajad!”

      Merlyn jäi teda vahtima, suu ammuli. „Kuningakärajad? Õigeid kuningakärajaid pole olnud juba…”

      „…liiga kaua!” kisendas Aeron ahastusega. „Kuid aoajastul valis raudrahvas ise endale kuningad ja ülendas väärikaimaid nende seast. Meil on aeg naasta Vana Kombe juurde, sest ainult nii saame me jälle suureks. Just kuningakärajal valiti Urras Raudjalg Suurkuningaks ja pandi talle pähe ajupuudest kroon. Sylas Lainina, Harag Hallpea, Vana Kaheksajalg – kõik nad valiti kuningakärajatel. Ja nendel kärajatel tõuseb esile mees, kes viib lõpule selle, mida Balon alustas ja võidab meile tagasi meie vabaduse. Ma ütlen veel kord – ärge minge Pyke’ile ega Harlaw Kümnesse Torni, vaid Vana-Wykile. Otsige üles Nagga ja Halli Kuninga Koja luud, sest kui kuu on uppunud ja taas tõusnud, valime me selles pühas paigas endale väärilise kuninga, jumalakartliku kuninga.” Ta tõstis jälle oma kondised käed. „Kuulake! Kuulake laineid! Kuulake jumalat! Ta kõneleb meiega ja ütleb: Ainult kärajatel saame endale kuninga!”

      Nende sõnade peale puhkes lärm ja uputatud mehed hakkasid jälle malakaid kokku taguma. „Kärajad!” hõiskasid nad. „Kärajad, kärajad. Ainult kärajatel saame endale kuninga!” Ja lärm, mida nad tegid, oli nii kõrvulukustav, et kindlasti kuulis neid hõikeid Varesesilm Pyke’il ja jõle Tormijumal oma pilvekojas. Ja Aeron Märgjuus mõistis, et ta oli hästi teinud.

      IHUKAITSEÜLEM

      „Veriapelsinid on juba üliküpsed,” täheldas prints roidunud häälel, kui ülem ta terrassile veeretas.

      Pärast seda ei öelnud ta mitu tundi taas sõnagi.

      Apelsinide osas oli tal õigus. Mõned neist olid heleroosale marmorile kukkudes lahti läinud. Nende terav magus lõhn tungis Hotahile ninna iga kord, kui ta sisse hingas. Kindlasti tundis ka prints seda lõhna, sest ta istus puude all ratastoolis, mille meister Caleotte oli tema jaoks teinud – sellel olid hanesulgedega täidetud polster ja eebenipuust ja rauast tehtud kõrisevad rattad.

      Pikka aega oli kuulda ainult laste pladistamist allikates ja purskkaevudes, sekka pehme potsatus, kui veel üks apelsin terrassile puruks kukkus. Siis kuulis ülem palee teisest otsast nõrka sammumüdinat marmorpõrandal.

      Obara. Ta tundis selle naise samme: pikad, tõtakad, vihased. Küllap oli tema väravatalli lõõga seotud hobune vahule aetud ja kannustest verine. Obara ratsutas alati täku seljas ja ta olevat kiidelnud, et suudab taltsutada iga hobuse Dorne’is… ja iga mehe ka. Ülem kuulis ka teisi samme, kiiret tasast vudimist – see oli meister Caleotte, kes püüdis mitte maha jääda.

      Obara Sand kõndis alati liiga kiiresti. Ta ajab taga midagi, mida ta kunagi kätte ei saa, oli prints kord oma tütrele ülema kuuldes öelnud.

      Kui naine kolmikvõlvi alt nähtavale ilmus, langetas Areo Hotah järsult oma odakirve ja tõkestas talle tee. Relvatera oli kuue jala pikkuse mägisaarest voolitud varre otsas, nii et Obara ei pääsenud sellest mööda. „Seis, mu emand.” Hotahi hääl oli kume ja madal ja selles kõlas Norvose aktsent. „Prints ei taha, et teda häiritakse.”

      Naise nägu oli olnud enne neid sõnu nagu kivist, nüüd tõmbus see veel kalgimaks. „Sa oled mul ees, Hotah.” Obara oli kõige vanem Liivamadu, ligi kolmekümne aastane suure kondiga naine, kellel olid ligistikku asuvad silmad ja samasugused rotipruunid juuksed nagu tollel Muinaslinna hooral, kes ta ilmale tõi. Tema laiguline liivasiidist mantel oli pruunikashalli ja kuldset värvi, ratsarõivad selle all olid vanast pruunist nahast, kulunud ja pehmed. Nendega kogu tema pehmus ka piirdus. Ta kandis puusal kokkukeritud piitsa, turjal ümmargust teras- ja vaskkilpi. Oma oda oli ta välja jätnud. Areo Hotahil oli selle üle hea meel. Ta teadis, et ehkki naine oli kärme ja tugev, polnud nad võrdsed vastased… kuid Obara ei teadnud seda ja ülem ei soovinud sugugi näha tema verd kahvaturoosal marmoril.

      Meister Caleotte tammus jalalt jalale. „Emand Obara, ma püüdsin teile öelda…”

      „Kas ta teab, et mu isa on surnud?” küsis Obara ülemalt, pööramata meistrile rohkem tähelepanu kui kärbsele, kui mõni kärbes oleks rumalusest söandanud tema pea ümber sumiseda.

      „Teab küll,” vastas ülem. „Lind tõi sõnumi.”

      Surm oli saabunud Dorne’i kaarnatiivul, see oli kirjutatud väikeste tähtedega ja pitseeritud kõva punase vahaklombiga. Caleotte oli ilmselt aimanud, mis sõnumiga on tegemist, sest ta lasi selle Hotahil üle anda.

      Prints tänas teda, kuid läks väga kaua aega, enne kui ta pitseri lahti murdis. Ta istus kogu pärastlõuna, kiri süles, ja vaatas, kuidas lapsed mängisid. Ta vaatas, kuni päike loojus ja õhtu läks juba nii jahedaks, et lapsed tuppa pagesid; siis vaatas ta tähti veepinnal. Alles kuutõusu ajal saatis ta Hotahi küünalt tooma, et saadud kiri ööpimeduses apelsinipuude all läbi lugeda.

      Obara puudutas oma piitsa. „Tuhanded tulevad jala üle kõrbe, et mööda Konditeed üles minna ja aidata Ellarial mu isa koju tuua. Seitsmekojad on pilgeni rahvast täis ja punased preestrid on süüdanud oma templites tuled. Lõbumajades paarituvad naised iga mehega, kes sinna tuleb ega võta selle eest raha. Päikeseodal, Murtud Käel, Rohevere ääres, mägedes, sügaval kõrbes, igal pool, igal pool, katkuvad naised juukseid ja mehed kisendavad raevust. Kõigi huultel on üks ja sama küsimus – mida Doran ette võtab? Mida ta vend ette võtab, et maksta kätte meie mõrvatud printsi eest?” Ta astus ülemale lähemale. „Ja sina ütled, et ta ei taha, et teda häiritakse!”

      „Ta ei taha, et teda häiritakse,” kordas Aero Hotah.

      Ihukaitseülem tundis printsi, keda ta kaitses. Kunagi ammu oli Norvosest tulnud verisulis nooruk, suurt kasvu laiaõlgne poiss, kellel oli must juuksepuhmas. Need juuksed olid nüüd valgeks läinud ja tema keha katsid paljudes lahingutes saadud armid… kuid ta jõud oli endine ja tema odakirves alati vahe, nii nagu habemikud preestrid olid talle õpetanud. Ma ei lase teda läbi, mõtles ta ja ütles: „Prints vaatab, kuidas lapsed mängivad. Teda ei tohi kunagi häirida, kui ta laste mängu pealt vaatab.”

      „Astu mu eest kõrvale, Hotah,” ütles Obara Sand, „muidu võtan ma selle kirve ja…”

      „Las ta tuleb, ülem,” kõlas tagantpoolt käsk. „Ma kõnelen temaga.” Printsi hääl oli kähe.

      Areo Hotah tõstis odakirve ropsuga üles ja astus kõrvale. Obara heitis talle veel ühe pilgu ja astus siis edasi, meister kannul sibamas. Caleotte oli vaid viis jalga pikk ja kiilas nagu kaalikas. Tema nägu oli nii sile ja pruntis, et tema vanust oli raske aimata, kuid ta oli olnud siin juba enne ülemat, oli teeninud juba ka printsi ema. Oma ea ja tüseduse kiuste oli ta ikka veel üsna käbe ja mõistuselt vägagi helge, kuid vagur. Temast pole ühelegi Liivamaole vastast, mõtles ülem.

      Prints istus apelsinipuude varjus oma toolil, podagrahaiged jalad üles tõstetud ja silmade