Vareste pidusöök. I raamat. George R. R. Martin

põlvele laskus.

      Obara mühatas. „Sellest on kakskümmend aastat või sinnakanti, aga tühja sellest. Ja ma ei viibinud siin kaua. Ma olen hooratütar, või oled sa selle unustanud?” Kui prints ei vastanud, tõusis naine püsti ja pani käed puusa. „Mu isa on mõrvatud.”

      „Ta tapeti kahevõitluses, kui kohut mõisteti relvade abil,” sõnas prints Doran. „Seaduse järgi pole see mõrv.”

      „Ta oli su vend.”

      „Seda küll.”

      „Kas sa mõtled selle asja niisama jätta?”

      Prints pööras vaevaliselt oma tooli, et naisele näkku vaadata. Ehkki Doran Martell oli vaid viiekümne kahe aastane, nägi ta välja hulga vanem. Tema keha linaste rõivaste all oli lõtv ja vormitu ja tema jalgu oli hirmus vaadata. Podagra tõttu olid tema jäsemed pentsikult üles tursunud ja punaseks värvunud; tema vasak põlv oli nagu õun, parem nagu melon, ja tema varbad olid muutunud tumepunasteks viinamarjadeks, mis olid nii küpsed, et näis, nagu võiksid need ainsast puudutusest lõhkeda. Isegi päevateki raskus pani ta judisema, kuigi ta kannatas valu kurtmata. Vaikimine on printsi sõber, oli ülem kord kuulnud teda tütrele ütlemas. Sõnad on nagu nooled, Arianne. Kui need on lendu lastud, ei saa neid enam tagasi kutsuda. „Ma kirjutasin isand Tywinile –”

      „Kirjutasid? Kui sa oleksid vähegi selline mees, nagu mu isa oli –”

      „Ma ei ole sinu isa.”

      „Seda ma tean.” Obara hääl nõretas põlgusest.

      „Sa tahad, et ma sõda alustaksin.”

      „Mul on parem ettepanek. Sa ei pea oma toolist üleski tõusma. Las mina maksan oma isa eest kätte. Sul on Printsi kurus üks malev. Teine, isand Yronwoodi oma, seisab Konditeel. Anna üks neist mulle ja teine Nymile. Las ta läheb mööda kuningateed, mina aga löön rajamaa isandad nende lossidest välja ja lähen kaarega Muinaslinna peale.”

      „Ja kuidas sa loodad Muinaslinna enda käes hoida?”

      „Piisab selle rüüstamisest. Hightoweri jõukus – ”

      „Kas sa ihkad kulda?”

      „Ma ihkan verd.”

      „Isand Tywin saadab meile Mäe pea.”

      „Ja kes saadab meile isand Tywini pea? Mägi on kogu aeg olnud tema pailaps.”

      Prints viipas basseinide poole. „Ole nii kena, Obara, ja vaata neid lapsi.”

      „Ma ei ole nii kena. Mulle pakuks rohkem lõbu oda isand Tywinile kõhtu torgata. Ma sunniksin ta laulma „Castamere’i vihma”, kui ma tal sisikonna välja tõmban ja vaatan, kas seal kulda on.”

      „Vaata,” kordas prints. „Ma käsin sind.”

      Mõned vanemad lapsed lamasid näoli siledal roosal marmoril ja praadisid ennast päikese käes. Teised sulistasid taamal meres. Kolm last ehitasid liivalossi, mille suur teravik meenutas Vana Palee Odatorni. Rohkem kui kümmekond last olid kogunenud suurde basseini ja vaatasid pealt, kuidas väiksemad lapsed ratsutasid suuremate kukil läbi vööni ulatuva madalvee ja püüdsid üksteist vette tõugata. Iga kord, kui mõni paar vette kukkus, järgnes pladinale naerurõkatus. Nad vaatasid, kuidas üks pähkelpruun tüdruk tõmbas ühe takkus juustega poisi venna kukilt, nii et too pea ees basseini lendas.

      „Su isa mängis kunagi sedasama mängu, nii nagu mina enne teda,” lausus prints. „Meie vanusevahe oli kümme aastat, nii et mina olin siit basseinidest juba läinud, kui tema mänguikka jõudis, aga ma käisin teda ikka vaatamas, kui emale külla tulin. Ta oli juba poisikesena väga südi. Nobe nagu veemadu. Ma nägin tihti, kuidas ta endast palju suuremaid poisse vette lükkas. Tol päeval, kui ta Kuningalinna poole teele asus, tuletas ta seda mulle meelde. Ta tõotas, et teeb seda vaid veel üks kord, muidu poleks ma tal minna lasknud.”

      „Minna lasknud?” Obara naeris. „Sa poleks suutnud teda tagasi hoida. Dorne’i Punane Siug läks, kuhu ise tahtis.”

      „Nii see oli. Ma tahaksin sind kuidagi trööstida –”

      „Ma ei tulnud sinu juurde tröösti otsima.” Naise hääl nõretas põlgusest. „Päeval, mil mu isa tuli mind endale nõudma, ei tahtnud mu ema mind ära anda. „Ta on tüdruklaps ja ma ei usu, et ta on sinu oma,” ütles ta. „Mul oli tuhat teist meest.” Isa viskas oma oda mu jalgade ette ja andis mu emale käeseljaga vastu nägu, nii et ta nutma hakkas. „Nii tüdrukud kui poisid peavad oma lahinguid,” ütles isa, „kuid jumalad lasevad meil endale relvad valida.” Ta osutas odale ja siis mu ema pisaratele ja ma võtsin oda maast üles. „Ma ju ütlesin sulle, et ta on minu tütar,” ütles mu isa ja võttis mu kaasa. Mu ema jõi ennast ühe aastaga surnuks. Ta olevat surres nutnud.” Obara nihkus toolil istuvale printsile lähemale. „Las ma kasutan seda oda. Muud ma ei palu.”

      „Seda on palju palutud, Obara. Ma pean järele mõtlema.”

      „Sa oled juba liiga kaua mõelnud.”

      „Ehk on sul õigus. Ma saadan sulle Päikeseodale sõna.”

      „Peaasi, et see sõna oleks sõda.” Obara pöördus järsult ja sammus minema sama vihaselt nagu tulleski, tagasi talli poole, et võtta värske hobune ja mööda teed ülepeakaela minema kapata.

      Meister Caleotte jäi paigale. „Kas teie jalad valutavad, mu prints?” päris trullakas mehike.

      Prints naeratas nõrgalt. „Kas päike on palav?”

      „Kas ma toon valu vastu rohtu?”

      „Ei. Ma tahan, et mu mõistus selge oleks.”

      Meister kõhkles. „Mu prints, on see… on see ikka mõistlik lasta emand Obaral tagasi Päikeseodale minna? Ta ässitab kindlasti lihtrahva üles. Nad armastasid teie venda väga.”

      „Nagu me kõik.” Prints surus sõrmed meelekohtadele. „Ei. Sul on õigus. Ka mina pean Päikeseodale tagasi minema.”

      Tüse mehike kõhkles. „On see mõistlik?”

      „Ei ole mõistlik, kuid see on hädavajalik. Saada õige virgats Ricasso juurde ja las ta seab mu ruumid Päikesetornis valmis. Teata mu tütrele Ariannele, et ma jõuan homme sinna.”

      Mu väike printsess. Ülem igatses väga tema järele.

      „Rahvas näeb teid,” hoiatas meister.

      Ülem mõistis tema mõtet. Kahe aasta eest, kui nad Päikeseodalt rahulikku ja eraldatud Veteaeda tulid, polnud prints Dorani podagra veel pooltki nii hull. Tollal kõndis ta veel ringi, kuigi aeglaselt, kepile toetudes ja iga sammu juures nägu krimpsutades. Prints ei tahtnud, et tema vaenlased teaksid, kui põduraks ta on jäänud, ja Vana Palee ja selle agulid olid täis silmi. Silmi ja treppe, millest ta ei suuda üles minna, mõtles ülem. Ta peaks oskama lennata, et üles Päikesetorni jõuda.

      „Nad peavadki mind nägema. Keegi peab püüdma asja lahendada. Dorne vajab meeldetuletust, et tal on ikka veel oma prints.” Doran naeratas nõrgalt. „Olgugi ta vana ja luuvalutõbine.”

      „Kui te tagasi Päikeseodale lähete, peate printsess Myrcellale audientsi andma,” ütles Caleotte. „Tema valge rüütel tuleb temaga kaasa… ja te ju teate, et see mees saadab oma kuningannale kirju.”

      „Seda võib temast uskuda.”

      Valge rüütel. Ülem kortsutas kulmu. Ser Arys oli tulnud Dorne’i oma printsessi teenima, nii nagu Areo Hotah oli kunagi tulnud oma printsi teenima. Ka nende nimed kõlasid veidralt sarnaselt: Areo ja Arys. Kuid sellega kogu sarnasus piirduski. Ülem oli Norvose ja sealsed habemikud preestrid hüljanud, ser Arys aga teenis endiselt Raudtrooni. Iga kord, kui Hotah printsi käsul Päikeseodal käis ja seda pikas lumivalges mantlis meest nägi, valdas teda iseäralik kurbus. Ta aimas, et ühel päeval tuleb neil omavahel võidelda; sel päeval saab Oakheart surma, kui ülema odakirves ta pealuu purustab. Ta libistas käega piki siledat saarepuust relvavart ja mõistatas, kas see päev on juba ligidal.

      „Õhtu