Vareste pidusöök. I raamat. George R. R. Martin

isa rääkis alati, et maailm on suurem kui ühegi isanda loss,” jätkas Mollander. „Lohed pole kindlasti kõige suurem ime, mida Qarthis ja Asshais ja Yi Tis näha võib. Need meremeeste jutud…”

      „…on pärit meremeeste suust,” segas Armen vahele. „Meremeeste, mu kulla Mollander. Mine õige korra sadamasse ja ma vean kihla, et sa leiad sealt meremehi, kes jutustavad sulle näkineidudest, kellega nad on maganud, või sellest, kuidas nad elasid aasta aega kala kõhus.”

      „Kust sa tead, et nad tõtt ei räägi?” Mollander trampis rohu sees ringi, otsides õunu. „Sa peaksid ise kala kõhus käinud olema, et vastupidises kindel olla. Kui üks meremees sulle mõne loo räägib, siis selle üle võiks naerda küll, aga kui nelja erineva laeva sõudjad räägivad ühte ja sama lugu neljas erinevas keeles…”

      „Need pole üks ja seesama lugu,” vaidles Armen vastu. „Lohed Asshais, lohed Qarthis, lohed Meereenis, dothraki lohed, lohed, kes orje vabastavad… iga lugu erineb eelmisest.”

      „Ainult üksikasjades.” Juues muutus Mollander veel jonnakamaks, ja ta oli ka kainest peast kangekaelne. „Kõik need räägivad lohedest ja kaunist noorest kuningannast.”

      Ainuke lohe, mis Pate’i huvitas, oli tehtud kollasest kullast. Ta mõistatas, mis selle alkeemikuga juhtuda võis. Kolmas päev. Ta lubas siia tulla.

      „Sinu jala juures on veel üks õun ja mul on tupes veel kaks noolt,” hõikas Alleras Mollanderile.

      „Persse sinu tupp.” Mollander kahmas mahalangenud õuna. „See on ussitanud,” nurises ta, kuid viskas selle siiski õhku. Nool tabas õuna, kui see langema hakkas, ja lõhestas selle täpselt pooleks. Üks pool maandus ühe torni katusele, veeres sealt edasi madalamale katusele, põrkas õhku ja maandus Armenist jala kaugusel. „Pooleks lõigatud ussist saab kaks ussi,” teatas meistrisell teistele.

      „Kui õuntega sama lugu oleks, siis ei peaks keegi kunagi nälga nägema,” sõnas Alleras talle omase kerge naeratusega. Sfinks naeratas kogu aeg, nagu hauks ta mingit salajast vempu. See andis talle kurikavala ilme, mis tema terava lõua, kolmnurkse juuksepiiri ja lühikeseks pöetud süsimusta juustepuhmaga hästi kokku sobis.

      Alleras oli tulevane meister. Ta oli olnud Tsitadellis vaid aasta, kuid oli omale juba kolm meistriketi lüli sepistanud. Armenil oli neid küll rohkem, kuid tal oli iga lüli väljateenimiseks kulunud aasta. Ent temagi oli kindlasti tulevane meister. Roone ja Mollander olid veel roosatava kuklaga õpipoisid, kuid Roone oli väga noor ja Mollander pidas rohkem lugu trimpamisest kui lugemisest.

      Pate aga…

      Ta oli Tsitadellis olnud juba viis aastat, jõudnud sinna vaid kolmeteistkümne aastaselt, kuid tema kukal oli sama roosa kui tol päeval, mil ta läänemaadelt kohale jõudis. Kaks korda oli ta arvanud, et on valmis. Esimesel korral läks ta peameister Vaellyni ette, et näidata üles oma teadmisi taevaste kohta. Selle asemel sai ta teada, miks Vaellyn Vihasuud just niimoodi hüüti. Pate kogus kaks aastat julgust, enne kui uuesti katset tegi. Seekord pöördus ta lahke loomuga vana ülemmeistri Ebrose’i poole, kes oli tuntud oma leebe hääle ja õrnade käte poolest, kuid millegipärast tegid Ebrose’i ohked talle samamoodi haiget nagu Vaellyni torked.

      „Üks õun veel ja ma ütlen sulle, mida ma nende lohede puhul kahtlustan,” lubas Alleras.

      „Mida sina minust ikka rohkem tead?” pomises Mollander. Ta leidis pilguga ühelt oksalt õuna, hüppas üles, noppis selle ära ja viskas õhku. Alleras tõmbas vibunööri kõrva juurde pingule ja pöördus, nõtkelt lendavat märklauda jälgides. Ta lasi noole lendu hetkel, kui õun langema hakkas.

      „Sul läheb viimane lask alati mööda,” ütles Roone.

      Õun sulpsatas eemal puutumatuna jõkke.

      „Nägid nüüd,” ütles Roone.

      „Kui iga kord pihta saad, siis ei arene sa enam kuhugi.” Alleras võttis nööri vibult maha ja pistis selle nahktuppe. Vibu oli voolitud kuldsüdamest, Suvesaarte haruldasest ja legendaarsest puust. Pate proovis kord seda vinna tõmmata, kuid tema katse nurjus. Sfinks on pealtnäha habras, aga tema saledates kätes on jõudu, mõtiskles ta, Alleras aga tõstis jala pingile ja sirutas käe veinipeekri järele. „Lohel on kolm pead,” kuulutas ta, dornlase kombel pehmelt sõnu venitades.

      „Kas see on mõistatus?” päris Roone. „Sfinksid räägivad juttudes alati mõistatustega.”

      „See pole mõistatus.” Alleras rüüpas veini. Teised kummutasid oma kannudest hirmkanget siidrit, mille poolest „Sulg ja Kann” kuulus oli, Alleras aga eelistas oma ema kodumaa kummalisi magusaid veine. Isegi Muinaslinnas ei maksnud need veinid mitte just vähe.

      Hüüdnime „Sfinks” oli Allerasele andnud Laisk Leo. Sfinks on nii ühte kui teist: inimese nägu, lõvi keha, kulli tiivad. Alleras oli samasugune:

      tema isa oli dornlane, tema ema mustanahaline suvesaarlane. Tema enda nahk oli tume nagu tiikpuu. Ja nagu nendel rohelistel marmorsfinksidel, mis seisid kahel pool Tsitadelli peaväravat, olid ka Allerasel oonüksivärvi silmad.

      „Lohedel on kolm pead ainult kilpidel ja vappidel,” sõnas Armen Meistrisell veendunult. „See käib vaid vapipiltide kohta. Pealegi on kõik Targaryenid surnud.”

      „Mitte kõik,” vastas Alleras. „Kerjuskuningal oli õde.”

      „Ma arvasin, et tal löödi pea vastu seina sodiks,” ütles Roone.

      „Ei,” sõnas Alleras. „See oli prints Rhaegari väike poeg Aegon, kelle pea Lannisteride Lõvi vahvad mehed vastu seina sodiks lõid. Me räägime Rhaegari õest, kes sündis Lohekivil enne selle langemist. Sellest, kelle nimi on Daenerys.”

      „Tormissündinu. Mul tuleb nüüd meelde.” Mollander kergitas oma kannu ja loksutas sinna jäänud siidrit. „Tema terviseks!” Ta rüüpas, lajatas tühja kannu lauale ja pühkis käeseljaga suud. „Kus on Rosey? Tellime meie seadusliku kuninganna auks veel ühe ringi, mis te arvate?”

      Armen Meistriselli ilme muutus murelikuks. „Räägi vaiksemalt, lollpea.

      Selliste asjadega ei maksa isegi nalja teha. Ei või iial teada, kes sind pealt kuulab. Ämblikul on kõrvad igal pool.”

      „Ah, ära nüüd pükse märjaks tee, Armen. See oli vaid toost, mitte üleskutse mässule.”

      Pate kuulis naeruturtsatust. Nende selja tagant kostis vaikne õel hääl.

      „Ma olen kogu aeg teadnud, et sa oled riigireetur, Hüpikkonn.” Laisk Leo konutas vana laudpurde otsa juures, seljas roheliste ja kuldsete triipudega satiinrüü, mustast siidist poolkeep nefriitroosist sõlega õlgadele kinnitatud. Tema rinnaesist katsid plekid, mille värv lubas oletada, et need oli sinna jätnud kange punane vein. Üht silma kattis tuhkblond juuksekihar.

      Teda nähes läks Mollander turri. „Sõida seenele. Kao siit. Sa pole siin oodatud.” Alleras puudutas vaigistavalt tema kätt, Armen aga kortsutas kulmu. „Leo. Kulla isand. Minu teada pidid sa Tsitadellis istuma veel…”

      „…kolm päeva.” Laisk Leo kehitas õlgu. „Perestani sõnul on maailm nelikümmend tuhat aastat vana. Mollose jutu järgi viissada tuhat aastat.

      Mida loevad siis kolm päeva, küsin ma teilt?” Kuigi terrassil oli kümmekond vaba lauda, istus Leo nende juurde. „Telli mulle peekritäis Lehissaare kuldset, Hüpikkonn, ja siis ehk ei räägi ma oma isale sinu toostist. Õnn pööras mulle „Ruudulise Ohu” mängulauas selja ja ma kulutasin oma viimase hõbemündi õhtusöögile. Piimapõrsas ploomikastmes, täidiseks kastanid ja valged trühvlid. Sööma ju peab. Mida teie sõite, poisid?”

      „Lammast,” pomises Mollander. Ta ei tundunud selle üle kuigi vaimustatud olevat. „Me võtsime kamba peale hautatud lambakoiva.”

      „Kindlasti saite hea kõhutäie.” Leo pöördus Allerase poole. „Üliku poeg peaks olema helde käega, Sfinks. Sa vist said endale vasklüli. Ma jooksin selle terviseks.”

      Alleras naeratas talle vastu. „Ma kostitan ainult