Vareste pidusöök. I raamat. George R. R. Martin

peopesa vastas sama sile nagu naise nahk. Ratastooli juurde jõudes põrutas ta relvapäraga kõvasti vastu maad, et oma kohalolekust teada anda, kuid printsil jätkus silmi vaid laste jaoks. „Oli sul vendi, ülem?” küsis ta. „Seal Norvoses, sinu noorpõlves? Õdesid?”

      „Mõlemaid,” vastas Hotah. „Kaks venda, kolm õde. Mina olin kõige noorem.” Kõige noorem ja kõige üleliigsem. Veel üks suu, keda toita, suur poiss, kes sõi liiga palju ja kasvas kähku oma riietest välja. Polnud siis ime, et ta habemikele preestritele müüdi.

      „Mina olin kõige vanem ja ometi olen ma nüüd viimane,” ütles prints.

      „Pärast seda, kui Mors ja Olyvar hällis surid, kaotasin ma lootuse vendi saada. Kui Elia sündis, olin ma üheksa aastane ja teenisin kannupoisina Soolarannikul. Kui kaaren tõi sõnumi, et mu ema oli kuu enne õiget aega lapsevoodisse heitnud, olin ma juba küllalt vana, et mõista, et see laps ei jää elama. Ka siis, kui isand Gargalen mulle teatas, et mul on nüüd õde, olin ma kindel, et küllap sureb ta varsti. Ometi jäi ta Ema armust ellu. Ja aasta hiljem tuli ilmale kisendav ja siputav Oberyn. Ma olin juba täismees, kui nemad nendes basseinides mängisid. Ometi istun mina siin ja neid pole enam.”

      Areo Hotah ei mõistnud selle peale midagi kosta. Ta oli vaid ihukaitseülem ja see maa ja selle seitsmenäoline jumal olid talle ka pärast pikki aastaid ikka veel võõrad. Teeni. Kuuletu. Kaitse. Ta oli andnud selle vande kuueteistkümne aastaselt tol päeval, kui ta oma kirvega laulatati. Lihtsa mehe lihtne vanne, nagu habemikud preestrid tookord ütlesid. Teda polnud õpetatud leinavatele printsidele nõu andma.

      Ta otsis ikka veel sõnu, mida öelda, kui järjekordne apelsin printsi toolist vaid jala kaugusel tugeva platsatusega maha kukkus. Doran krimpsutas seda kuuldes nägu, nagu oleks see talle haiget teinud. „Aitab,” ohkas ta, „mulle aitab. Jäta mind üksi, Areo. Las ma vaatan veel paar tundi lapsi.”

      Kui päike loojus, muutus õhk jahedaks ja lapsed läksid sisse, et õhtust süüa, kuid prints jäi ikka veel oma apelsinipuude alla, pilk vaikseks jäänud basseinidel ja merel nende taga. Üks teener tõi talle kausitäie purpurkarva oliive ja sinna juurde hapendamata leiba, juustu ja kikerhernepasteeti. Prints sõi pisut ja jõi karikatäie kanget magusat tummist veini, mida ta armastas. Kui see otsa sai, täitis ta peekri uuesti. Hommikueelses sügavas pimeduses jäi ta oma toolis magama. Alles siis veeretas ülem tema tooli kuuvalgelt rõdult minema, möödus ehissammaste reast ja suundus läbi kauni võlvkäigu merepoolsesse kambrisse, kus suurt voodit katsid värsked jahedad linad. Doran oiatas, kui ülem ta voodisse tõstis, kuid jumalad olid armulised ja ta ei virgunud.

      Ülema magamiskamber külgnes printsi omaga. Ta istus oma kitsale voodile, otsis seinaorvast kätte oma luisu ja õliriide ja asus tööle. Hoia oma odakirves terav, olid habemikud preestrid teda manitsenud sel päeval, kui nad talle märgi ihule põletasid. Ja nii ta ka tegi.

      Kirvest ihudes mõtles Hotah Norvosest, ülalinnast mäe otsas ja alllinnast jõe ääres. Ta mäletas ikka veel kolme kella hääli – seda, kuidas Noomi kumedad löögid panid ta luudeni judisema, Narrahi uhket kõlavat häält, maheda Nyeli hõbedast naeru. Ta tundis taas suus talvekoogi maitset, see oli täis ingverit ja piiniaseemneid ja kirsitükke ja seda loputati alla nahsaga – kääritatud kitsepiimaga, mida anti raudkruusist ja mida oli meega tembitud. Tema silme ette kerkis ta ema oravanahkse kraega kleidis – selles, mida ta kandis vaid kord aastas, kui nad läksid vaatama, kuidas karud mööda Patuse treppi tantsides alla tulevad. Ja ta tundis ninas kõrbevate ihukarvade lehka, kui habemik preester põletusraua keset ta rinda surus. Valu oli olnud nii metsik, et Areo Hotah oli kartnud, et tal jääb süda seisma, kuid ta ei olnud võpatanudki. Karvad ei olnud kirvemärgi peale enam tagasi kasvanud.

      Alles siis, kui relva mõlemad terad olid nii vahedad, et nendega oleks võinud habet ajada, asetas ülem oma saarepuust ja rauast elukaaslase voodile. Ta haigutas, tõmbas määrdunud riided seljast, viskas need põrandale ja sirutas ennast oma õlgmadratsile pikali. Märgile mõtlemine oli selle kihelema pannud ja ta pidi ennast kratsima, enne kui silmad sulges. Ma oleksin pidanud maha kukkunud apelsinid üles korjama, mõtles ta ja uinus, nähes unes nende magushaput maitset ja tundes sõrmedel kleepuvat punast mahla.