Joomahullu päevaraamat. Juha Vuorinen

ei tohi rääkida.”

      Kappi sulgedes viskasin isale:

      “Kas pole kergendav sellist asja nii väikese tüdruku suust kuulda?”

      Duši alla minnes vaatas üks paksperse mind nagu mingit pedofiili. Lõin talle lahtise käega täiest jõust vastu kanni ja ütlesin:

      “Ära enne ujuma tule, kui kannist võbin välja pole läinud. Muidu hakkab vesi lainetama.”

      Suutsin ujuda basseini ühest otsast teise, ilma et oleksin uppunud, mis oli mulle juba märkimisväärne saavutus. Vedelesin basseinis oma tund aega ja vaatasin läbi ujumisprillide naiste tisse. Kahju ainult, et peaaegu kõik nad olid 40. aasta väljalase või veelgi vanemad.

      Riietusruumi kapi juures nägin jälle paksperset. Ta ühe kanni peal oli erepunane mehe käe jälg. Kas sellepärast ta ujuma ei tulnudki? Peale selle näis ta pisut lonkavat.

      Reede, 22.5

      Mõtlesin kogu päeva, kas minna täna Rootsi. Aga sitta kah.

      Laupäev, 23.5

      Otsustasin Rootsi külastuse edasi lükata, sest libiido andis mulle märku napilt rõivastatud emaste vajadusest. Lonkisin reisibüroosse ja ostsin reisi Kanaari saartele. Olin sellest nii elevil, et ostsin Alkost ka kasti kõige kangemat Hispaania veini. Tuli kuidagi meeleolu tekitada.

      Pühapäev, 24.5

      Pakkisin täna hilbud kokku, sest järgmisel ööl lendan Las Palmasesse. Pakkisin sisse ujukad, rätiku, raamatukogukaardi, seebi, soome kondoome (sest lõunamaa tüüpidel on kuuldavasti väiksemad riistad kui soomlastel), kaks T-särki ja teksad. Kott jäi kuidagi tühjaks. Mida kuradit need soomlased lõunasse sõites kaasa tassivad, et neil nii metsikult suured kompsud on? Mõtlesin, et võin äratada pisut liiga palju tähelepanu, kui mul on reisikoti asemel asju täis topitud Alko kilekott, nii et pakkisin asjad siiski reisikotti ja tõin prügikastist kotitäiteks veel mõne koti vanu ajalehti. Kraadisin ennast kindluse mõttes. Mul oli 36,6 kraadi reisipalavikku.

      Esmaspäev, 25.5.1998

      Olin eesseisvast reisist nii elevil, et põhi sõitis alt ära. Otsustasin asja kohe joonde ajada ja läksin hommiku poole ööd oma kliitoidulise naabri ukse taha. Pidin üsna kaua tiristama, enne kui lolli näoga habemik ust avama tuli. Seletasin naabrile kiiresti, kuidas asi on; et olen reisile minemas ja vajan laenuks klistiirikotti. Loomakaitseaktivist ärkas hoobilt üles ja läks tuppa. Hetke pärast oli ta tagasi, käes veider kotist ja voolikust koosnev kaadervärk. Lubasin koti poole tunni pärast tagastada, mille peale naaber endast välja läks.

      “No ei seda sa nüüd küll siia tagasi ei too. Topi see endale või perse, aga siia sa seda ei too!”

      Olin täiesti hämmastunud, sest just perse ma seda toppida kavatsesingi.

      Tegin endale värskendava klistiiri, mida ma, tõsi küll, varem kunagi teinud ei olnud. Arvatavasti tuleb seda teha kehatemperatuuril veega, mitte jääkülmaga, nagu mina. Tunne oli nagu laboriloomal. Perse upakil, voolik perses ja jääkülm vesi pärasoolde voolamas. Oleks ikka piinlik olnud küll, kui näiteks telekaloakontroll oleks ukse lahti löönud ja minu selle püha asjatoimetuse pealt leidnud. Lõpuks sain viimase kui tiba oma pärakust välja loputatud. Mõtlesin, mida klistiirikotiga teha. Leidsin, et küllap ei tahtnud naaber sellepärast kotti tagasi, et teda jälle ei äratataks. Sestap kirjutasin mõistva naabrina kotile paksu vildikaga “AITÄH LAENA-MAST” ja toppisin asjanduse ta postipilust sisse. Nüüd olin valmis puhkusele minema.

      Lennujaamas oli rahvast murdu, ehkki oli alles hommikupoolne öö. Mu testosteroonitase oli tõusnud ilmselt ohtlikusse kõrgusse, sest juba iga lennujaamatöötaja nägemine tegi haiget… Lennukis tuletati reisijatele mitu korda meelde, et lennu ajal ei tohi kasutada mobiiltelefoni ega muid elektroonilisi seadmeid. Hakkasin taltsutamatult puksuma. Ehkki püüdsin mõelda kõigest, mannapudrust ümberlõikamiseni, tagus mu peas ainult üks kuradi haige mõte: mida võiks äsjasest teadaandest mõelda inimesed, kellel on südamestimulaator. “Kõik elektroonilised seadmed tuleb lennu ajaks välja lülitada…” Mu puksumisele andis veelgi hoogu mu ees istunud vanem paar, kes uuris murelikult, kui kaua lend kestab. Kui stjuardess vastas, et kuus tundi, kadusin vetsu, et seal täiest kõrist naerda.

      Lennuki start viibis, nii et ma jõudsin pisut tukastada. Ärkasin siiski üsna pea müriseva aplausi peale. Kargasin püsti, aga mind suruti tagasi istuma ja noomiti, et stardi ajal ei tohi seista. Küsisin hämmastunult, millele siin aplodeeriti.

      “Sellele, et me õhku tõusime,” vastas kõrvalistuja.

      “Sa maksad mitu tonni selle ime eest, et lennuk tõesti õhku tõuseb või?” küsisin imestades.

      Tema püüdis sogada midagi õnnetustest jne. Sitaks närvi ajas, et ma polnud kaasa võtnud Arto Paasilinna raamatut “Hurmav massienesetapp”. Oleksin selle pool tundi enne maandumist vanamehele näkku löönud ja öelnud:

      “Loe seda, pool tundi on veel jäänud.”

      Teisipäev, 26.5

      Puhkus kulus mulle ilmselt ära, sest ärkasin alles siis, kui lennuk valmistus laskuma. Vägagi pandav stjuardess tuli mult tekki ära võtma ja küsis, kas uni maitses. Tänasin jumalat, et seekord oli mu kallis sõber hommikuerektsioon pisut hommiku-unine. Oleks olnud üsna piinlik seal telgis niheleda ja öelda, et jaa, ma magasin väga hästi. Oh-oi, oma kodu on ikka kullakallis.

      Las Palmase lennuväljale maandudes läksid mu kõrvad nii lukku, et arvasin neid olevat lõhki läinud. Kahetsesin endamisi, et polnud hankinud endale näägutavat naist, sest praegu oleks sellestki pisut kasu olnud. Olin ostnud reisi nii kiirustades, et polnud sihtpunktile tähelepanu pööranud. Seiklesin Gran Canaria lennuväljal õiget bussi otsides. Kord olin minemas Puerto Ricosse ja kord MasPalomasesse, aga ajapikku leidus ka õige sihtpunkt. Ma veedan nädala Playa del Inglesis! Olé!

      Kolmapäev, 27.5

      Mul polnud tarvis ärgata, et randa minna, sest ärkasin rannal. Olemine oli niipalju nõrk, et otsustasin minna lähedal asuvasse taverni hommikusööki otsima. Pidin käima vetsus kontrollimas, kas mul on küljes mingi kuradi silt “olen soomlane”, sest kõik baarmenid hüüdsid juba kaugelt:

      “Tere tere suomipoika, tule sia. Kuda kabarad kaivad?”

      Kuulasin imestades seda kuradi möla, kuni silme ees läks mustaks. Võtsin ühel “kuda kabarad kaivad” kelneril rinnust ja röökisin täiest kõrist:

      “Ja mis see sinu perset torgib, kuda mu käbarad käivad, kuradi türaehmatis!”

      Pärast seda sain rahus endale meelepärase restorani valida.

      Kummaline küll, aga naaberlauas oli menüü, milles olid soomekeelsed leheküljed, aga minu omast olid need ära võetud. Peale selle teenindati mind inglise keeles ega unustatud alati lisada “Sir”. See juba sobis. Olé!

      Neljapäev, 28.5

      Oleksin täna peaaegu surma saanud.

      Otsustasin meestele kodus ära teha sellega, et kusen Atlandi ookeani 20 000 paljaste rindadega naise silma all. Astusin reipalt munadeni ookeani ja hakkasin ujukate nööri lahti koukima, kui äkki tuli kusagilt Hiina müüri suurune laine ja pühkis mu ära. Kui mu pea jälle pinnale tuli, nägin ainult merd. Õnneks taipasin end 180 kraadi pöörata, randa oli nimelt vaevalt sada meetrit. Jõudsin ujuda paarikümne meetri kaugusele rannast, kui uus laine mu jälle tagasi merele paiskas.

      Ujusin päeva jooksul ilmselt mingi 20 kilomeetrit ainult selleks, et sealt kuradi Atlandi ookeanist minema pääseda. Läksin ookeani hommikukusele, aga välja pääsesin merest rampväsinuna alles kell 18.30 paiku kohaliku aja järgi. Polnud muide enam kusehädagi. Märkasin, et ma polnud jõudnud endale enne kuselkäiku piiskagi päikesekreemi peale panna. Tuleks vist otse ilukirurgi juurde minna. Loivasin hotelli magama. Olé!

      Reede, 29.5

      Magasin nagu ront.