Joomahullu päevaraamat. Juha Vuorinen

kas seda saab veel remontida. Pukseerijavana vastas romu profilt silmitsedes:

      “Küllap neile täringutele saab uued silmad kleepida.”

      Ma oleks äärepealt keele hakklihaks purenud, et mitte laginal naerma hakata. Kohutav päev, enesevalitsust silmas pidades nimelt.

      Kolmapäev, 17.6

      Jõin ennast eile korralikult umbe. Ma ei tea, kas mulle mõjus ikka veel see hobustele mõeldud diapamiravi või mis, aga täna hommikul olid lausa kohutavad kõrvetised maksas. Nii kuradi hirm oli, et keerasin enda nagu tubakapuru vaiba sisse. Õnneks ei käi mul koristajat, see oleks mu kindlasti rõdule tassinud ja surnuks kloppinud.

      Ehmatasin meeletult, kui uksekell helises. Ma ei pääsenud vaiba seest välja ja nii hüplesin kaltsuvaipa mähitult ust avama. Seal oli kuller, kes arvas kindlasti, et käimas on mingisugune religioosne rituaal. Kuna mu käed olid vaiba sees kinni, palusin kulleril paki esikusse jätta. Suutsin end lõpuks vaibast välja keerutada ja avasin paki. Keegi sugulane oli saatnud mulle nuku! Mitte mingi täispuhutava Barbara, vaid ehtsa laste nuku. See oli kindlasti mõni napakas mutike, kes arvas, et mul on põngerjaid. Panin nuku sohvale istuma. “Olgu seal,” mõtlesin.

      Ilmselt nende rohtude pärast olin harukordselt ärevil ja jube hirm oli. Mõtlesin puhastada pisut organismi ja läksin kööki, et juua liiter vett. Kui mul oli esimene lonks suus, kostis elutoast robotlik hääl:

      “Mamma, papa, kaka, pissi.”

      Klaas lendas kaarega käest. Pidin peaaegu sinnasamasse surema.

      “Oi türa, nüüd olen ma hakanud hääli kuulma,” halisesin.

      Võtsin kapist pussi, panin pähe vana jäähokikiivri ja tormasin nagu kõrbesõdalane elutuppa. See algas jälle.

      “Mamma, papa, kaka, pissi.”

      Läksin riidekappi peitu. Olin jälle pesulaos, ehkki pimedas, puss käes ja kiiver sügavalt peas. Iga natukese aja tagant kostis see kummaline monotoonne sonimine. Otsustasin asuda võitlusse, tulgu mis tuleb. Tormasin jaapani sõjahüüde röökides elutuppa, kust minu õnneks ei leidunudki Robocop kuuendat. Istusin kergendunult sohvale, pulss oli mul ilmselt oma 300. Samal hetkel hakkas mu kõrval istuv nukk rääkima.

      “Mamma, papa, kaka, pissi.”

      Ma ei tea, kaua ma minestuses olin, aga ärgates püüdsin igatahes nukule rinda anda! Olin täiesti segi. Otsustasin viia nuku kohe naabri lapsele. Teel ülakorruse naabri juurde nukk veel kusi mulle sülle. Minu arust oli kusi siiski vesi, või siis on mänguasjatööstuses tööl tõeliselt haigeid inimesi.

      Tagasi enda juurde jõudes ei jäänud ma mitte magama, vaid minestasin esiku põrandale.

      Neljapäev, 18.6

      Ärkasin esiku põrandal telefonihelina peale. Ime, et nad pole seda ikka veel välja lülitanud. Olen mitu korda imestanud, miks mu telefonijuhe tuleb läbi naabri seina. Ja mis kuradi vahet sel ongi, kui ma pole ka mitu aastat telefoniarvet saanud. Helistas keegi vihane eit mingist fotopoest.

      “Oleks juba ülim aeg need teie pildid siit ära viia.”

      Kummaline, mul pole isegi fotoaparaati, aga mõtlesin, et lähen ja toon need pildid siiski ära, äkki on mu leeripildid. Kõndisin fotopoodi ning saingi paraja paki pilte. Ja ainult paarikümne marga eest. Kihutasin ruttu koju vaatama, millega oli tegu. Paki peal oli ka minu nimi.

      Ehkki olen ka ise harrastanud ühte ja teist, olid need pildid mulle paras üllatus. Umbes kolmsada fotot, millel mingi eit keppis eesliga. Kuna teema ise mind enam ei huvitanud, üritasin selgeks teha, millises miljöös need võetud olid. Jõudsin järeldusele, et kas Türgis või Kreekas. Proovisin vaadata entsüklopeediast, kummas on rohkem eesleid, Türgis või Kreekas. Neid pole vist kokku loetud. Teiste hulka oli eksinud üks pilt, millel veedeti traditsioonilist soome rebastepidu. Ütleksin, et üsna omapärane pildikogu. Viisin pildid fotopoodi tagasi.

      “Ma ei võta seda asja omaks, nii et tegemist peab olema kahetsusväärse eksitusega.”

      Mõne hetke pilte lapates muutus müüja nii punaseks, et hakkasin kartma, et tal lõhkeb peas mõni veresoon. Pilgutasin lahkudes silma ja soovitasin vahel Korkeasaari loomaaias käia, see on tore koht.

      Jaanipäev oma kiirustamisega on tulekul ja mina pean ruttama ära tooma 299 pilti, millel eesel vallatleb naisega. Selle rebastepeo pildi peal oli küll üks täiesti pandava välimusega tšikk, ei tea, kas peaks pildid tagasi nõudma ja tibi aadressi võtma? Selle rebastepeo tibi oma ikka.

      Reede, 19.6

      Täna otsustasime veeta jaanipäeva meeste seltskonnas. Varusime viie mehe peale kümme viina, kaks kasti õlut ja kümme pakki HK sinises pakendis vorsti. Enne kohale jõudmist oli Kristian juba kustunud. Ta oli hakanud juba maipühade ajal tina panema ja oli nii täis, et kustus sõidu jooksul vähemalt kolm korda.

      Kohale jõudnud, panime õlled järve külma ja kütsime sauna, et saaks kerisel küpsetada titejalgu ehk HK siniseid. Meie vorstikott ootas verandal, kui julgelt üle saja kilo kaaluv Kristian komistas ja räntsatas oma laia perse kogu raskusega vorstide peale. Need vähesed, kes pärast seda veel vorsti sööma soostusid, pidid leppima bumerangikujuliste HK sinistega. Vorst läheb imelikult õhukeseks, kui üle saja kilose perse alla jääb.

      Olime ilmselt kõik korraliku kuuli all, kui meile üheskoos tuli mõte, et meilgi peaks oma jaanituli olema. Läksime kambakesi lõkkematerjali otsima. Kui me metsas kõndisime, hakkas kusagilt tulema imelikku põlenud plastiku, kummi ja bensu haisu. Naabri rannast hakkas kostma Kristiani hirmsat röökimist. Türa, ta põletas seal naabri uut klaaskiust paati mootori ja kõige täiega. Hetk hiljem kostis kohutav pauk, kui paadi bensiinipaak tulekerana plahvatas. Sellest tuli sitaks kallis jaanipäev.

      Laupäev, 20.6

      Ärgates oli kõigil meestel ilgeim kepihimu, aga ühtki naist polnud silmapiirilgi.

      “Mis oleks, kui nussiksime parema puudumisel natuke üksteist,” pani Kristian surmtõsisel ilmel ette.

      Mina kui kõige suurem lõin ta teadvusetuks. Hakkasime helistama neisse 24h massaažisalongidesse. Lugesime rahad kokku ja leidsime, et meil on raha kas üheks korralikuks või viieks soodsaks. Valisime viis soodsat, sest ühe pärast tõuseks niikuinii tüli. Tunni pärast keeras suvila õuele taksobuss ja me tormasime õnnest sirgetena leevendust vastu võtma.

      Arusaamatu, ka kõige kenam neist oli hullem kui Naina Jeltsina ja ükski neist ei rääkinud muud kui vene keelt. Kõige noorem neist oli ilmselt viiekümnendais ja kõik olid sitaks paksud. Otsustasime siiski venkud sauna tirida, ehk tuleb seal himu peale. Minu “mõrsjal” olid nii suured tissid, et kõhtu pestes pidi ta oma rasvased rinnad õlale tõstma! Tuleb tunnistada, et see Kristiani pedereerimise mõte ei tundunudki enam kõige hullem.

      Pärast sauna viis igaüks oma “kullakese” oma telki ja tegi seal mida tegi. Minu romanss luhtus juba enne selle algamist. Tatjana arvas, et ta on seksikas, tiris selga mingid nõukogude-aegsed hilbud ja hakkas oma üüratut perset hööritama, nii et kogu maja vappus. Tegemist oli ilmselt erootilise eelmänguga, aga mina läksin välja oksendama.

      Mõtlesin, et kui juba makstud on, siis teeme asja ikka ära. Püüdsin selle mäe otsa ronida, kui too hakkas ühtäkki kuradima kõvasti mulle vastu perset taguma.

      “Zinu tagumjendis on palju puutukas,” selgitas rasvamägi.

      Ma ei salli ka muidu, kui keegi hakkab keset suguakti mu perset nagu trummi taguma, rääkimata sellest, kui see keegi on üle saja kilone vene lits. Sinna ta minust, mopeedi kolbide suurused nibud õieli, putukaid laksima jäi. Läksin majja ja jõin enda pildituks.

      Pühapäev, 21.6

      Ärkasin hirmsa vappumise peale, kui kaks üle sajakilost keppisid sihukese madinaga, et kartsin majal põranda alt ära minevat. Kristian lasi armuleegil lõõmata.

      Tellisime mingi veidra invatakso, millega saime kogu pundiga Helsingisse tagasi. Itsitasime terve tee, sest Kristian kratsis kõik 300 kilomeetrit