Joomahullu päevaraamat. Juha Vuorinen

mida vähemalt minu arust ei tulnud.

      Kolmapäev, 22.4

      Otsustasin lõpetada viinakrambi ootamise, mistõttu käisin ära Alkos. Hakkasin džinni imema, mis paneb miskipärast mu meeshormoonid kohisema. Mulle meenus, et keskkoolis oli mu klassis sigailusaid tšikke olnud. Otsustasin korraldada klassi kokkutuleku. Helistasin ainult minu klassis olnud tšikkidele. Ülesanne oli raske, sest kõik telefoniraamatust leitud nimed olid valed. Hakkasin helistama tšikkide vanematele, kellelt sain praeguseid aadresse ja telefone. Mõned tšikid olid saanud juba emadeks, nii et need jätsin peonimekirjast välja. Lahutatud naikad jätsin teatud mööndustega kutsutute nimekirja. Tibid imestasid, et kas klassi kokkutulek ei pidanud olema mitte alles kahekümne aasta pärast. Üks leidis lausa lõpusõrmuse üles, millel seisis: “Hesperia 01.05.2018”. Pidin talle seletama, et ta oli saanud ilmselt vale sõrmuse.

      Mul õnnestus tibid kohalikku pubisse meelitada. Tšikid olid mõnevõrra üllatunud, kui teisi poisse peale minu kohal polnud. Osa tibidest oli päris tädiks kätte ära läinud, nii et ma kleepisin end teismeea kõige hullema pumba külge. Paistis, et pitsi-Piale maitses märjuke endiselt. Pia suitsetas juba koolis jubedalt, nii et ta hääl oli põlenud jämedamaks kui minu oma. Palusin, et Pia räägiks pisut vaiksemalt. Piinlik oli, kui tšikk räägib mehema häälega kui mina.

      Teised klassikaaslased (see tähendab, tšikid) läksid juba varakult, nina püsti, koju, aga pitsi-Pia jäi minuga tinutama. Kui kõrts kinni pandi, õnnestus mul tibi enda juurde tarida. Pia oli üsna hoos, kui mind tabas kohutav mälestus. See eit ei osanud ikka veel suudelda. Tuli, suu lahti, otse näkku. Tundus, nagu oleksin suudelnud solgitoru otsa. Tõsiselt nõme oli pööritada keelt nagu Teise maailmasõja aegse mootori kolbi keset nägu laiuvas hiigelaugus. Pia imes nii kõvasti, et suuseksi poleks tulnud temaga mõttessegi harrastada. Ta oleks vello kindlasti koos juurtega küljest imenud. Huh, praegugi käib külm judin läbi.

      Neljapäev, 23.4

      Hommiku poole ööd ronisin pitsi-Piaga lavatsile. Ei läinud palju aega mööda, kui see joomane Leo Lastumäe häälega mörisev ebard mu peale ronis. Ma ei tea, kumb haises rohkem vana koni järele, Pia ülemine või alumine ots. Olin pitsi-Piat viimati põrutanud umbes viisteist aastat tagasi. Nähtavasti oli ta vahepealsetel aastatel aktiivselt saksa pornofilme vaadanud, sest ta hakkas pilduma kummalisi repliike.

      “Arsloch! Oooooh, ich bin so klein und du bist so groos! Oooh, geil, geil, ich komme!”

      Minu mälu järgi Pia koolis saksa keelt ei õppinud, nii et tegemist oli ilmselt töise sõnavaraga. Saksakeelsed karjatused kõrva ääres mõjusid mu potentsile pehmendavalt. Seda märgates läks pitsi-Pia üle kodumaistele repliikidele.

      “Pane, pane, pane…” kaikus mu korteris.

      Kuulasin seda monotoonset ägamist kümme minutit, mille järel küsisin Pialt, mida ta arvas mind tegevat. Mu palvetele ilmselt vastati, sest äkitselt Pia kustus nagu lõigatult. Alguses arvasin, et ta suri ära, aga välgukiirul alanud norskamisest võisin järeldada, et tegu oli unega.

      Hommikul selgus, et pitsi-Pia ei olnudki lahutatud, vaid elas puupeast poksijaga. Kõige tipuks helistas see nutikas neiuke minu telefonilt hullu poksija moblale ja sädistas talle:

      “Ma olen siin endise töökaaslase juures… Jah, ma armastan sind ka.”

      Telefon helises kohe. Paduhull poksija kontrollis, kelle numbrilt Pia helistas. Väga tore, eit tuli kiiresti välja visata ja minna tänu pitsi-Piale esmaabipakki ja gaasipüstolit ostma. Ootasin hullu poksijat kogu päeva ja õhtu. Nii sitaks hirm oli, et polnud mahti pohmakatki põdeda.

      Reede, 24.4

      Nägin vahelduseks jälle täiesti segast und. Mul olid nii rängad sarlakid, et põetaja pidi aeg-ajalt vahtkustutist mu leekidesse lahvatanud liikmeid üle laskma. Arst tuli palatisse ning kirjutas mulle antibiootikumikuuri ja pool tundi raskekaalupoksi. Mind talutati haigla keldrisse, kus oli poksiring. Ehkki nägin und, oli tunne väga nõrk. Imelik tunne oli unes ära minestada. Ringi ronis kokteil Mike Tysonist ja Toni Halmist: kapp, kes oli täis tätoveeritud triipkoode. Mulle pandi pähe “Mauno Ahoneni kõrvaklapid”, millest tuli otseülekandena Ilmo Lounasheimo kommentaar. Kohtunikuks oli ringis Höyry Häyrinen. Hiigelsuur EAN-kood ründas ja lõi otse vastu mu pead vihinal haagi, mille tulemusena mu pea lendas otsast ära nagu pingpongipall. Mu kolu põrkas nagu pinksipall otse tribüünidele, kus publik seda metsikult hõisates kinni püüda proovis. Üritasin kaelas olevast august hüüda:

      “Ettevaatust, see on mu pea!”

      “Mis ettevaatust siin enam vaja on?” hüüdis keegi saalist.

      Õnneks ärkasin omaenda korina peale. Katsusin mitu korda päeva jooksul, kas pea on ikka kindlalt omal kohal. Otsustasin kontrollida, ega mu kurk läbi ei tilgu, ja ostsin kasti keskõlut. Kurgust see läbi ei jooksnud, aga kusele ajas küll jõledat moodi. Kui jood poti keskõlut, tuleb üsna tummine olemine. Imelik, röhitsedes lööb alati ka detsiliitri jagu okset üles. Homme tuleb jälle inimeste viinale üle minna.

      Laupäev, 25.4

      Mu nägu oli hommikul nii paistes, et see ei mahtunud tervenisti peeglissegi ära. Leidsin ainult ühe õltsi, mille tõmbasin joonelt näkku. Oksendasin umbes pool tundi ühtejutti. See ei olnud sellepärast, et olin kasutanud pudelit tuhatoosina, vaid kurku kinni jäänud suitsukonist. Kui olin veendunud, et olin koni kindlasti alla neelanud ja maos ei olnud enam midagi, mida välja oksendada, kimasin, gaasipüstol taskus, Alkosse. Ostsin palju head tarvitamata viina.

      Pühapäev, 26.4

      Aelesin joobes. Katkendlikud mälestused. Üritasin kusta viriseva naabri postipilust sisse… Minu mäletamist mööda ikkagi kusta. Luuk kinni.

      Esmaspäev, 27.4.1998

      Jõin eile ilmselt pika toimega viina, sest olin veel hommikulgi korralikult täis. Otsustasin mõnusal joobel mitte katkeda lasta, sestap ootasin, pudel kaenlas, Alko avamist. Läksin linna peale kakerdama ja märkasin oma heameeleks, et daamid olid läinud üle suveriietele. Tänaval tippis miniseelikusse rõivastunud ilmselge lits. Keegi kuradi perverdist elektrimontöör jäi oma kaubikust litsi ahtrit nii innukalt vahtima, et sõitis otse trammi ette. Ma naersin nii hullusti, et pisar tuli silma. Ka lits itsitas edasi minnes. Käisin Alkos ja tagasiteel nägin, kuidas tuletõrjujad üritasid tigedat kinnijäänud elektrimeest autost kätte saada. See oli kindlasti munnipidi selle romu külge jäänud. Sitapea mis sitapea.

      Otsustasin kehtestada uue püha. Alates nüüdsest on 27. aprill “joomapüha”. Vaatasin tänaval tatsavaid inimesi ja jõin haljast viina. Tuleb tunnistada, et tibid olid kevade hakul külgetõmbava välimusega. Hakkasin hullult mõtlema, kuidas saaks mõne linnu enda juurde vedada. Kuues järjestikune joomapäev oli ilmselt nõudnud oma, sest ma kustusin keset mõttetööd.

      Teisipäev, 28.4

      Kohe hommikust peale oli hirmus pohmakas. Õnneks oli kodus veel joomata viina. Mulle meenus, et olin eelmisel päeval mõelnud välja tšikimeelitusviise. Nüüd oli mu õnnepäev käes, sest mulle tuli kohe hiilgav idee! Kritseldasin paberile kuulutuse:

      “Erootikamess ainult naistele! Avatud suve lõpuni! Tasuta sissepääs! Aadress: Vaasankatu 48C! Tähelepanu! Võtke kaasa oma seep ja rätik! Lesbidel sissepääs keelatud!”

      Läksin otsekohe oma kuulutust kõikvõimalikesse lehtedesse viima. Lehtedel läheb ilmselt halvasti, sest kõik, välja arvatud “Kirik ja Linn”, avaldasid mu kuulutuse. Jäin, hullumeelne läige silmis, ootama, kuidas kuulutus mõjub.

      Türamaivõi, viin ei hakanud korralikult pähe. Arutasin, kas peaks minema töökojast veoautode pneumopidurite jääkvett tooma ja seda jooma hakkama. Hakkasin varbaid üle lugema ja sain ikka ja jälle sama tulemuse: kakskümmend seitse varvast. Jõudsin järeldusele, et ilmselt olin mõnda varvast mitu korda lugenud. Kobisin lavatsile lambaid lugema.

      Kolmapäev, 29.4

      Ärgates