Joomahullu päevaraamat. Juha Vuorinen

ja metalliromu oli eidele näkku aetud.

      “Kas siin on see erootikamess vä?” kilises eit läbi praokil ukse.

      Viipasin kiliseva eide sisse ja panin ukse kinni. Vahtisime teineteist imestades. Siis küsis ta, kas siin on ka piercingudemonstratsioon. Ma ei taibanud mõhkugi, mis kuradi piercingudemonstratsioon. Tibi seletas, et oli näinud lehes naiste erootikamessi kuulutust ja tahtis keelde rõngaid juurde. Ta avas suu, mis oli täis kõikvõimalikku metalliromu. Ühe hetkega taipasin, et topiksin oma vello pigem puukoorimismasinasse, kui selle plekklehma suhu. Suutsin talle seletada, et erootikamess jäeti täna ära. Kui eit oli läinud, kuulsin veel tänavaltki ta suust kostvat kolinat.

      Päeval kiskus olemine pehmelt öeldes neurootiliseks. Proovisin juua tärpentini, aga see ei püsinud sees. Helistasin Leppävaara kainerisse ja sain seal koha. Palusin sõbral mind sinna viia ja ta oligi nõus. Ma ei öelnud, kuhu minek. Teel küsis sõber, mida ma maipühade ajal teha kavatsen. Ma ei hakanud talle ütlema, et olla võõrutusravil.

      Kohale jõudes pidin alkomeetrisse puhuma. Üritasin seletada, et ma ei tulnud autojuhi kohta taotlema, vaid nädalaks ravile. Puhumistest näitas 1,8 promilli, ehkki olin juba täiesti kaine! Õde ütles, et ma saan ravi alles siis, kui promill on langenud täpselt üheni. Seal ma siis istusin suitsutoas, värisesin koos teiste joodikutega ja ootasin seda ühte promilli. Alles õhtul sain esimesed pillid. Tegi kergemaks küll. Enne magamaminekut jagati unerohtu. Seisime seal, joodikud, topsid peos, kenasti järjekorras nagu armulauale minnes. Otsustasin, et homme läheb see mees maipühi pidama.

      Neljapäev, 30.4

      Kargasin voodist nagu välgust rabatud, kui mingi eesel prõmmis uksele ja kutsus hommikusöögile. Ilmselt oli võõrutuspillidel oma osa imelikus öös, mille kaineris veetsin. Nägin unes, et olen maiparaadil Helsingi kesklinnas. Mina olin ainus, kellel oli põrgulikult suur Soome Kommunistliku Partei ehk SKP lipp õlal. Hüüdsin järjest, et Leonid Brežnev ja Nicolae Ceaucescu tagasi võimule. Kõik ülejäänud rongkäigus olid marslased. Nad olid ainult kuuskümmend senti pikad ja riiete asemel oli neil roheline limaskest. Nad signaliseerisid mulle morses, et pidupäevamarsil võivad osaleda ainult marslased. Hetk hiljem tuli minu juurde õhupallikaupmees, kes müüs mulle dinosaurus-õhupalli. Sidusin palli käe külge, aga see jäi äkki millegi taha kinni. Vaatasin tagasi ja märkasin, et talutan kahekümne meetri kõrgust dinosaurust. Dinosaurus võttis mu oma käpale, lõi mulle pähe raudteerööpa mõõtu kokteilikõrre ja hakkas mind tühjaks imema. Ärkasin selle peale, et sain elu suurima orgasmi. Karjusin veel ärkvel olleski:

      “Ära lõpeta!”

      Taipasin, et hirmu ja kiima vahe on vaevumärgatav. Oi türa, milline uni!

      Päeval jätkus samasugune tabletiralli. Seisime seal, tops käes, ja ootasime tablette. Vinge tunne oli veeta maipühi võõrutusravil proffide seltsis. Üks tüüp küsis, kas ma tonni tahan teenida. Ma oleksin pidanud minema Vantaale ühte majja ja selle haldaja maha laskma. Too pidavat müüma piiritust, millesse ta on seganud petrooli. Lubasin käia ja ta tasuta maha lasta niipea, kui võõrutusravilt pääsen. Joodikuid ei tõmmata persest ja neile ei nikuta näkku. Mulle hakkas võõrutusravil meeldima, nii et jäin maipühi sinna veetma.

      Reede, 1.5

      Kaineris oli joogiautomaat, millest sai mahla. Panin paarile tüübile ette, et korraldaks õige maipüha-brantši. Ma tooksin pudeli piiritust, mille kallaksin mahla hulka. Võiks olla päris korralikult siginat ja saginat, kui tugeva ravikuuri all olevad võõrutusravil joodikud hakkaksid kaineri koridoris hokit mängima. Otsustasime neile siiski armu anda… Seekord.

      Laupäev, 2.5

      Võõrutusravi hakkas juba pikaks venima. Ainus lõbustus oli kuulata tõsiste parmude lugusid korralikust tinutamisest. Üks puusepp oli niimoodi magamist kartnud, et hoidis julgestuseks padja all Rambo nuga. Hommikul oli padi, padjapüür ja madratsipealne kahemillisteks tükikesteks lõigutud. Mees imestas, et ta ei olnud väherdes endal pead otsast ära saaginud. Otsustasin kompsud kokku korjata ja minna koju hokit vaatama. Soome võitis 6:0, aga kõige enam pöörasin ma tähelepanu Läti tibidele, kes tribüünidel istusid. Kepihimu tuli jälle peale. Otsustasin uuesti erootikamessi avada.

      Pühapäev, 3.5

      Mõtlesin, et peaks tööle minema. Otsustasin, et mõtlen sellele põhjalikumalt, aga alles järgmisel nädalal.

      Esmaspäev, 4.5.1998

      Hakkasin sirvima lehti, kus pakuti töökohti. Sitad tööd olid. Nõudsid peaaegu eranditult korrapärast kohalviibimist. Need töökohad, mis mind huvitasid, eeldasid akadeemilist kraadi. Küsisin ülikoolist, millised akadeemilised kraadid on olemas.

      Leidsin meelepärase töökoha Nokia väliskaubanduse projektijuhina. Valisin ülikoolist saadud nimekirjast mõned hästi kõlavad akadeemilised kraadid, sest töökoht eeldas akadeemilist kraadi. Panin kokku kuradi hea töösooviavalduse.

      “Olen kolmekümnene reibas oma tööd tundev juht. Olen harjunud tegema otsustusi nõudvat tööd. Hobideks on muuhulgas näiteks vein. Mul on muuhulgas järgmised akadeemilised kraadid: teoloogia, agronoomia, õigusteaduse magister, filosoofiamagister ja arstiteaduse magister. Humanitaarteadustes olen kahjuks alles kandidaat. Lisaks sellele õppisin Vallila kutsekoolis kolm kuud autolukksepa erialal. Mul ei ole peret, mistõttu olen valmis tegema pikki reise. Palka soovin vähemalt neli tonni. Puhtalt kätte. Hakkan juba nüüd ootama teiepoolset kontakti. Kui ma telefonile ei vasta, olen ilmselt poes ja tulen õige pea.”

      Minu meelest oli mu avaldus nii kõikehõlmav, et käisin ja tegin sellest sada koopiat. Saatsin samal päeval samasuguse kirja veel paarikümnesse kohta. Olin nii õhinas, et hakkasin kohe oma ainsat päritud lipsu kaela sobitama. Pidin end peaaegu ära kägistama, nii et palusin lõpuks kojamehel endale lipsusõlme teha.

      Teisipäev, 5.5

      Vaatasin eile Soome ja Kasahstani vahelist hokimatši, kus soomlased halastamatult tappa said. Tegin sellest järelduse, et ma ei lähe kunagi Kasahstani puhkusereisile. Mina oma raha hulludele ei anna. Mulle näkku ei nikuta.

      Kolmapäev, 6.5

      Ilmselt seedib organism rahusteid aeglasemalt kui viina. Nägin jälle imelikku und. Elasin uskumatult suures majas, mille alla oli ehitatud salajane punker. Ülemteener tuli kiirustades raamatukogutuppa, et öelda mulle:

      “Sir, teil on kiire!”

      Tõttasin otsemaid salajasse punkrisse, kus oli vaid üks müstilise välimusega tärisev telefon. Telefonist kostis monotoonne sõnum:

      “Tule sitapeade kogunemisele, KOHE!”

      Panin selga töömehe tunked ja hüppasin kaubiku rooli. Teel messikeskuse parklasse nägin ainult kaubikuid, mida juhtisid samasugused töömehetunkedesse rõivastunud salapärase välimusega tegelased nagu mina. Kaubikud pargiti külg külje kõrvale. Autode uksed ei avanenud enam ja me ronisime küljeakendest ühest autost teise, kuni pääsesime kõige äärmise auto uksest välja. Ootasime kärsitult täispargitud parkla servas, kuni hõigati välja minu nimi! Tohutud ovatsioonid pidid mu kõrvakuulmise võtma. Mulle pandi külge benjirakmed, mille abil vinnati mind üle saja meetri kõrgusele. Kui ma olin jõudnud kõige kõrgemasse punkti, kuulsin alt kooris hüütavat:

      “Kuidas on?”

      Vaatasin alla, kust paistis ainult plekk. Külg külje kõrvale pargitud kaubikud näisid suure plekitahvlina ja ma hüüdsin kaasas olevasse valjuhääldisse:

      “Nagu plekk!”

      Vastuseks sain töömeestelt nii vägeva rõõmuhõiske, et kõrvad läksid valusaks, ehkki olin enam kui saja meetri kõrgusel. Ka benjikraana juht ühines rõõmuhõisetega, mille tagajärjeks oli see, et kraana lõi mu kaarega vastu YLE saatemasti satelliiditaldrikut. Vastu taldrikut lennates tundus, et kuulen MTV “Tere hommikust, Soome!” Lauri Karhuvaarat Elvist imiteerimas. Mida kuradit, kas Karhuvaara on Yle hommikutelevisiooni üle läinud? Samas ärkasin teleka hääle peale. Seal rääkis Karhuvaara. Telekas oli käima jäänud.