Joomahullu päevaraamat. Juha Vuorinen

mulle pärakusse toppida. Eit vaatas mind mõistmatult, kui ronisin nagu rott lavatsile pakku.

      “Kuule, ma koristan nats, siis on mõnusam edasi keppida,” teatas nümfomaan alt.

      Teadsin, et ka sellest oli tulemas kummaline päev.

      Naine oli kahtlemata pandava välimusega, aga kuidagi pisut ettearvamatu. Jootsin ta vahvasti täis ja helistasin Kristianile, et ta eide ära viiks. Lõpuks olime kolmekesi: mina, päevitus ja viinad.

      Olin juba magama läinud, kui telefon helises. Kristian helistas murelikult.

      “Kuule, Juha, see tibi, kelle ma su juurest tõin, üritab mulle kogu aeg nõudepesuharja perse toppida. Kuidas ma sellesse suhtuma peaksin?”

      Tõmbasin juhtme seinast välja ja uinusin enda naerupugina saatel. Kuradi koerad, nussige nüüd, kui juba himu peale tuli.

      Reede, 5.6

      Juhtusin aknast õue vaatama ja nägin seal naabri uut ilusat lahtist autot. Ta oli ilmselt saanud kahe teleka ja ühe pliidi abil vormitud Datsuni eest hea hinna. Hüüdsin aknast:

      “Oled ostnud kena suveauto!”

      “Mine perse,” vastas naaber.

      Tõin binokli ja nägin, et polnud see sitapea mingit hinda saanud. See on ikka seesama Datsuni-pask… Ehkki nüüd ilma katuseta. Kui naaber oli läinud, harjutasin korvpallikätt, visates aknast kaksteist toorest muna tema autosse. Sain kõik sisse. Mulle näkku ei nikuta.

      Päeval helistas Kristian ja vahutas, et mis kuradi hullu ma talle sokutanud olin. Eit oli kuuldavasti toppinud Kristianile perse hambaharja, kempsuharja, pudeliharja, nõudepesuharja ja lõpuks veel torkinud ta kanne hambaorgiga. Nüüd oli eit õnneks läinud. Olevat veel minneski sõbrale silma pilgutanud:

      “Sul oli kena pepu.”

      Kutsusin Kristiani rahujoogile.

      Kristiani perse oli ilmselt kõvasti vatti saanud, sest ta ei soostunud istuma enne, kui oli korralikult täis. Ta rääkis kogu õhtu, kui hullud naised mul ikka on.

      “Ta ei pannud isegi mingit rasva vahele, vaid puuris selle sitaks suure ja külma peldikuharja mulle lihtsalt perse…” kirjeldas Kristian löödult.

      Jätsin Kristiani monoloogi pidama ja lootsin, et kaitsepolitsei mu korterit pealt ei kuula, sest sel juhul oleksin võinud jätta endast pisut iseäraliku mulje.

      Laupäev, 6.6

      Käisin ja ostsin piletid Rootsi. Tasumise tund on tulnud.

      Pühapäev, 7.6

      Eile ei võtnud ma üldse viina, sestap otsustasin täna end korralikult täis juua, et olla homme reibas reisimees. Olin juba korralikult vindine, kui mu põlvele laskus sääsk. Vaatasin hoolikalt, kuidas ta torkas oma pika londi mu nahka ja hakkas, perse punetamas, mu verd imema. Hakkasin mõtlema, mis vahet on sääsel ja naisel. Mõlema puhul ilmneb sama nähtus: mida rohkem imeb, seda punasemaks perse läheb. Hakkasin analüüsima mu äsja imetud vere alkoholisisaldust. Väga umbkaudne hinnang jäi 3,5 promilli kanti. Oletades, et antud sääsk ei ole kunagi tarvitanud tilkagi alkoholi, kas võib ta siis saada joodud verest alkoholimürgituse?

      Hakkasin kujutlema vaese sääse järgmist hommikut. Ta sirutas oma pikki koibi ja märkas, et tal on õige paha. Ta lendas kähku kuuseokkale ja hakkas oksendama.

      “Appi, appi, mu okse sees on verd, appi!” hüüdis ta murelikult. Kohale tõttas sääse vend, kes lohutas õde:

      “Ära muretse, see on ilmselt seedimata veri.”

      Higisele sääsele hakkasid meenuma lood suvitajaist, kes pohmellis oksendasid välja terveid grillvorstitükikesi. Sääsel hakkas hetkeks kergem. Järgnes aga jube peavalu ja sitt olek. Ta vähkres ja rähkles valudes. Tal oli nii sitt olla, et ta otsustas minna tagasi söögikohta ja nõelata valu põhjustajat tilli otsast.

      “Las siis kratsib kogu suve mune,” rõõmutses piniseja.

      Sääsk oli omadega täiesti läbi. Kui peavalu hakkas järele andma, tuli selle asemele arusaamatult kõva kepihimu. Sääsk tahtis nii hirmsasti keppi, et ta pidi minema taguotsa vastu kuusevaiku nühkima.

      “Ah sa türa, kui mõnusasti vaik kipitab,” pinises sääsk, kui lugematud orgasmid raputasid ta nooljat keha.

      Sääsk jäi sõltuvusse. Ta nõelas ainult alkohoolikuid ja muutus peagi ka ise samasuguseks. Ta maksanäitajad olid erakordselt halvad, ehkki keegi neid ei kontrollinud. Sääsk hakkas muutuma kollaseks, sest oli haigestunud maksatsirroosi. Ühel päeval istus sääsk eksikombel kellegi putukateadlase käele, kes hakkas seda kollast sääske lähemalt vaatama. Järgmisel päeval teatati kogu maailmale suurest teadusuudisest. “Soomest on leitud uus haruldane putukaliik! Kollane sääsk, kes haiseb kuse ja viina järele.” Liigi ladinakeelne nimi on: Ureas Etanols Hammustus!

      Ärkasin kujutelmast ja märkasin, et sääsk oli kadunud. Kuradi vereimeja.

      Esmaspäev, 8.6.1998

      Täna pidin niisiis Rootsi minema, aga ärkasin hirmsate kõrvetistega. Olin kuulnud, et atsidofiilpiim aitab kõrvetiste vastu, lippasin poodi ja ostsin paar liitrit atsidofiilpiima. Ütlesin müüjale, et mul on tugev piimaallergia ja ma võin tarvitada ainult laktoosivaba piima. Läksin tagasi koju, et juua ära paar liitrit leevendavat atsidofiilpiima. Kallasin esimese paki otsejoones näkku ja jõudsin poole teistki ära juua, kui maailm muutus: mind tabas kuratlikult jõle kõhulahtisus. See sitapea poes oli müünud mulle tavalist, laktoosiga piima. Mul tarvitseb võtta üksainus juustupulk, kui juba on terveks ööpäevaks põhi alt ära. Nüüd olin joonud poolteist liitrit mingit kuradi tavalist piima, mis oma lagundamata piimasuhkruga võiks vabalt tappa laktoositalumatu poni. Asi algas põrguliku vaevahigieritusega ja pärast seda pasandasin välja kõik, mis mu sooltes leidus ja lõpuks veel midagi, mida ma ei suuda ega tahagi kindlaks teha. Kõik oleks olnud hästi, kui mu vaev oleks pasandamisega lõppenud. Selle järel algasid aga kohutavad kõhukrambid, mis kestsid vähemalt 30 tundi. Niipalju siis Rootsi-reisist.

      Teisipäev, 9.6

      Kõht oli omadega endiselt nii segi, et otsustasin minna, kilekott püksteks, polikliinikusse. Seal küsiti esmalt, kaua ma juba joonud olen.

      “Mis kuradi joonud? Ma olen varsti kaks ööpäeva ainult pasandanud!” vihastasin mina.

      Arstid vaatasid mu läbi ja saatsid laborisse vereproove andma. Mu maksanäitajad olevat sellised, et ma pidavat jääma võõrutusravile! Mina läksin pasataudi kurtma, aga pannakse hoopis võõrutusravile! Ei muud, kui kulunud haiglariided selga ja statsionaari. Kuna kõik voodikohad olid kinni, paigutati mind voodipesulattu, kus ei olnud isegi akent. Arst käis seda ja teist küsimas, et kas on ka paha olla.

      “Jah, mul on paha olla. Tegelikult on mul just praegu sitaks paha olla!”

      “No siis on meil õige alustada nelja 10 mg diapamiga iga kahe tunni tagant,” tegi arst professionaalse otsuse ja õde kirjutas kõik üles.Õde tõi esimese topsitäie siniseid tablette, mille ma lolli peaga otsustasin korraga näkku visata. Ime, et ma nende kätte ei lämbunud.Ei läinud veerand tundigi, kui laoruum hakkas tunduma päris kodune ning näis pisut kummaliselt lainetavat. Pool tundi pärast ravimikuuri algust hakkas juba ebameeldiv eemalolekutunne. Ilmselt kustusin/uinusin, kui õde kahe tunni pärast järgmise portsu tõi. Üritasin vastu panna, aga ta sõna otseses mõttes kallas tabletid mulle kurku.

      “Küll see enesetunne veel paremaks läheb,” kuulsin teda ukselt ütlevat.

      Miskipärast ärkasin tugevas tabletijoobes kohutava kusehäda peale. Üritasin tõusta, et vetsu minna, aga pidin koperdades äärepealt voodist maha kukkuma. Teatasin õele oma probleemist, mille peale ta lubas lahkesti “pardi” tuua. Olin kindel, et nüüd olen lõplikult segi läinud. Mis mõtet oleks siia parti tuua? Alles pärast pikka seletamist taipasin, et pardiks kutsutakse kusepudelit. Üritasin “parti” kusta, aga see tundus nii imelik, et pärast enam kui kolmetunnist üritamist suutsin selle täis kusta, ehkki “part” oli oma pooleteise liitrise mahuga.