Muretu. Jo Nesbø

tegutseda.”

      „Uurimisrühmast kõrvale astuda?”

      „Paralleelselt uurida.”

      „Harry…”

      „Niimoodi saime Punarinna kätte, mäletad?”

      „Harry, ma ei saa sekkuda…”

      „Ma tahan Beate Lønni endale appi ja me hakkame otsast pihta. Ivarsson hakkab juba praegu ummikusse sõitma ja …”

      „Harry!”

      „Jah?”

      „Mis tegelikult selle põhjuseks on?”

      Harry vahetas tooni. „Ma ei suuda selle krokodilliga koos töötada.”

      „Ivarssoniga?”

      „Ma saadan varsti midagi väga rumalat korda.”

      Bjarne Mølleri kulmud koondusid nina kohal mustaks V-täheks: „Kas see oli ähvardus?”

      Harry asetas käe Mølleri õlale. „Üksainus teene, boss. Ma ei palu siis enam kunagi midagi. Mitte kunagi.”

      Møller torises. Mitu korda oli ta aastate jooksul Harry pärast oma pea pakule pannud, selle asemel et vanemate kolleegide heatahtlikku karjäärinõuannet kuulda võtta ja sellest etteaimamatust uurijast eemale hoida? Ainus asi, mille peale Harry Hole puhul kindel võis olla, oli see, et ühel päeval läheb midagi tõeliselt nihu. Aga kuna tema ja Harry olid seni alati imelikul kombel jalgadele maandunud, polnud keegi saanud midagi dramaatilist ette võtta. Praeguseni. Aga kõige huvitavam küsimus oli järgmine: miks ta seda tegi? Ta vaatas Harry poole. Alkohoolik. Riiukukk. Aeg-ajalt talumatult ülbe ja kange kui oinas. Ja Waaleri kõrval tema parim uurija.

      „Sa hoiad end vaos, Harry. Muidu saadan su kirjutuslaua taha ja keeran ukse lukku. Arusaadav?”

      „Vastu võetud, boss.”

      Møller ohkas. „Mul on homme kokkusaamine järelevalve juhi ja politseiülemaga. Vaatame seda asja. Aga ma ei luba midagi, kas sa kuuled?”

      „Just nii, boss. Tervita prouat.”

      Harry pööras minnes veel kord ringi. „Koriander on alumise riiuli vasakus ääres.”

      Bjarne Møller jäi ostukorvi põrnitsema, kui Harry oli poest välja läinud. Nüüd tuli talle meelde, miks ta seda tegi. Talle meeldis see alkoholilembene riiakas oinas.

      7. PEATÜKK

      Valge kuningas

      Harry noogutas ühele püsikundele ja istus laua taha, mis seisis Waldemar Thranes gate poole avaneva kitsa krobelise klaasiga akna all. Tema selja taga seinal rippus suur maal, päikesepaisteline päev Youngstorgeti platsil, kus silinderkaabudega mehed tervitasid rõõmsalt päikesevarjudega naisi. Suuremat kontrasti kui maali ning igavese sügishämaruse ja Schrøderi restorani peaaegu et harda pärastlõunase vaikuse vahel polnud ilmselt olemas.

      „Tore, et tulla said,” ütles Harry tüsedusele kalduvale mehele, kes istus juba laua ääres. Polnud raske märgata, et tema polnud seal püsiklient. Mitte tänu elegantsele tviidjakile ega punasetäpilisele kaelasidemele, vaid seetõttu, et ta istus ja segas lusikaga valges kruusis teed, mis seisis õllelõhnalisel linal, milles olid mustad sigaretijäljed. Too juhuslik külastaja oli psühholoog Ståle Aune, omal alal riigi paremaid ja asjatundja, kes oli Oslo politseile palju rõõmu toonud. Ja natuke ka muret, sest Aune oli läbinisti usaldusväärne mees, kes kaitses oma puutumatust ega tulnud kunagi ühegi kohtuasja puhul välja avaldusega, millele tal polnud sajaprotsendilist teaduslikku katet. Ja kuna psühholoogias saab harva midagi teaduslikult tõestada, tuli tihti ette, et temast sai riikliku süüdistaja tunnistajana kaitsja parim sõber, sest tema külvatud kahtlus tuli üldjuhul süüalusele kasuks. Politseinikuna oli Harry psühholoog Aune ekspertiisi kasutanud sama kaua, kui oli teda oma kolleegiks pidanud. Ja alkohoolikuna oli Harry end sellele soojale, arukale ja mõnusalt üleolevale mehele nii põhjalikult paljastanud, et ta võinuks – mõnel survealusel silmapilgul – hakata teda sõbrakski nimetama.

      „Nii et see siin on sinu pelgupaik?” ütles Aune.

      „Jah,” vastas Harry ja kergitas kulmu leti ääres seisva Maja poole, kes kohe reageeris ja pöördukse kaudu kööki kadus.

      „Ja mis sul seal on?”

      „Japone. Tšilli.”

      Higipiisk veeres mööda Harry ninaselga alla ja jäi hetkeks ninaotsale pidama, enne kui alla linale kukkus. Aune vaatas imestunult märga plekki.

      „Aeglane termostaat,” ütles Harry. „Ma tegin trenni.”

      Aune krimpsutas nina. „Arstina peaksin ma ilmselt aplodeerima, aga filosoofina sean kehale sellise ebamugavuse valmistamise küsimärgi alla.”

      Teraskann ja tass maandusid Harry ees. „Tänan, Maja.”

      „Süümepiinad,” ütles Aune. „Mõned suudavad neid taluda ainult ennast karistades. Nagu siis, kui sa murdud, Harry. Sinu puhul ei ole alkoholism põgenemine, vaid äärmuslik viis end karistada.”

      „Tänan, ma olen sinu suust seda diagnoosi varemgi kuulnud.”

      „Kas sa sellepärast teedki nii kõvasti trenni? Süümepiinade pärast?”

      Harry kehitas õlgu.

      Aune jätkas vaiksemalt: „Kas sa mõtled ikka Elleni peale?”

      Harry pilk hüppas üles ja kohtus Aune omaga. Ta tõstis kohvitassi aeglaselt suu juurde ja jõi kaua, enne kui selle nägu krimpsutades lauale tagasi pani. „Ei, praegu pole asi Ellenis. Me ei jõua edasi, aga mitte seepärast, et oleksime halba tööd teinud, seda ma tean. Küll midagi lagedale ilmub, peame vaid kannatlikud olema.”

      „Hästi,” ütles Aune. „See pole sinu süü, et Ellen surma sai, pea seda meeles. Ja ära unusta, et kõik su kolleegid arvavad, et õige kurjategija nabiti kinni.”

      „Võib-olla. Võib-olla mitte. Ta on surnud ega saa vastust anda.”

      „Ära seda endale kinnisideeks muuda, Harry.” Aune torkas kaks sõrme tviidvesti taskusse ja tõmbas välja hõbeuuri ning heitis sellele kiire pilgu. „Kuid sa ei tahtnud ilmselt süütundest rääkida?”

      „Ei.” Harry võttis põuetaskust välja hunniku pilte. „Ma tahan teada, mis sa sellest arvad.”

      Aune võttis pildid ja hakkas hunnikut lappama. „Näeb välja nagu pangarööv. Ma ei arvanud, et see on vägivallaosakonna tööpõld.”

      „Selgituse saad järgmisel pildil.”

      „Ah soo? Ta näitab kaamerasse nimetissõrme.”

      „Vabandust, järgmisel.”

      „Oi. Kas ta…”

      „Jah, sa vaevu näed relvasuus tuld, sest tegemist on AG3-ga, aga ta on just päästikule vajutanud. Nagu sa näed, tabas kuul naise otsaesist. Järgmisel pildil on see kuklast välja lennanud ja end klaasluugi kõrvale puuraami puurinud.”

      Aune pani hunniku kõrvale. „Miks te peate mulle alati neid jubedaid pilte näitama, Harry?”

      „Et sa teaksid, millest jutt käib. Vaata järgmist fotot.”

      Aune ohkas.

      „Seal on röövel oma raha kätte saanud,” ütles Harry ja näitas näpuga. „Nüüd on jäänud vaid põgenemine. Ta on proff, ta on rahulik ja enesekindel, ja enam pole vaja kedagi hirmutada või millekski sundida. Sellegipoolest otsustab ta põgenemist mõne sekundi võrra edasi lükata, et naist tulistada. Ainult seetõttu, et kontorijuhataja venitas rahaautomaadi tühjendamisega kuus sekundit kauem.”

      Aune joonistas lusikaga aeglaselt tee sees kaheksaid. „Ja nüüd sa mõtled, mis ta motiiv võis olla?”

      „Noh. Alati on olemas motiiv, aga pole kerge teada, kust mõistuse otsast seda otsima hakata. On sul mõni mõte?”

      „Tõsised isiksusehäired.”

      „Aga ta tundub