Muretu. Jo Nesbø

raputas pead. „Narkouim vaid tugevdab või nõrgendab juba olemasolevaid kalduvusi. Kui keegi lööb purjus peaga oma naist, on ta enamasti ka kaine peaga mõelnud, et tahaks teda lüüa. Inimesed, kes panevad toime ettekavatsetud mõrva nagu see siin, on peaaegu alati ka vastavate eeldustega.”

      „Nii et sa ütled, et see tüüp on püsti hull?”

      „Või eelprogrammeeritud.”

      „Eelprogrammeeritud?”

      Aune noogutas. „Kas sa mäletad röövlit, keda kätte ei saadudki, Raskol Baxhetit?”

      Harry raputas pead.

      „Mustlane,” ütles Aune. „Mitu aastat käisid jutud müstilise tegelase kohta, kes pidavat olema kaheksakümnendate Oslos kõigi rahatranspordi ja rahakeskuste suurte röövide tegelik aju. Läks palju aastaid, enne kui politsei üldse aru sai, et ta olemas on, ja ka siis ei suudetud tema vastu ühtegi asitõendit hankida.”

      „Nüüd hakkab koitma,” ütles Harry. „Aga ma justkui mäletan, et ta saadi kätte?”

      „Vale. Kõige ligemale jõuti kahe röövli kinninabimisega, kes lubasid väiksema karistuse eest Raskoli vastu tunnistada, aga nad kadusid järsku müstilistel asjaoludel.”

      „Mitte kuigi ebatavaline,” ütles Harry ja võttis välja paki Cameli sigarette.

      „Ebatavaline, kui nad vanglas kinni istuvad,” ütles Aune.

      Harry vilistas vaikselt. „Ma arvan siiski, et ta maandus lõpuks trellide taga.”

      „Jah, see on õige,” ütles Aune. „Aga teda ei saadud kätte. Raskol andis end üles. Ühel päeval istub ta järsku prefektuuri vastuvõtus ja ütleb, et tahab üles tunnistada terve hulga vanu rööve. Sellest tekib muidugi meeletu segadus. Keegi ei saa millestki aru ja Raskol keeldub selgitamast, miks ta end üles andis. Enne kui asi kohtusse jõuab, helistavad nad mulle, et ma kontrolliksin, kas ta on täie mõistuse juures, kas tunnistustel on kohtus ka alust. Raskol nõustus minuga rääkima kahel tingimusel. Et me mängime ühe partii malet – ära küsi, kuidas ta teadis, et ma olen aktiivne mängija. Ja et ma toon kaasa prantsuskeelse tõlke raamatust „Sõja seadused”, üks igivana Hiina teos sõjataktikast.”

      Aune avas karbi Nobel Petit’ sigarillodega.

      „Mulle saadeti Pariisist see raamat ja ma võtsin kaasa ka malelaua. Mind lukustati kongi ja ma tervitasin meest, kes sarnanes kõige enam mungaga. Ta palus mult laenuks pastakat, hakkas raamatut lehitsema ja andis mulle peanoogutusega märku, et ma mänguga algust teeksin. Ma sean malendid paika ja alustan Reti avanguga – käiguga, mis ründab vastast alles siis, kui keskpositsioonid on sisse võetud, toimib tihti hästi keskmise kaliibriga mängijate vastu. On võimatu vaid ühest käigust näha, et ma seda avangut silmas pidasin, aga too mustlane vaatab üle raamatuserva malelauale, silitab oma kitsehabet, vaatab mind teadjal moel naeratades, teeb raamatusse märkmeid…”

      Hõbedane välgumihkel paneb sigarillo otsas leegi lahvatama.

      „…ja loeb edasi. Nii et mina küsin: „Kas sa ei käigi?” Ma näen tema kätt minu pastakaga raamatusse kritseldamas, samal ajal kui ta vastab: „Mul pole selleks tarvidust. Ma kirjutan nüüd üles, kuidas see mäng edasi läheb, käik käigu haaval. See lõppeb sinu kuninga alistumisega.” Ma selgitan talle, et ta ei saa tervet mängu pärast ühte käiku ette teada. „Kas veame kihla?” küsib ta. Ma proovin selle üle vaid naerda, aga tema käib peale. Nii et ma nõustun sajalise peale kihla vedama, et teda oma intervjuu tarvis paremini häälestada. Ta tahab sajakroonist näha, ma pean selle panema malelaua kõrvale, kus ta seda näeb. Ta tõstab käe, nagu hakkaks käiku tegema, kui asjad käivad korraga väga kiiresti.”

      „Kiirmale?”

      Aune naeratas, samal ajal sinist suitsuringi mõtlikult lae poole puhudes. „Järgmisel hetkel olin ma raudses haardes, pea tahapoole surutud, nii et vaatasin otse lakke, ja hääl mu kõrva ääres sosistas: „Kas sa noatera tunned, gadzo?” Seda tundsin ma päris selgelt, seda teravat, raseerimisnoa moodi õhukest terast, mis surus mu naha vastu ja oli valmis kõrisõlme koha pealt sellest läbi tungima. Kas sa oled seda kunagi tundnud, Harry?”

      Harryl käis peast läbi terve rida sarnaseid olukordi, aga ei ühtki päris samasugust. Ta raputas pead.

      „See oli – kui tsiteerida mõnda mu patsienti – jamps. Ma olin nii hirmul, et pidin püksid täis tegema. Siis sosistas ta mulle kõrva: „Pane oma kuningas pikali, Aune.” Ta lõdvendas pisut haaret, nii et ma sain käe tõsta ja oma nupud pikali lükata. Siis, niisama järsku, lasi ta mu lahti. Ta läks teisele poole lauda ja ootas, kuni ma toibusin ja uuesti hingata sain. „Mida põrgut see veel oli?” oigasin ma. „See oli pangarööv,” vastas tema. „Planeeritud ja ellu viidud.” Siis keeras ta minu poole raamatu, kuhu oli kirja pannud mängu käigu. Seal olid kirjas minu esimene käik ja „valge kuningas alistub”. Seejärel küsis ta: „Vastab see su küsimustele, Aune?””

      „Ja mida sa vastasid?”

      „Mitte midagi. Ma möirgasin valvuri järele. Aga enne kui ta ukse lukust lahti sai, esitasin Raskolile viimase küsimuse. Sest ma teadsin, et ma mõtlen end hulluks, kui seal ja kohe vastust ei saa. Ma küsisin: „Oleksid sa seda teinud? Oleksid sa mu kõri läbi lõiganud, kui ma poleks kuningat pikali pannud? Vaid selleks, et võita üks lollakas kihlvedu?””

      „Ja mis ta vastas?”

      „Ta naeratas ja küsis, kas ma tean, mis on eelprogrammeerimine?”

      „Jah?”

      „See oli kõik. Uks läks lahti ja ma pääsesin välja.”

      „Aga mida ta eelprogrammeerimisega silmas pidas?”

      Aune lükkas teetassi eemale. „Omaenda aju saab eelprogrammeerida, et see järgiks kindlat tegevuskäiku. Aju tõrjub teised impulsid ja järgib paika pandud reegleid, ükskõik mis juhtub. Tuleb kasuks olukordades, kus aju loomulikuks impulsiks on paanika. Näiteks siis, kui langevari ei avane. Siis on langevarjuga hüppaja loodetavasti eelprogrammeerinud, kuidas käituda häda korral.”

      „Või sõdurid lahingus.”

      „Täpselt. Siiski on olemas meetodid, kus inimese saab nii põhjalikult ära programmeerida, et ta satub transsi, kust teda ei saa isegi ekstreemse välise mõjustamisega välja, nii et ta muutub elavaks robotiks. On fakt, et see iga kindrali märg unenägu on hirmuäratavalt lihtne, kui vaid osata vajalikku tehnikat.”

      „Räägid sa hüpnoosist?”

      „Mulle meeldib seda nimetada eelprogrammeerimiseks, see ei kõla nii müstiliselt. Tuleb vaid kindlatele impulssidele tee avada ja teistele sulgeda. Andekamad saavad end lihtsalt ise progammeerida, seda nimetatakse enesehüpnoosiks. Kui Raskol oleks eelprogrammeerinud end mind tapma, kui ma kuningat maha poleks pannud, oleks ta endal ümberotsustamiseks tee ära lõiganud.”

      „Aga ta ju ei tapnud sind.”

      „Kõikidel programmidel on escape-nupp, salasõna, mis katkestab transi. Antud juhul võis selleks olla valge kuninga pikali panemine.”

      „Mm. Põnev.”

      „Ja ma olen jõudnud loo ivani…”

      „Ma arvan, et ma taipan,” ütles Harry. „Pildil olev röövel võib olla end eelprogrammeerinud tapma, kui kontorijuhataja õigeks ajaks valmis ei jõua.”

      „Eelprogrammeerimise puhul peavad reeglid olema lihtsad,” ütles Aune, lasi sigarillo teetassi kukkuda ja pani alustassi selle peale. „Et end transsi saada, peab looma väikese, kuid loogilise suletud süsteemi, mis ei lase teisi mõtteid ligi.”

      Harry pani kohvitassi kõrvale viiekümnekroonise ja tõusis püsti. Aune vaatas vaikides, kuidas Harry pildid kokku korjab, ja küsis siis: „Sa ei usu sõnagi sellest, mis ma rääkisin, eks ole?”

      „Ei.”

      Aune tõusis samuti ja pani jakinööbid kõhu pealt kinni. „Mida sa siis usud?”

      „Ma usun seda, mida kogemus