Muretu. Jo Nesbø

nagu oleks Ola kõige parema meelega toolilt laua alla libisenud.

      „Ta oli Ullevåli haiglas, sest tal opereeriti reedel auris alatae’d.”

      „Auris alatae?”

      „Peast eemale hoidvad kõrvad,” ohkas Harry ja nipsutas kulmukarvalt higipisara. „Tundus, nagu plahvataks Ivarsson iga hetk. Kui kaugel sa oled?”

      „21 sai just täis.” Halvorseni hääl kajas kiviseinte vahel. Nii varajasel pärastlõunal olid nad prefektuuri keldri jõusaalis peaaegu ainsad.

      „Sõidad otseteed või?” Harry pigistas hambad kokku ja suutis väntamiskiirust veidi tõsta. Tema veloergomeetri ümber oli juba tekkinud higiloik, samal ajal kui Halvorseni laup oli vaevu niiske.

      „Nii et olete tühjade kätega?” küsis Halvorsen ühtlaselt ja rahulikult hingates.

      „Kui just Beate Lønni lõpuks väljakäidud ettepanekus midagi ei peitu, ei ole meil tõesti kuigi palju.”

      „Mida ta ütles?”

      „Ta kasutab arvutiprogrammi, millega saab videolindi alusel röövija peast ja näost kolmemõõtmelise pildi kokku panna.”

      „Maskiga?”

      „Programm kasutab lindilt saadud informatsiooni. Valgus, vari, õõnsused, kumerused. Mida tihedamalt istuv mask, seda lihtsam on teha pilti, mis sarnaneb maski all oleva inimesega. Igal juhul tuleb sellest vaid visand, aga Beate ütleb, et ta saab seda võrrelda kahtlusaluste piltidega.”

      „Aga see FBI identifitseerimisprogramm?” Halvorsen keeras end Harry poole ja tõdes hämmastusega, et higiplekk, mis oli hakanud levima Jokke&Valentinerne logolt T-särgi rinnaesisel, kattis nüüd tervet särki.

      „Ei, tema programm on parem,” ütles Harry. „Kaugel oled?”

      „22. Milline siis?”

      „Fusiform gyrus.”

      „Microsoft? Apple?”

      Harry koputas nimetissõrmega vastu tulipunast otsaesist. „Vaba tarkvara. Paikneb aju temporaalsagaras ja selle ainsaks ülesandeks on nägude äratundmine. Muud ülesannet sel pole. Tänu sellele lõigule võime vahet teha saja tuhande inimnäo, kuid vaevalt tosina ninasarviku vahel.”

      „Ninasarviku?”

      Harry pigistas silmad kinni, et kipitavat higi eemale tõrjuda. „See oli üks näide, Halvorsen. Aga Beate Lønn tundub olevat täiesti eriline juhtum. Tema fusiform’il on paar lisakääru, mis tähendab, et ta mäletab kõiki nägusid, mida ta oma elus on näinud. Ja ma ei mõtle ainult inimesi, keda ta tunneb või kellega ta on rääkinud, aga ka nägusid, kes on päikeseprillide taga ja temast tänaval inimmassi seas viisteist aastat tagasi möödunud.”

      „Sa teed nalja.”

      „Ei tee.” Harry painutas pea alla, kuniks tõmbas hinge, et jätkata: „Temasuguseid on teadaolevalt vist ainult paarsada. Didrik Gudmundson rääkis, et Beate läbis politseikoolis testi, kus ta tegi kõikidele identifitseerimisprogrammidele pähe. Tüdruk on kõndiv nägude kartoteek. Kui ta küsib: „Kus ma sind varem näinud olen?”, võid sa kindel olla, et see pole lihtsalt külgelöömiskatse.”

      „Jessas. Mida ta politseis teeb? Ma mõtlen, sellise andega?”

      Harry kehitas õlgu. „Sa mäletad vahest uurijat, kes sai kaheksakümnendatel ühe pangaröövi ajal tulistada?”

      „Enne minu aega.”

      „Mees oli juhuslikult läheduses, kui teade laiali saadeti, ja ta jõudis esimesena sinna ning läks ilma relvata panka sisse, et läbi rääkida. Ta niideti automaadiga maha ja röövleid ei saadud kunagi kätte. Seda kasutati hiljem politseikõrgkoolis näitena sellest, mida sündmuskohale jõudes mitte teha.”

      „Tuleb oodata lisajõude, mitte röövlitele vastu astuda ega seada ilmaasjata ohtu ennast, pangatöötajaid ja röövleid.”

      „Õige, see seisab õpikus. Imelik on, et tegu oli nende kõige parema ja kogenuma uurija Jørgen Lønniga. Beate isaga.”

      „Või nii. Ja sa arvad, et sellepärast ta hakkaski politseinikuks? Isa pärast?”

      „Võib-olla.”

      „On ta kena?”

      „Ta on andekas. Kaugel oled?”

      „24. jäi just seljataha, kuus veel. Ja sina?”

      „22. Ma saan sust mööda.”

      „Seekord mitte,” ütles Halvorsen ja tõstis tempot.

      „Saan küll, sest nüüd tulevad mäed. Ja nüüd tulen mina. Ja sinu vaim nõrkeb ja sa kangestud. Nagu tavaliselt.”

      „Seekord mitte,” ütles Halvorsen ja vajutas tugevamini pedaalidele. Tihedas juuksepahmakas oli ilmunud nähtavale higipiisk. Harry naeratas ja nõjatus lenkstangi kohal ettepoole.

      Bjarne Møller silmitses vaheldumisi poenimekirja, mille naine oli talle kaasa pannud, ja riiulit, kus tema arust pidi olema koriander. Margrete oli armunud Tai toitu pärast mullutalvist Phuketi-reisi, kuid vägivallaosakonna juhataja ei osanud veel päris kindlalt eristada kõiki neid aedvilju, mis saabusid igapäevaselt lennukiga otse Bangkokist Grønlandsleiretile Pakistani toidupoodi.

      „See seal on roheline tšilli, boss,” ütles hääl otse tema kõrva ääres ja Bjarne Møller keeras ehmunult ringi – talle vaatas vastu Harry märg punaselaiguline nägu. „Paar sellist, lisaks mõni viil ingverit ja sa saad tom yam’i supi. Su kõrvad hakkavad selle peale auru ajama, kuid sa higistad omajagu sodi välja.”

      „Tundub, nagu oleksid isegi seda nüüdsama proovinud, Harry.”

      „Kõigest väike jalgrattaduell Halvorseniga.”

      „Ah soo? Ja mis sul seal käes on?”

      „Tšilli. Väike ja punane.”

      „Ma ei teadnudki, et sa süüa teed.”

      Harry vaatas kerge imestusega tšillipakki, nagu oleks see ka tema jaoks uudis. „Muideks tore, et ma sind kohtasin, boss. Meil on probleem.”

      Møller tundis, kuidas ta peanahk kihelema hakkab.

      „Ma ei tea, kes see oli, kes otsustas, et Ivarsson juhib Bogstadveieni mõrva uurimist, aga see ei toimi.”

      Møller pani nimekirja ostukorvi. „Kui kaua te nüüd koos töötanud olete? Kaks päeva?”

      „Mitte selles ei ole asi, boss.”

      „Kas sa ei võiks ometi kord lihtsalt uurimisega tegelda, Harry? Ja lasta teistel otsustada, kuidas seda korraldada. Sa ei pruugi jäädavaid kahjustusi saada, kui proovid, kuidas on mitte opositsioonis olla.”

      „Ma tahan lihtsalt, et juhtum kiiresti lahendatud saaks, boss. Siis võin selle teise juhtumiga tegeleda, tead ju küll.”

      „Jah, ma tean. Kuid sa oled sellega kauem tegelenud kui pool aastat, mis ma sulle lubasin, ja ma ei saa seda lubada, et kasutame aega ja ressursse isiklikest soovidest ja tunnetest lähtudes, Harry.”

      „Ta oli meie kolleeg, boss.”

      „Ma tean!” nähvas Møller. Ta hoidis end tagasi, vaatas ringi ja jätkas vaiksemal häälel: „Mis sul mureks on, Harry?”

      „Nad on harjunud rööve uurima ja Ivarsson ei ole absoluutselt konstruktiivsetest täiendustest huvitatud.”

      Bjarne Møller pidi naeratama, kui kujutas endale ette Harry „konstruktiivseid täiendusi”. Harry kummardus ettepoole ja rääkis kiiresti ja tungivalt:

      „Mis on esimene asi, mida me küsime, kui keegi on toime pannud mõrva, boss? Miks, mis on motiiv, eks ole? Rööviosakonnas peavad nad nii loomulikuks, et motiiviks on raha, et ei vaevu isegi küsimust esitama.”

      „Ja mis sa siis arvad, mis motiiviks on?”

      „Ma