Nobeli testament. Liza Marklund

siis ikka. Punkt number neli. Paremale, haprad õlad ja ekslev pilk.

      Ta astus paarikaupa seisvate graniitsammaste vahelt välja ja suundus trepi poole, kõrgete kontsadega kümme sammu. Ta kuulis nüüd selgesti kuldse saali muusikat ja see ei tohtinud katkeda.

      Järgmisel hetkel seisis tema ees üks mees ja ütles midagi arusaamatut, ta peatus ja astus sammu kõrvale, seejärel veel ühe. Vanamees ei lasknud teda läbi, ta oli sunnitud temast mööda trügima, seejärel liikus ta kärmesti ülespoole, nelikümmend kaks trepiastet, kolmkümmend sentimeetrit kõrged ja kolmkümmend üheksa sügavad.

      Siis pikk rõdu, sinise saali altaan seitsme sissepääsuga kuldsesse saali, seitse võlvi, mis viivad saalis paiknevate taieste, „Mälardrottningeni” ja „Sankt Eriku” juurde.

      Dancing close to st erik.

      Ta kiirustas edasi, trügis läbi inimsumma, nüüd sihikindel, soe ja kärme, võlvkaartega ustest muudkui mööda, kuni jõudis viimaseni, muusika oli valjem, helistiku vahetus, lõpp hakkas lähenema, ja ta suundus otse inimeste, tantsivate kodanike vahele. Nüüd tuli pagana täpne olla.

      Esimest korda selle ülesande jooksul tundis ta vana tuttavat närvikõdi, sillerdavat joobumust, mis teravdas ta meeli, seda hõljuvat rahulolu. Miljonid mosaiigikillud sätendasid talle silma, lõikasid talle näkku, ta vaatas ringi, muusikud inetu „Mälardrottningeni” juures saali teises otsas valmistusid crescendo’ks. Ta pilk sööstis üle riiete ja inimeste, nüüd tuleb sihtmärk üles leida.

      Ja seal see oligi.

      Täpipealt seal, täpselt õigel joonel punktist viis punktini kuus, tantsis, kohmakalt tammudes, ha-haa!

      Üheksakümmend sekundit veel. Ta saatis paarimehele SMS-i, tõstis parema käsivarre, avas koti ja pistis telefoni sisse, kobas püstoli järele.

      Samal hetkel lendas talle vasakult poolt otsa üks naerev inimene, mida kuradit? Põrand keeras natuke kaldu, ta kaotas tasakaalu ja astus veel ühe kavandamata sammu, tundis kontsa kellegi ihusse vajumas ja küünarnukki ribikontides, ning kuulis seejärel valukarjet oma kõrvas.

      Heli oli nii ootamatu, et ta vaatas üles, nägi kaht tugevalt meigitud silma, mis väljendasid ärritust ja valu.

      Shit! Fuck!

      Ta rebis pilgu kiiresti lahti ja astus viimased sammud.

      Relv oli ta käes raske ja kindel, tunne oli hea, teda lõpuks lõpuks ometi valdav keskendumine lülitas ümbritsevad helid välja, ta oli rahulik ja valmis. Suunas koti tantsiva paari poole, sihtis mehe jalgu, esimene lask. Heli oli vaevukuuldav, tagasilöök väike. Mees langes põlvili, jättes naise vabaks. Ta tõstis koti, suunas selle naise südamele ja vajutas päästikule, teine lask.

      Käsi lasi relvast lahti, puruks tulistatud kott taas rihma otsa kõlkuma, ta leidis pilguga tammepuust ukse, kaheksa sammu ukseni, mis tähistas järgmist punkti, üks-kaks-kolm-neli-viis-kuus (nüüd hakati karjuma) – seitsekaheksa, kohal, ta tõmbas ukse vaevata lahti. See sulgus helitult ta selja taga, neli sammu köögiliftini, kaks korrust allapoole ja seejärel kolm sammu mööda kaldteed kaubaukseni.

      Keskendatus hakkas hajuma, ihaldusväärne joovastus mõranema.

      Kurat küll, no mitte veel, kutsus ta iseennast korrale. Nüüd läheb natuke keeruliseks.

      Külm mõjus halvavalt, kui ta lõunapoolsesse sammaskäiku astus. Üheksakümmend kaheksa libedat, kuramuse külma sammu veepiirini, saja meetri jooks.

      Sisehoovis olevad valvurid kangestusid ja tõstsid kõik korraga käe ühe kõrva juurde, oi kurat. Ta oli plaaninud välja jõuda natuke enne seda, kui juhtunust teada antakse. Ta tõmbas relva kotist välja, samal ajal kaubaust kinni lastes. Kolm meest valvasid järvepoolset külge, just nagu pidigi, ta tulistas neid ükshaaval, eesmärgiga kahjutuks teha, mitte ilmtingimata tappa.

      Sorry, kutid, mõtles ta, ärge võtke isiklikult.

      Kusagilt tagantpoolt tulistatud kuul tabas graniitsammast naise kõrval ja lõi välja kivikillu, mis kriimustas ta põske, ootamatu valu pani võpatama. Ta kummardus kiiresti alla, haaras kingad pihku ja pistis jooksu.

      Helid tulid tagasi ja ta kuulis võimsa päramootori möirgeid.

      Ta jooksis varjust välja ja põikas järsult paremale läbi aia, külmunud muru krõbises jalge all, torkis teda nõeltena, tema selja taga tulistati ja ta lendas, põikas kõrvale ja lendas, püstol käes, kingad näpus ja seelik hädapärast üles tõstetud.

      Mootoriheli vaibus ja paat pööras raekoja kai äärde.

      Jäised tuuled piitsutasid ta nahka, kui ta mööda graniittreppi alla tuhises.

      Mälari lained loksusid vastu laevakeret ja üle ääre sisse, ta maandus robinal paadi ahtris.

      Võidujoovastus muutus peaaegu olematuks ja asemele tuli kärsitu ärritus. Ta katsus põske, pagan, veri väljas. Lõpuks jääb veel arm ka, ja nii kuradi külm oli.

      Alles siis, kui raekoja torn oli kaugusesse kadunud ja ta hakkas õhtukleiti seljast võtma, märkas ta, et üks king oli kadunud.

      Kriminaalinspektor Anton Abrahamssoni beebi oli kolmekuune ja tal olid gaasid. Laps oli nüüdseks kaheksa nädalat vahetpidamata karjunud ja nii kriminaalinspektor Abrahamssonil kui ta naisel olid närvid läbi. Ise sai ta vahepeal tööle minna ja puhata, aga naisel oli palju hullem. Anton katsus teda telefoni teel saamatult lohutada: küll see läheb üle, kullake, kas tal on krooksud tulnud? Kas sa Espumisani proovisid?

      Häire jõudis kaitsepolitsei ühenduskeskusesse samal ajal, kui Antoni naine puhkes kurnatusest nutma.

      „Ma tulen nii ruttu, kui saan,” ütles Anton Abrahamsson, lõpetas kõne oma meeleheitel naisega ja vastas ärritatult häirele. Tema reaktsiooni võib põhjendada ehk sellega, et häire ei tulnud isikukaitselt ega üheltki teiselt tavapäraselt liinilt, vaid politseijõudude juhilt raekoja juurest.

      Tavalisel korrakaitsepolitseil, kelle põhiülesanne oli korraldada liiklust ja hoida uudistajaid eemal, oli niisiis olukorrast parem ülevaade kui kapol.

      See oli Anton Abrahamssoni esimene järeldus.

      Teine saabus hetk hiljem:

      Selle eest keegi veel maksab.

      Kolmas tõi talle kananaha ihule:

      Raisk. Nüüd on nad kohal.

      Ma pean toimetusse helistama, mõtles Annika.

      Ta oli silmili tantsusaali põrandal, marmorplaadid olid ta paljaste käsivarte vastas külmad. Üks mees oksendas tema ees, teine astus talle käe peale, ta tõmbas käe valu tundmata enda poole. Üks naine kriiskas kiledalt kusagil paremal, seelikusabad lehvisid üle ta pea. Orkester katkestas mängu poole akordi pealt, helivaakumis kaikus karje jäise lainena läbi sinise saali ja raekoja kõikide saalide.

      Kus mu kott on, mõtles Annika ja proovis end püsti ajada, sai löögi vastu pead ja langes maha tagasi.

      Hetk hiljem kadus rahvas tema ümbert ja ta tõsteti rahvamassi seest välja, üks tumehall ülikond paigutas ta kindlal käel seljaga saali suunas. Ta leidis end põrnitsemas tumedat tammepuust ust.

      Ma pean Janssoniga ühendust saama, mõtles ta ja otsis pilguga oma kotti. Ta oli pannud selle Kolme Krooni saali viivate vasest uste juurde, kuid näha oli ainult komberdavaid inimesi ja kohale tormavaid tumehalle mehi.

      Põlved läksid nõrgaks, ta tajus tuttavat ängi ligi hiilimas, kuid hoidis seda ohjes, pole hullu, pole hullu. Ta sundis end aeglaselt hingama ja võtma olukorda sellisena, nagu see oli.

      Ta ei saanud midagi teha.

      Kunstiteos taamal seinal vahtis teda nõudlikult, siugjad juuksed näo ümber lendlemas. Üks paks mustas pitskleidis naine tema kõrval pööras silmad pahupidi ja minestas. Üks noor mees kisendas nii valjult, et kaelasooned olid kummipaeltena pingul. Üks purjus vanamees pillas oma õlleklaasi kolksuga kivipõrandale.

      Ei tea, kuhu Bosse läks, mõtles ta.

      Ta pulss aeglustus, ühtlane helitaust peas