Nobeli testament. Liza Marklund

alluvatele öelnud.

      See oli tema elus esimene kord, kui ta pidi seda tüüpi ülesande töörühma juhtima.

      Mis seal imelikku, et nad minu välja valisid, mõtles ta ja trampis vereringe kiirendamiseks jalgadega. Ta oli algusest peale osaline olnud, alates raekojast tulnud väljakutsest kuni korterisse sissemurdmiseni. Oli ju tegelikult üsna loogiline, et ta pidi selle loo lõpuni viima.

      Olukord ajas teda kummaliselt elevile, kuigi selleks polnud tegelikult vähimatki põhjust. Rootsi politsei tegi iga päev koostööd muude riikide politseiametitega, see oli täiesti normaalne. Valitsus oli väljasaatmisotsuse vastu võtnud eelmise päeva hilisõhtul ja sellega oli kõik kombes. Otsus oli ehk olnud pisut tõtakas, tavaliselt tehti neid neljapäeva ennelõunal korralisel valitsuse koosolekul, kuid loomulikult võis see juhtuda ka muudel aegadel. Teda motiveeris kogu taustsüsteem.

      Talle meeldis pime lennuväli, kummaline kellaaeg, ühene tööülesanne. Ameeriklased olid lubanud aidata, terroristi vastu võtta ja tagasi Jordaaniasse vedada, selle vastu polnud keegi protesteerinud, sest jänkidel oligi sinna kanti asja ja nii hoiti kokku hulk maksumaksja raha. Lisaks arvati olevat oht, et teda võidakse jõuga vabastada, selle täpsest olemusest polnud teda teavitatud, ent nii ehk naa muutis see asja kiireloomuliseks.

      Võib-olla aitas mälestus terroristi kinnivõtmisest tema üldisele rahulolule kaasa. Anton Abrahamsson oli seisnud trepikojas, kui rünnakrühm oli ukse maha löönud ja granaadi sisse visanud, ja teda ennastki oli tabanud šokk ja halvatus, kuigi ta seisis lõhkamiskohast kaugel. Terroristil olevat õnnestunud granaadist hoolimata läbi toa liikuda, mis andis tunnistust professionaalsest väljaõppest ja suurest motivatsioonist. Ehk siis tõeliselt kõva tüüp.

      Hea, kui tast lahti saame, mõtles Anton Abrahamsson ja hetkeks käis peast läbi mõte gaasivaludes pojakesest.

      Lennuk ruleeris kohale ja peatus otse nõrgalt valgustatud terminalihoone juures, Anton Abrahamsson astus automaatselt sammu seina poole. Mootorimürin pani hoone klaasid klirisema.

      Õhk oli jääst ja lennukikütusest raske. Ta trampis jalgadega natuke tugevamalt, et veri ikka ringi käiks. Ta tundis end äkitselt üksi. Lennuväli oli just avatud, korraline lennuliiklus algas tegelikult alles mõne tunni pärast.

      Siis tuli tema juurde keegi mees, suurt kasvu ja sileda lõuaga, seljas tohutu karvase kraega jope ja jalas rohmakad saapad.

      „Howdy,” karjus mees ja andis talle käe.

      Mootorid vähendasid lõpuks pöördeid ja võimaldasid neil vestelda.

      Mees tutvustas end George’ina ja selgitas, et töötab Ameerika riigi teenistuses, tema pilk oli selge ja sõbralik.

      „Me hindame väga võimalust koostööd teha ja seda asja hästi ja paindlikult lahendada,” ütles mees, tema aktsent oli turvaline ja laulev.

      Anton naeratas laialt ja vastas midagi nõusoleku märgiks.

      „Asi ei ole ainult transporditeenuses,” jätkas ameeriklane. „Meil on paar CIA poissi kaasas, et nad vangi transpordi ajal jälgiksid. Me ei taha ju, et õhus midagi juhtuks.”

      Anton Abrahamsson pilgutas paar korda külmas õhus silmi ja noogutas, ahah, et siis sedamoodi. Jah, õhus otsustasid kapten ja rahvusvahelised lennuliikluse seadused, lennukis sees toimuva kohta ei osanud ta midagi arvata.

      „Meie poistel on maskid peas, omaenda turvalisuse tagamiseks muidugi.”

      Anton noogutas taas.

      „Ja siis peame muidugi ise vangile turvakontrolli tegema, loodetavasti sa mõistad.”

      Nüüd hakkas vestlus Antonile pisut ebamugavaks muutuma, kuigi ameeriklase olemus mõjus turvaliselt.

      „Ei tea,” vastas ta, „me lasime arstil ta juba üle vaadata ja ma võin kinnitada, et…”

      „Asi on nii,” ütles ameeriklane rahulikult, „et me tahaks ise sellest ülevaate saada, okei?”

      Anton Abrahamsson tegi suu lahti ja pani uuesti kinni.

      „Ah nii,” lausus ta seejärel, „aga siis ma olen selle läbivaatuse juures.”

      „Ei,” vastas ameeriklane sõbralikult. „Niipea kui lennuk on maandunud, võtame vastutuse üle. See oli minu teada selge.”

      Nüüd oli Anton sunnitud vastu vaidlema.

      „Ma esindan Rootsi politseid,” ütles ta pisut valjemal häälel. „Me asume Rootsi territooriumil ja siin peab korda Rootsi politsei.”

      Ameeriklane näis pisut jahmunud.

      „Aga loomulikult,” kinnitas ta, „loomulikult. Kõik toimub muidugi täiesti seaduslikult ja korrektselt, me elame ju maailma parimas demokraatias!”

      Ta astus sammu ettepoole ja patsutas Antonile õlale.

      „Kõik läheb nagu õlitatult,” ütles ta. „Kas hakkame minema?”

      Anton Abrahamsson lonkis ameeriklase kannul terminali poole ega suutnud ebameeldivat tunnet kuidagi maha raputada.

      Nad astusid ühe värava kaudu terminalihoonesse ja kõndisid kiirel sammul ruumi poole, mis oli lennujaamas kaitsepolitsei käsutusse antud.

      Seal hoiti kinni Jemal Ali Ahmedi, tal olid nii käe- kui ka jalarauad. Ta oli seal olnud suurema osa ööst, näost täiesti hall. Antoni kolleegid tukkusid kumbki oma toolil ukse kõrval.

      „Okei,” sõnas George ja pööras ringi. „Vaadake ta läbi.”

      Antoni selja tagant saabus tuppa hulk maskides mehi. Neil olid kombinesoonid seljas ja suured kapuutsid näo ees, peos eri sorti instrumendid.

      Anton Abrahamsson avas protesteerimiseks suu, kuid George lükkas ta sõbralikult kõrvale.

      „See võtab ainult paar minutit,” ütles ameeriklane naeratades.

      Anton Abrahamssoni kolleegid paigutati oma ülemuse kõrvale ruumi nurka. Jahmatusest tummadena vaatasid nad sealt, kuidas kaks maskides meest ette astusid ja vangi püsti tirisid. Jemal Ali Ahmed, kes polnud märganud nende tulemist, reageeris automaatselt, viskus tagasi seina poole ja hakkas karjuma.

      „Põrandale,” käsutas George.

      „Kas sa midagi ette ei võtagi?” küsis üks politseinikest ja vaatas Antonile otsa.

      „Näiteks mida, mis sa pakud?” vastas Anton Abrahamsson.

      Vang suruti põrandale maha, tema hirmunud pilk leidis Antoni.

      „Aidake,” karjus mees, „palun aidake!”

      Anton Abrahamsson vahtis teda, võimetu end liigutama. CIA agendid sikutasid vangil kingad jalast, mees vehkis jalgadega ja karjus. Kolm agenti hoidsid teda põrandal kinni, ta vingerdas nagu madu. Nad lõikasid ta riided puruks, alates sokkidest ja pükstest kuni aluspükste, särgi ja jakini.

      „Otsige õõnsused läbi,” ütles George ja mehed tirisid vangi taas püstiasendisse, mehe silmad olid verd täis valgunud, nägu üleni süljest märg. Agendid kiskusid tal lõhkilõigatud riided seljast, kuni ta seisis külmas ruumis alasti, endiselt käe- ja jalaraudades. Ta nuttis nohinal, kui nad ta lõuad lahti pressisid, terve ta kõhetu keha vappus. Nad surkisid ta suuõõnes, torkisid ninasõõrmeid, valgustasid ja kaevasid pika pulgaga ta kõrvades, lükkasid munandikotid üles ja uurisid suguelundeid.

      Kui üks meestest sõrme pärakusse surus, röögatas mees täiest kõrist.

      Anton Abrahamsson pööras end oma kolleegide poole.

      „Peaks vist ära sõitma ja ettekande kirjutama,” ütles ta.

      Üheskoos lahkusid kaitsepolitseinikud ruumist.

      Vangi karjete kaja haihtus niipea, kui nad olid ukse sulgenud.

      Annika astus lasteaia uksest sisse, käe otsas lapsed ning kotid täis Luciaehteid ja päkapikukostüüme ja safranisaiakesi. Lucia-pidu pidi toimuma pärastlõunal, ühepäevase hilinemisega, kuid see oli tühiasi, lapsed olid nädalate kaupa harjutanud ja nüüd läks laulmiseks.

      Lasteaia