Nobeli testament. Liza Marklund

Koht, kus Caroline töötas.

      „Kallis Caroline,” ütles Sören Hammarsten ja tema häälde tekkis midagi pingutatult tundelist. „Sa jääd alatiseks meie südamesse, meie teadustöösse ja meie ajalooraamatutesse. Sa juhtisid kogu meie instituuti üha suurema tunnustuse suunas ja tegid silmapaistvat tööd Alfred Nobeli testamendi ja viimase tahte haldamisel…”

      „Pühaduseteotus!” karjus äkki üks mees esimesest pingireast, terve saal küünitas vaatama, kes see oli.

      Sören Hammarsten ei teinud vahelesegamisest väljagi.

      „Ja kui raske see täna ka ei oleks,” jätkas ta, „on meie kohus pöörata pilgud tulevikku. See oleks olnud ka Caroline soov. Seetõttu peame me kõik jätkama tööd tuleviku heaks, Caroline pärast, Alfred Nobeli vaimus…”

      „Te rüvetate Nobeli mälestust!” hõikas mees esireast uuesti. „Te mängite looduse valitsejaid ja kasutate Alfred Nobeli testamenti oma isekate seisukohtade õigustamiseks.”

      Sören Hammarsten kallutas end mikrofoni poole, tema kiilas pealagi välgatas väikese prožektori valguses.

      „Lars-Henry,” ütles ta. „Kui sa ei suuda oma vastuväiteid enda teada hoida, pean ma paluma sul ruumist lahkuda.”

      Lärmakas mees tõusis vastuseks püsti. Ta vehkis rusikaga poodiumi suunas, hääl kerkis falsetini.

      „Nemesis,” karjus ta. „Te peate valvel olema! Nemesis on teid juba karistanud, ja ta teeb seda veel.”

      „Ja kes see selline veel on?” küsis Bosse ja Annika naaldus vastates tema vastu.

      „Ma arvan, et see on Lars-Henry Svensson, ta on professor ja Nobeli üldkogu liige. Ta avaldas meie laupäevases lehes üsna segase arvamusartikli.”

      „Jumalik kohtumõistmine,” möirgas Lars-Henry Svensson. „Nemesis, nüüd olete talle tõelise väljakutse esitanud!”

      „Turvamehed,” ütles Sören Hammarsten mikrofoni. „Kas saaks Wallenbergi saali turvamehed…”

      Kitsas uks avanes ja terve rühm tumedaid ülikondi valgus saali.

      Kolmas mees laval nõjatus toolis tahapoole ega suutnud varjata lõbustatud naeratust. Sildi andmetel oli ta Bernhard Thorell, Medi-Tec Group Ltd tegevdirektor, ning näis teistest meestest märksa noorem olevat. Ta võis olla neljakümnendates ja oli välimuselt hoopis teistsugune: päevitunud, heas vormis ja seljas tume Itaalia ülikond.

      „Nobeli testament on püha ja puutumatu!” karjus Lars-Henry Svensson. „Ja ikkagi tegutsetakse sellele vastu, üha uuesti. Ja Nemesis, tema viimne tahe, see unustatakse ära…”

      Terve saal vahtis, kui tumedad ülikonnad valjuhäälse professori sisse piirasid ja ruumist välja vedasid. Kui uks nende järel kinni langes, oli vaikus saalis kõrvulukustav.

      „Ma palun kannatust,” teatas lõpuks higine Sören Hammarsten ja põimis oma väikesed valged sõrmed laua peal vaheliti. „Caroline surm on meid igaüht omal moel mõjutanud.”

      „Mida ta küll sellega mõtleb?” sosistas Annika ja vaatas ukse poole, mille taha mees oli kadunud.

      „Pole aimugi,” sosistas Bosse vastu.

      „Mul on suur rõõm tutvustada üht ülemaailmse ravimitööstuse kõige olulisemat tegijat: doktor Bernhard Thorelli, Californias Los Angeleses resideeriva ravimifirma Medi-Tec juhti,” teatas Sören Hammarsten.

      Mees tema kõrval, Ernst Ericsson, nõjatus tahapoole ja pani käsivarred rinnale risti. Bernhard Thorell noogutas armulikult kuulajatele, Sören Hammarstenist õhkus rahulolu.

      „Meil on täna rõõm teatada, et Medi-Tec on äsja andnud meile siin Karolinska Instituudis ulatusliku uurimisülesande,” ütles Sören Hammarsten, „see on väga oluline ja süvenemist nõudev töö, millega tuleb tegeleda aastaid. Bernhard?”

      Professor nõjatus tahapoole ja andis märku, et noorem mees jutuotsa üle võtaks.

      „Alustaksin sellest, et rõhutada,” lausus Bernhard Thorell madalal laulval häälel, „kui väga ma olen Caroline surmast vapustatud.”

      Tema varasem lõbusus oli nagu peoga pühitud.

      „Caroline oli minu esimene juhendaja akadeemilises maailmas ja minu ametialasel karjääril ei oleks saanud olla paremat algust. Ma olen südamest tänulik selle eest, et Karolinska Instituut aitas ehitada vundamendi minu teadusalasele tööle.”

      Sören Hammarsten näis tõeliselt liigutatud, kuid Ernst Ericssonil tundus olevat nii ebamugav, et ta oleks meeleldi nahast välja pugenud.

      „Mida nad seal ees õieti teevad?” sosistas Bosse.

      „Minu enda taust ja minu soovitused on muidugi kaasa aidanud, et Medi-Teci juhatus otsustas ülesande just sellele instituudile anda, kuid need ei saanud kuidagi määravaks,” jätkas Bernhard Thorell ja tegi seejärel kunstliku pausi.

      Saali laskus ootusärev vaikus. Bernhard Thorell sosistas midagi Sören Hammarstenile, Annikale jäi mulje, nagu oleksid kõik ajakirjanikud kollektiivselt end oma pinkidel ettepoole kallutanud.

      „Sada miljonit dollarit,” ütles Bernhard Thorell seejärel argisel häälel. „Sada miljonit dollarit otsustas Medi-Tec anda Karolinska Instituudi käsutusse. Sada miljonit dollarit, mida kasutada edasisteks uuringuteks immuunsüsteemi, selle interleukiinide, signaalradade ja muu ehituse valdkonnas…”

      Neid ümbritsevate tudengite seas algas äge pomin, samamoodi ka uurimisrühmade liikmete seas esimestes pingiridades. Pomin kasvas peagi kõrvulukustavaks lärmiks, inimesed tõusid oma kohtadelt püsti. Ainult reporterid ei näidanud üles vähimatki tundeliigutust.

      „Kolmveerand miljardit krooni,” sosistas Annika Bossele. „On seda sellisel puhul vähe või palju?”

      „Oletan, et päris palju,” vastas Bosse tasa.

      Sören Hammarsten kutsus saali korrale ja võttis seejärel taas sõna.

      „MEM-i õppetooli juhina on ennekõike Ernst Ericssoni ülesanne meile usaldatud tööd järgmise viie aasta jooksul hallata,” ütles ta. „Ernst?”

      Ernst Ericsson oli hallides riietes ja kõhetu, silmad paistes ja punased. Ülikond lotendas pisut kõhna keha ümber. Ta kallutas end mikrofoni poole.

      „Meie põhikirjas on öeldud,” ütles ta, „et kõik saadud projektiraha tuleb vastu võtta.”

      Ta jäi vait ja vaatas kokkutulnuid, kohendas end pisut ja viis suu mikrofonile veelgi lähemale. Annika märkas, kuidas ta lõug väriseb.

      „Ma tahaksin kasutada juhust,” ütles ta, „et protesteerida selle kommertslikkuse ja kasumiiha vastu, mis üha enam on hakanud iseloomustama Karolinska Instituudi tegevust…”

      „Ernst!” ütles Sören Hammarsten järsult. „See ei ole küll õige aeg ega koht…”

      „Vait!” katkestas hall mees oma musta rõivastunud kolleegi, tema hääl oli jahmatavalt jõuline. „Sa tead väga hästi, et me ei saa teha nägu, nagu seda teemat ei oleks olemas. Küsimuse alla ei seata mitte ainult meie sõltumatus teadlastena, vaid ka otsused Nobeli preemia kohta…”

      Kaks meest esireast tõusid püsti ja hakkasid Ernstile laval midagi hüüdma.

      „Turvamehed,” hüüdis Sören Hammarsten uuesti mikrofoni. „Turvamehed Wallenbergi!”

      Ernst Ericsson tõusis samuti püsti, mõlemad saali eesotsas istunud teadlaste rühmad tõusid, kõik hakkasid rääkima ja hõikuma ja kätega vehkima.

      „Täielik tsirkus ikka,” ütles Bosse. „Oled sa varem midagi sellist näinud?”

      Ülikonnad valgusid teist korda saali, kuid seekord ei jõudnudki nad lavani. Birgitta Larsén oma triibulises pintsakus trügis ette ja rääkis ülikondade pealikuga, näitas näpuga ja selgitas, seejärel pöörasid ülikonnad ringi ja läksid välja.

      „Närvilised nagu linnukoerad,” vastas