Nobeli testament. Liza Marklund

võetud elutoa diivanvoodilt, perekonna teismelised tütred magasid oma toas.

      Pildil oli öösärgis naine, keda talutati politseiauto juurde.

      „Issand jumal,” sõnas Annika ja põrnitses televiisorit. „Täitsa ogarad ju. Näe, see naine on ju paljajalu. Thomas!”

      Uudisteankur saabus taas ekraanile ja selgitas, et hommikusel vahistamisel on otsene seos Nobeli mõrvadega, milline täpselt, seda polnud politsei veel selgitanud. Kaitsepolitsei oli kogu ettevõtmise koha pealt napisõnaline.

      Paistis, et politsei oli oma õnnestunud operatsiooni filminud ja jaganud salvestist nii SVT-le kui ka TV4-le parajasti hilishommikuste uudiste ajaks.

      Thomas tuli elutuppa, samal ajal hambaid pestes.

      „Miššaši šeal toimuš?” küsis ta.

      „Mine loputa ära,” vastas Annika ja Thomas kadus taas vannituppa.

      Käima läks eelnevalt salvestatud videolõik, ekraanile tuli üks kapo-vana ja selgitas, et operatsioon järgis riiklikke politseieeskirju ja üldisi häireeeskirju ja nii edasi.

      „Politseiasutus peab riikliku kommunikatsioonikeskuse kaudu viivitamata teavitama riiklikku politseiametit, kui piirkonnas on toimunud terroriakt või kardetakse selle toimumist,” ütles kapo-vana.

      Kas enne rünnakut ei olnud mingit kahtlust, küsis hardalt tähelepanelik reporter kaadri tagant.

      „Mitte vähimatki,” vastas vanamees. „Kuna karta oli terroriakti, ja riikliku erikomando peamine ülesanne on sama eeskirja kolmanda peatüki järgi „võidelda terrorismiga riigis”, siis oli asi selge.”

      Lõpetuseks rõhutas ta, et rünnakut peeti sajaprotsendiliselt kordaläinuks.

      Siis näidati dramaatilist filmilõiku veel korra.

      Kõigepealt oli kogu kortermaja pime, musta öötaeva taustal vaevu eristatav.

      Siis plahvatas šokigranaat teisel korrusel, tohutu plahvatus, mis säritas filmi üle ja muutis kaadri hetkeks üleni valgeks. Varjud liikusid akende taga, kaamera rappus. Hulk soomustatud politseiautosid kihutas maja ette ja vajutas ukse ees piduri põhja, märulivarustuses politseinikud valgusid kõikidest ustest välja, automaadid laskevalmis.

      Kalle tuli tuppa ja ronis Annika juurde, ta võttis poisi sülle, pööramata pilku helendavalt ekraanilt.

      „Emme, mis nad teevad?” küsis poiss, kes jälgis ta pilku.

      „Politsei võttis ühe perekonna kinni, et neile küsimusi esitada,” vastas Annika.

      „Kas see perekond on ohtlik või?”

      Annika ohkas.

      „Ma ei tea, kullake, aga ma ei usu. Tüdrukud vähemalt küll mitte, või mis sina arvad? Kas nad näevad sinu meelest ohtlikud välja?”

      Kaks poolpaljast käeraudades teismelist viidi just eri politseiautodesse.

      Laps vangutas pead.

      „Minu meelest nad kardavad.”

      Telefon helises ja poiss võttis seda kui märguannet minema joosta.

      Berit helistas.

      „Kas sa Bandhagenist juba tead?” küsis ta.

      „Telekas just käib,” vastas Annika. „Mis seosest Nobeli mõrvadega nad räägivad?”

      „Sellepärast ma helistangi,” ütles Berit. „Sa pole midagi kuulnud?”

      „Mina?” küsis Annika üllatunult. „Ma just ärkasin. Mida politsei ütleb?”

      „„Ametkonnasisene juurdlustöö”.”

      „Oi ei,” oigas Annika. „Mingil ametnikul tuli lihtsalt selline tunne.”

      „Arvata võib,” vastas Berit, „kui see pereema ei ole just identne selle robotfotoga, mille sa teha lasid. Telepilt on üsna kehvake, aga ehk sa jõudsid näha, kuidas ta välja näeb?”

      Annika hingas sisse, et vastata, kuid peatus.

      Mida ta tohtis öelda? Mida ta tohtis kinnitada?

      „Robotfoto on ju avaldatud ja sa näed ju ise, et see ei ole karvavõrdki sarnane,” lausus ta ettevaatlikult. „Ja ma ei tea, kas ma tohin seda öelda.”

      Berit ohkas.

      „See on jube keeruline värk,” ütles ta. „Ma saan aru, et sa oled nurka surutud, ja meie teiste jaoks on see olukord ka raske. Me peame nagu sinust ringiga ümber käima, et välja uurida asju, mida sina juba tead.”

      „Tähendab,” sõnas Annika ja ajas end diivanil sirgu. „Ma ei tea tegelikult mitte midagi muud peale selle, et üks naine astus mulle jala peale, kui ma kuldses saalis tantsisin. Politsei ei ole avaldanud mulle mitte kõige vähematki ei Bandhagenist ega Berliinist, mul ei ole aimugi, mis nad seal välja on mõelnud. See, et ma juhtusin sündmuskohal olema, ei saa mind takistada toimunu kallal töötamast.”

      Berit krabistas torus millegagi.

      „Ma tean,” ütles ta vaikselt. „Aga minu arvates võiksid sa nädalavahetusel küll vähe vabamalt võtta. Patriku peale jääb politsei ja minu peale muu, siis näeme esmaspäeval, oleme rääkinud?”

      Liinil võbises hetkeks jahmunud vaikus.

      „Muidugi,” vastas Annika. „Väga hea.”

      Ta pani toru hargile, hinges ebamäärane tühjus.

      Kas oli keegi – kunagi! – talle helistanud ja öelnud, et ta ei pea asjaga tegelema?

      „Kes see oli?” küsis Thomas ukselävelt ja kuivatas käterätiga oma raseeritud lõuga.

      „Berit toimetusest, ta…”

      Thomas viskas rätiku põrandale.

      „No kurat küll,” karjus ta. „Kuna me läheme minu vanemate juurde glögi jooma, siis pead sa loomulikult tööle minema, ma teadsin seda!”

      „Aga vot ei pea,” vastas Annika ja tõusis püsti. Ta võttis põrandalt Thomase käteräti ja ulatas selle talle, nägi, et mees oli selle sisse lõigates veriseks teinud. Thomas pööras rätikut vastu võtmata ringi, Annika nägi ta laiu õlgu taas vannituppa kadumas. Mõneks ajaks jäi Annika seisma, kõhusopis möllamas vastuolulised tunded. Nii väga oleks ta tahtnud meheni küündida. Nii siiralt põlastas ta mehe üha kasvavat enesega rahulolu. Nii väga vihkas ta mõtteid mehest koos selle väikese blondi maavalitsuselinnu Sophia Grenborgiga.

      Neil oli olnud suhe, kuid Annika hoolitses selle lõppemise eest.

      See on läbi, mõtles ta. Nüüd on kõik jälle hästi.

      Glögijoomine ämma-äia juures Vaxholmis oli just nii kurnav, kui ta oli peljanud. Stiilne vana villa oli tuubil täis entusiastlikke pintsakutes ja läikivates kingades eeslinlasi. Annika käis ringi, lapsed kramplikult kummagi käe otsas. Nad olid ilusti riides, siledaks kammitud ja ujedad. Ukseavades oli selline tunglus, et aeg-ajalt tekkisid ummikud. Ta tundis, kuidas higi rindade all ja laste pihus voolama hakkas, varsti on käed nii libedad, et lapsed kaovad nende otsast.

      Suur osa külalistest oli kohalikust ettevõtjate klubist. Thomase isa oli kolmkümmend aastat selle juhatusse kuulunud. Räägiti turistidest, palju neid oli olnud, kuidas neid juurde tuua. Arutati nende ettevõtjate probleemi, kes tegutsesid ainult kolmel suvekuul, ja seda kohalike arvelt. Kiideti jõuluturgu, mis oli täies hoos ja pidi veel ühe nädalavahetuse kestma.

      Ja kummalisel kombel arutati ka päevasündmusi.

      „Küll on ikka hea, et nad need Nobeli-terroristid kinni võtsid,” ütles üks siniste juustega daam ühele valgete juustega daamile, kui Annika möödus, otsides lastele midagi hamba alla.

      „Kujuta pilti, et al-Qaida on juba Stockholmis,” lausus üks mees. „Kes teab, äkki on nad siinsamas Vaxholmis?”

      Annika kõndis edasi, talutades lapsi köögi suunas.

      „Jah, aga no mina pean küll