Nobeli testament. Liza Marklund

välja, enne kui enam-vähem seadusliku vaba koha leidis. Lapsed olid väsinud ja külmunud, ta otsustas sõita number kolm bussiga kaks peatust tagasi koduni.

      Ta vaatas üles taeva poole, linnas polnud kunagi tähti näha. Kunagi polnud ka vaikust ega tõelist pimedust.

      Mulle meeldib see, mõtles ta. Hea, kui ei pea kunagi üksi olema.

      Ning tema pilk peatus raekoja peauksel, mis asus paarikümne meetri kaugusel. Rasked uksed olid kinni ja lukus, veel polnud teatatud, kui kaua banketisaalid üldsusele suletud on.

      Ainult kaks päeva tagasi, mõtles ta ja vabises külmast.

      Nad jõudsid koju täpselt selleks ajaks, kui jõulukalendri saade algas.

      Annika läks kööki ja helistas Thomase mobiilile, kutsus, aga mees ei vastanud. Ta pani taldrikud lauale ja otsis külmkapist toidujäägid välja, seal oli nii eelmise päeva sealiha kui ka neljapäevast vorstistrooganovi.

      Niipea kui ta oli vorstikastme mikrosse pannud, kõlas uksekell.

      Thomas unustas võtmed koju, mõtles ta ust lahti tehes.

      Ent seal oli Anne Snapphane, ta parim sõber.

      „Jumal, kuidas ma vihkan kolimist,” teatas Anne ja vajus esikupingile istuma. „Mis nipiga ma olen suutnud nii palju kola kokku kuhjata, ise olen ma veel antimaterialist.”

      „Oo jaa,” vastas Annika, riivates pilguga sõbratari Armani teksaseid ja Donna Karani sviitrit.

      „Ära nüüd oojaata siin midagi,” vastas Anne. „Mul on juba peaaegu kõik lahti pakitud. Tead, mul oli kaheksa juustunuga, see pole ju normaalne? Ja terve panipaik on täis vanu vinüülplaate… Muuseas! Ega sa ei tahaks tulla ja vaadata, kas miski meeldiks? Nojah…”

      Ta ohkas, kui Annika tõstis tõrjuvalt käed.

      „Sa ei ole kunagi eriline muusikasõber olnud,” ütles Anne.

      „Kas Miranda on Mehmeti juures?” küsis Annika, suundudes kööki piiksuva mikroahju juurde.

      Alguses Anne ei vastanud. Ta läks Annikale järele ja nõjatus nõudepesumasinale, käed vaheliti.

      „Ja mängib koos tema ja ta uue raseda pruudiga õnnelikku perekonda, jees,” vastas ta seejärel vaikselt.

      Annika võttis vorsti välja.

      „Süüa tahad?” küsis ta.

      „Ei, küll aga üht ilgelt suurt pudelit punaveini,” vastas Anne.

      Kui ta nägi Annikat kangestuvat, pahvatas ta naerma.

      „Nalja tegin,” ütles ta. „Ma ei joo enam, lubasin ju.”

      „Kas sulle korter meeldib?” küsis Annika hoopis ja valas kannu vett täis.

      „Meeldib ja meeldib,” vastas Anne. „Muidugi on väga hea Mehmetile lähedal elada, Mirandal on ju lühem tee, aga juugend pole ikkagi minu jaoks.”

      Annika valas vee välja ja lasi kraanist külmemat asemele. Ta põsed olid pisut soojenenud, mingil põhjusel tundis ta end lollis olukorras olevat. Anne Snapphane oli tahtnud linna kolida, et tütar oleks isale lähemal ja oma kooli ja sõprade läheduses. Kui Annikale äkki raha sülle kukkus, oli iseenesestmõistetav pakkuda Annele intressivaba laenu, et too saaks oma elu joonde ajada. Kui selgus, et raha ei saabu enne maikuud, oli Anne endast välja läinud. Ta peab kohe ära kolima, tema tulevane korter oli just praegu müügil, ainult seal saigi ta elada.

      Annika oli hakanud ajutise pangalaenu käendajaks, kuni tema leiutasu välja makstakse. Kuid nüüd paistis Anne arvavat, et kogu see kolimine oli väga tüütu.

      „TV Scandinavia kohta oled midagi kuulnud?” küsis Annika, et teemat vahetada.

      Anne turtsatas.

      „Minu endine tööandja on teatanud, et nad ei maksa välja koondamistasusid, see on ainus, mis ma neilt kuulnud olen. Kui mul on otsusele vastuväiteid, võin ma nad New Jerseys kohtusse kaevata. Hmm, huvitav, mida teha, vist lasen oma eralennuki ära tankida ja lendan…”

      Ta ohkas raskelt.

      „Mul on raske bussikaardi rahagi kokku kraapida…”

      „Lapsed,” hüüdis Annika elutuppa. „Tulge sööma!”

      „Mõtlesin muide, et hakkaks loenguid pidama,” ütles Anne ja hiivas end köögikapi peale istuma. „Ma saaksin kokku hea ettekande elu põhitõdedest ja sellistest asjadest, juhtimiskoolitajatele ja eneseimetlejatele ja muudele silmamoondajatele on ju korralikult turgu, mis sa arvad?”

      „Kuidas nüüd jäigi, kas sa süüa tahad?” küsis Annika. „Me hakkame just sööma.”

      „Vorsti? Ei, aitäh.”

      „Ma võin salatit ka teha, kui sa soovid,” pakkus Annika.

      Anne niheles ärritatult kapi peal.

      „No aga ütle, kuidas sulle mu mõte tundub?”

      „Tulge nüüd, enne kui ära jahtub!” hüüdis Annika elutoa poole. „Jah, loengud on toredad asjad, aga millest sa räägiksid?”

      „Iseendast loomulikult!” teatas Anne ja laiutas käsi. „Kuidas ma sain võitu alkoholismist, kuidas ma pärast telejuhi kohalt vallandamist rentslist pääsesin, kuidas ma suudan olla lähedases ja arendavas suhtes oma eksmehega, samal ajal kui ta loob endale uut perekonda.”

      Lapsed tulid kööki ja ronisid toolidele.

      „Vorstitroogan, nämma,” ütles Ellen.

      „See on strooganov,” parandas Kalle. „Ja see on sama hea kui Nobeli õhtusöögil, eks ju, emme?”

      Annika naeratas pojale, Anne pööritas silmi.

      „Jah, jumala eest, sa sattusid ju kogu selle etenduse keskele,” sõnas ta. „Vaeseke, et sa pead sellist jama kajastama, kas sa keelduda ei oleks saanud?”

      „Päris tore oli,” ütles Annika. „Kuni… noh, tead küll.”

      Ta jäi vait ja viipas kahvliga tähendusrikkalt laste poole.

      „Aga no mis sa arvad,” küsis Anne, „kas ma suudan end ära elatada?”

      „Muidugi suudad,” vastas Annika. „See on tohutu turunišš, ja sa oleksid väga hea esineja. Sind on väga põnev kuulata, paljud leiaksid endas rohkem jõudu pärast seanssi sinuga.”

      Anne naeratas laialt ja hüppas kapi otsast alla.

      „Minu meelest ka,” ütles ta. „Kuule, ega sul pole mulle viitsada krooni laenata? Kolimine läks jube kalliks ja nii, ja õudselt tahaks kinno minna.”

      „Kinno?” küsis Annika.

      „Jah, no ma ei saa ju enam minna kusagile õlut jooma, mida kuradit ma peaksin siis tegema?”

      „Ei, muidugi,” ütles Annika ja tõusis laua äärest. „Oota, ma toon.”

      Ta otsis oma rahakotist viimase viiesajalise ja andis selle Annele, mõeldes samal ajal, et Thomas läheks puhta pööraseks, kui kuuleks, et ta on kaksteist päeva enne jõule puhta rahatu.

      „Oo, sa oled ingel,” ütles Anne ja tantsiskles esikusse.

      Annika kuulis ust sõbranna selja taga kinni langemas. Ta istus liikumatult, nuga ja kahvel käes, ning tundis võõrast ja ebameeldivat jahedust.

      Ning Thomas ei vastanud mobiilile.

      ESMASPÄEV, 14. DETSEMBER

      LENNUK MAANDUS BROMMA lennuväljal esmaspäeva hommikul kell 5.32. Selle mark oli Raytheon Hawker 800XP, registrinumber N168BF, väiksemat sorti ärilennuk, mis võtab pardale kuus kuni kaheksa reisijat.

      Just sellel külmal selge taevaga hommikul pidi lennuk sõidutama aga ühtainsat reisijat. Tema nimi oli Jemal Ali Ahmed, ta oli neljakümne seitsme aastane kahe lapse isa, kes elas Bandhagenis Lõuna-Stockholmis.

      Terrorismis kahtlustatava väljasaatmiseks olid