Nähtamatud akadeemikud. Terry Pratchett

mida. Tema oli seitse aastat alasi külge aheldatud. Ka tema peaks võimaluse saama, kas te ei leia?”

      Korraga Vetinari naeratas jälle.

      „Aga ärme muutume liiga süngeks. Ma ootan pikisilmi, kuidas te juhatate sisse uue lõbusa ja tervisliku tegutsemise ajastu, parimate sporditraditsioonide vaimus. Just nimelt traditsioonidest saavad kindlasti teie parimad sõbrad. Palun ärge laske mul teie aega pikemalt kuritarvitada.”

      Ridcully kallas šerri kurku. Vähemalt see oli suupärane.

      Paleest Nähtamatusse Ülikooli on lühike jalutuskäik: võimukandjatel meeldib üksteisel silma peal hoida.

      Ridcully kõndis läbi rahva tagasi ülikooli, noogutades vahel tuttavatele, mis siin linnaosas tähendas praktiliselt kõiki.

      Trollid, mõtles ta, trollidega me saame ju läbi, nüüd, kus nad peavad meeles, et tuleb vaadata, kuhu astud. Nad on isegi Vahtkonnas ja puha.

      Täitsa tublid poisid, kui mõned fruktid välja arvata, ja jumalad teavad, et neid on inimeste seas samuti küllalt. Ja päkapikud? Need on ka kes teab mis ajast linnas olnud. Mõnega on keeruline, mõni tõmbab sul perse lohku – siin tegi ülemkantsler väikese pausi ja parandas mõtet „mõnega on raske äri ajada”. Aga igatahes on alati teada, mida neist oodata, ja muidugi on nad lühikesed – see on alati lohutus, peaasi et sa tead, mida nad seal all teevad. Vampiirid? Noh, paistis, et Uberwaldi Karskusliikumine toimib. Linnas räägiti – või krüptis või kus iganes –, et vampiirid valvavad ise omade järele. Kui mõni ümberkasvamata vereimeja üritab linnast saaki leida, hakkavad teda jahtima isikud, kes teavad täpselt, kuidas vampiirid mõtlevad ja kus nad aega veedavad.

      Kõige selle taga oli leedi Margolotta. Just tema oli see, kes oli diplomaatia ja tõenäoliselt ka otsesemate meetoditega Uberwaldis asjad jälle liikuma pannud, ja tal oli Vetinariga mingi… suhe. Kõik teadsid seda, aga see oli ka kõik, mida kõik teadsid. Kolm punkti suhe. Selline suhe. Ja keegi ei olnud suutnud seda lünka täita.

      Leedi Margolotta oli korduvalt Ankh-Morporkis diplomaatilistel visiitidel käinud, kuid isegi linna kogenud jutumoorid ei olnud suutnud tabada ainsatki sosinat, et leedi Margolottat ja Vetinarit ühendaks veel miski peale asjaliku heatahtlikkuse ja rahvusvahelise koostöö.

      Ja Vetinari mängis leedi Margolottaga klaksisüsteemi kaudu lõputuid ja keerulisi mänge ning see oligi, nojah, kõik… seni.

      Ja leedi Margolotta saatis Vetinarile selle Napi, et ta teda kaitseks ja valvaks. Kes peale leedi Margolotta ja Vetinari oskab öelda, miks? Ilmselt jälle poliitika…

      Ridcully ohkas. Üks koletistekarja seast, ihuüksi. Seda oli raske oma pähe mahutada. Härjapõlvlased tulid ikka tuhandete kaupa nagu täid, tapsid kõik elava ja pistsid surnud nahka, endi seast pärinevad surnud teiste seas. Kohutav Impeerium oli neid tohututes keldrites kasvatanud, halle deemoneid, kellel pole põrgut.

      Ainult jumalad teavad, mis nendest sai, kui Impeerium kokku varises. Aga oli veenvaid tõendeid, et mõned neist elutsesid seniajani kaugetes mägedes. Mida nad teha võivad? Ja üks neist tegi just praegusel hetkel Ridcully ülikooli keldris küünlaid. Milleks ta tulevikus saada võib?

      „Pagana tülikaks?” ütles Ridcully valjusti.

      „Ee, kes siin pagana tülikas on? See tee on sama palju minu kui sinu oma!”

      Võlur langetas pilgu ja nägi noormeest, kes paistis olevat varastanud oma riided parimatelt pesunööridelt, kuigi räbaldunud musta-punasekirju rätik tema kaelas oli ilmselt tema enda oma. Ta oli kuidagi närviline ja niheles lakkamatult, nagu võiks iga hetk äraarvamatus suunas jooksu pista. Ja ta loopis konservikarpi õhku. Ridcullyle tõi see meelde nii valusad mälestused, et need lausa nõelasid, aga ta võttis end kokku.

      „Mina olen Mustrum Ridcully, Nähtamatu Ülikooli ülemkantsler, noormees, ja ma näen, et sul on uhkete värvidega rätik. Kas see on sul kaelas mingi mängu puhul? Vahest jalgpallimängu puhul?”

      „Juhtumisi täpselt nii see on. Mis siis?” küsis tänavapoiss, siis aga taipas, et tema pihk on tühi, kuigi gravitatsiooniseaduste järgi peaks see olema täis. Plekktoos ei olnud pärast viimast õhkuviskamist enam alla kukkunud, vaid keerles vaikselt kahekümne jala kõrgusel õhus.

      „Ma tean, et see on lapsik trikk,” vabandas Ridcully, „aga ma tahtsin sinu täielikku tähelepanu. Ma tahan olla tunnistajaks jalgpallimängule.”

      „Tunnistajaks? Kuule, mina pole midagi näin’d…”

      Ridcully ohkas. „Ma mõtlen seda, et ma tahan ühte mängu näha, saad aru? Täna, kui võimalik.”

      „Sina? Kindel oled vä? Ise kaevad endale ’aua. Kas sul šillingit on?”

      Kõrgelt õhust kostis kolksatus.

      „Kui toos alla tuleb, on selle sees kuuepennine. Aeg ja koht, palun.”

      „Kuidas ma tian, et sind usaldada võib?” küsis tänavapoiss.

      „Ei oska öelda,” vastas Ridcully. „Aju töö peened nüansid on ka minu jaoks saladus. Aga mul on hea meel, et sa mind usaldad.”

      „Mise?” Poiss kehitas õlgu ja otsustas siiski õnne proovida, kuna ta polnud hommikust söönud.

      „Ringi põiktänav Küürimise linnaosas, kell pool kaks, a’ mina sind ei tunne, said aru?”

      „See on väga tõenäoline,” vastas Ridcully ja nipsutas sõrmi.

      Konservikarp kukkus tänavapoisi ootavasse pihku. Poiss raputas hõbedase mündi välja ja muigas laialt. „Õnn kaasa, peremees.”

      „Kas sellistel üritustel midagi süüa pakutakse?” uuris Ridcully, kelle jaoks lõuna oli püha.

      „Pirukat saab, peremees, herneputru, angerjapirukat, pirukat ja kartulirokka, vähi… pirukat, aga peamiselt lihtsalt pirukat. Lihtsalt pirukat, peremees. Pirukast tehtud.”

      „Mis sorti?”

      Ridcully informaator oli jahmunud. „Need on pirukad, peremees. Nende kohta ei küsita!”

      Ridcully noogutas. „Ja viimase meievahelise tehinguna maksan ma sulle ühe penni, et ma saaksin korra sinu toosi lüüa.”

      „Kaks penni,” ütles poiss silmapilkselt.

      „Kaup koos, väike nadikael.”

      Ridcully laskis konservikarbi oma saapaninale kukkuda, hoidis seda hetke tasakaalus, viskas siis toosi õhku ja kui see alla kukkus, andis sellele kaarega jalalöögi, nii et see keereldes üle rahva peade lendas.

      „Pole paha, papi,” ütles poiss irvitades. Kaugusest kostis karjatus ja keegi vandus õiglast kättemaksu.

      Ridcully pistis käe tasku ja vaatas poisile otsa. „Kaks dollarit, kui jooksma hakkad, poiss. Täna sulle paremat pakkumist ei tehta!” Poiss hakkas naerma, haaras mündid ja pistis jooksu. Ridcully kõndis vaikselt edasi ning aastad langesid lumena tagasi tema turjale.

      Ta leidis Ponder Stibbonsi Suure Saali ukse juurest, kus võlur parajasti mingit teadet tahvlile üles pani. Seda tegi Ponder üsna tihti. Ridcully oletas, et see annab talle miskipärast parema enesetunde.

      Ta laksas Ponderile turjale, nii et see rõhknaelad põrandakividele puistas.

      „See on Ankh-Morporki Turvalisuse Nõukogu teadaanne, ülemkantsler,” ütles Ponder, kraapides pöörlevaid, isepäised rõhknaelu kokku.

      „Meil on võlukunstiülikool, Stibbons. Turvalisusega pole meil mingit pistmist. Juba võlur olemine on ebaturvaline, täpselt nagu peakski olema.”

      „Jah, ülemkantsler.”

      „Aga need knopkad ma korjaksin teie asemel küll kõik kokku, ettevaatus pole kunagi liiast. Rääkige… meil vist oli ülikoolis kunagi kehakultuuri õppejõud?”

      „Jah, härra ülemkantsler. Evans Triibuline. Ta kadus jäljetult vist umbes nelikümmend aastat tagasi.”

      „Tapeti? Tollal pidi ju mehe ära koristama, kui tahtsid tema kohta