Название | Nähtamatud akadeemikud |
---|---|
Автор произведения | Terry Pratchett |
Жанр | Зарубежное фэнтези |
Серия | |
Издательство | Зарубежное фэнтези |
Год выпуска | 2011 |
isbn | 9789985322512 |
Mingil põhjusel tuli tal selle mõtte peale otsekohe meelde Nap. Küll on ikka kummaline poiss. Natuke nagu inetu, aga väga puhas. Haises seebi järele ja paistis nii pabinas olevat. Tema juures oli midagi…
Õhk Mitteühises Toas oli muutunud külmaks nagu sulavesi.
„Härra Stibbons, kas te tahate öelda, et meie peaksime osalema mängus, mis sobib pättidele, matsidele ja jõhkarditele?” nõudis määratlemata uuringute õppetool. „See on võimatu!”
„Ebatõenäoline, seda küll. Aga võimatu? Ei,” vastas Ponder väsinult.
„Aga loomulikult on see võimatu!” hüüdis vanemlausuja, noogutades õppetoolile. „Me vahetaksime jalahoope inimestega, kes on pärit rentslist!”
„Minu vanaisa lõi ühel võistlusel Pimekaevu vastu kaks väravat,” lausus Ridcully vaikselt ja asjalikult. „Tol ajal ei suutnud enamik inimesi terve elu jooksul ühtegi väravat lüüa. Ma arvan, et kõige suurem väravate arv, mille üks inimene oma elu jooksul on löönud, on neli. Sellega sai hakkama muidugi Dave Usutav.”
Võluritest käis läbi kiire ringimõtlemise ja uute positsioonide kindlustamise laine.
„Jah, aga siis olid ajad muidugi teised,” märkis vanemlausuja, kelle hääl oli korraga puhtaks siirupiks muutunud. „Ma olen kindel, et isegi kogenud oskustöölised võtsid vahel lõbu pärast mängust osa.”
„Nendele, kes minu vanaisale ette jäid, polnud see eriline lõbu,” ütles Ridcully kerge muigega. „Ta oli rusikavõitleja. Ta lõi inimesi raha eest siruli ja kõrtsid saatsid tema järele, kui eriti ohtlik kisma oli lahti läinud. Muidugi läks kisma selle peale mingis mõttes veel ohtlikumaks, aga siis käis see peamiselt juba tänaval.”
„Kas ta viskas inimesi majast välja?”
„Loomulikult. Kui aus olla, siis tavaliselt küll esimeselt korruselt, ja ta tegi alati akna enne lahti. Ta oli väga leebe inimene, nagu ma olen aru saanud. Ta teenis leiba mängutooside valmistamisega – väga peen töö, ta võitis nende eest auhindu. Muide, ta oli täiskarsklane ja üsna tõsiusklik. Rusikavõitlus oli lihtsalt väike juhutöö. Ma tean kindlalt, et ta ei rebinud vastasel kunagi küljest midagi, mida ei saanud jälle tagasi külge õmmelda. Korralik mees, kõik kinnitavad seda. Kahjuks pole ma ise teda näinud. Ma kahetsen kogu aeg, et mul pole midagi, mis mulle vanapoissi meenutaks.”
Nagu üks võlur vaatasid õppejõud Ridcully tohutuid kämblaid. Need olid praepanni suurused. Ridcully ragistas sõrmenukke. Ragin kajas toas.
„Härra Stibbons, nii et me peame ainult võistlema ja kaotama?” küsis ülemkantsler.
„Täpselt nii, ülemkantsler,” vastas Ponder. „Tuleb lihtsalt alla jääda.”
„Aga kaotamine tähendab seda, et me ei võida, on mul õigus?”
„Jah, nii see on.”
„Siis olen ma üsna kindel, et me peaksime võitma, või kuidas teile tundub?”
„No tõepoolest, Mustrum, sa lähed juba liiale,” ütles vanemlausuja.
„Kuidas, palun?” küsis Ridcully kulme kergitades. „Kas ma tohiksin teile meelde tuletada, et ülemkantsler on selle õppeasutuse põhikirja järgi esimene võrdsete seas?”
„Muidugi on.”
„Väga hea. Noh, mina see olengi. Ma usun, et rõhk on siin sõnal „esimene”. Ma näen, et te kritseldate midagi oma väiksesse märkmikusse, härra Stibbons?”
„Jah, ülemkantsler. Ma üritan välja arvutada, kas me tuleksime toime ilma pärandita.”
„Tubli poiss,” ühmas vanemlausuja, põrnitsedes Ridcullyt vihaselt. „Ma teadsin, et paanikaks pole põhjust.”
„Tegelikult ongi mul rõõm teatada, et me saaksime ilmselt hakkama minimaalsete kärbetega,” jätkas Ponder.
„Vat nii!” ütles vanemlausuja, vaadates võidurõõmsalt esimest võrdsete seas. „Nägite, kuidas läheb, kui lihtsalt mitte paanikasse sattuda.”
„Täpselt,” sõnas Ridcully rahulikult. Ta lisas, samal ajal kui tema pilk oli endiselt vanemlausujale naelutatud: „Härra Stibbons, kas te oleksite nii kena ja valgustaksite ka meid – mida need minimaalsed kärped endast tegelikkuses kujutavad?”
„Pärandiks on fond,” vastas Ponder ikka veel usinalt kirjutada kribides. „Meie käsutuses on märkimisväärne sissetulek Biggeri fondi haldajate väga arukatest investeeringutest, aga põhiosa ei tohi me puutuda. Sellest hoolimata katab pärandist saadav tulu – andke andeks, et ma nüüd olen pisut ebatäpne – ligikaudu kaheksakümmend seitse protsenti ülikooli söögiarvetest.”
Ta ootas kannatlikult, kuni sumin oli vaibunud. Hämmastav, mõtles ta, kuidas inimesed vaidlevad numbritele vastu, isegi kui nende argumendiks on ainult „need peavad olema valed”.
„Ma olen kindel, et laekur pole nende arvudega nõus,” ütles vanemlausuja hapult.
„Nii see on,” sõnas Ponder, „aga kahjuks ainult sellepärast, et tema meelest on koma lihtsalt üks paras tüütus.”
Võlurid vahetasid pilke.
„Kes siis meie rahaasjadega tegeleb?” küsis Ridcully.
„Möödunud kuust alates mina,” vastas Ponder, „aga ma olen rõõmuga nõus loovutama selle kohustuse esimesele vabatahtlikule.”
See toimis. Kahjuks toimis see alati. „Sellisel juhul,” ütles Ponder äkitselt maad võtnud vaikuses, „olen ma kaloritabelite põhjal töötanud välja toidusedeli, mis kindlustab kõigile siinviibijatele kolm toitvat söögikorda päevas…”
Vanemlausuja kortsutas kulmu. „Kolm söögikorda? Kolm söögikorda? Milline inimene sööb kolm korda päevas?”
„Selline, kes ei saa endale üheksat söögikorda lubada,” vastas Ponder otse. „Me tuleme rahaga läbi häda toime, kui meie toidusedeli põhiosa moodustavad tervislikud teraviljatooted ja värsked köögiviljad. Nii võiksime jätta alles juustulaua, kus on valida, ütleme, kolme sorti juustu.”
„Kolm juustusorti pole mitte valik, vaid karistus!” hüüatas hilisruunide lektor.
„Teine võimalus on jalgpallimängus osaleda,” ütles Ridcully ja lõi käed heatujuliselt kokku. „Ühes mängus. See on kõik. Kui raske see ikka on?”
„Näiteks nii raske, kui saapanaelu täis nägu,” torkas määratlemata uuringute õppetool. „Seal tallatakse inimesi munakivisillutise sisse!”
„Kui midagi muud üle ei jää, leiame vabatahtlikke üliõpilaste hulgast,” ütles Ridcully.
„”Üliõpilaste kuhjast” oleks õigem öelda.”
Ülemkantsler naaldus tooli seljatoele. „Härrased, mis teeb võlurist võluri? Kas osavus võlukunstiga ümberkäimisel? Jah, muidugi, aga meie siin laua ümber teame, et seda ei ole sobiva mõistusega inimesel raske saavutada. Selleks pole vaja võlukunsti, kui nii võib öelda. Püha taevas, isegi nõiad saavad sellega hakkama. Kuid võlukunsti tõeliseks kasutamiseks on vaja teatud meelelaadi, mis uurib pisut sügavamalt maailma ja selle toimimist, seda, kuidas maailma hoovused suunavad inimsaatust ja nii edasi ja nii edasi. Lühidalt öeldes peab võlukunsti kasutaja olema isik, kes usub, et garanteeritud ülikoolilõpetamine on väärt mõningast ebamugavust nagu näiteks tänava kündmine hammastega.”
„Kas sa soovitad tõsiselt, et me jagaksime teaduslikke kraade ainult tühipaljaste kehaliste võimete eest?” küsis määratlemata uuringute õppetool.
„Ei, muidugi mitte. Ma soovitan tõsiselt, et me jagaksime teaduslikke kraade suurepäraste