Nähtamatud akadeemikud. Terry Pratchett

kinnitas Trev. „Ma hoolitsen selle eest. Lase pirukal hea maitsta. Mina lähen.”

      Ta võttis kuuetaskust konservitoosi, laskis oma jala peale kukkuda, viskas õhku, tonksas paar korda saapaninaga, nii et toos keerlema hakkas ja vilkus nagu mõni taevakeha, siis aga andis sellele tugeva jalahoobi, nii et see kihutas läbi tohutu hämara keldri, lennates vaiksel klobinal paari jala kõrguselt üle tõrte. Igasuguse loogika vastaselt peatus konservikarp mõne jala kaugusel vastasseinast, pöörles hetke kohapeal ja hakkas siis tagasi lendama – veel suurema kiirusega kui enne, nagu hämmastunud Napile paistis.

      Trev püüdis toosi vaevata kinni ja pistis tagasi taskusse.

      „Kuidas te seda teete, härra Trev?” küsis Nap jahmunult.

      „Pole kunagi mõelnud,” heitis Trev. „Aga mind on alati imestama pannud, miks kõik teised seda ei oska. Asi on ju ainult pöörlemises. See pole raske. Homme siis näeme, eks? Ja ära unusta selle tüdruku nime küsida.”

      Hobuomnibussiga ei saanud palju kiiremini kui kõndides, aga nii ei pidanud kõndima sina, ja bussil olid istmed sees ja katus nende kohal ja seal oli sõjakirvega valvur, nii et kokkuvõttes oli sõit koidueelsetel niisketel ja hallidel tundidel oma kahepennist hinda täiesti väärt. Glenda ja Juliet istusid kõrvuti ja kõikusid vaikselt bussi kiikumise rütmis, mõlemad olid mõtetesse vajunud. Vähemalt Glenda oli mõtetesse vajunud, Juliet võis päästmatult vajuda ka poolde mõttesse, kui tal sedagi peas leidus.

      Kuid Glendast oli saanud asjatundja, kui oli vaja arvata, millal Juliet rääkima hakkab. See meenutas väga tunnet, mille järgi meremees saab aru, et tuul on pöördumas. Väikesed märgid olid näha, justkui peaks mõte Julieti kauni pea kõigepealt üles soojendama ja käima panema, enne kui midagi toimuda saab.

      „Kes see poiss oli, kes tuli lobi küsima?” küsis ta elegantse ükskõiksusega – ilmselt vähemalt enda arvates elegantse ükskõiksusega, või õigemini, enda arvates elegantse ükskõiksusega, kui ta oleks teadnud, mida „elegantne” tähendab.

      „See oli Trevor Usutav,” vastas Glenda. „Ja temaga ei maksa sul tõesti tegemist teha.”

      „Miks siis mitte?”

      „Ta on ju Pimekas! Ja ta arvab, et on hirmus boss, üks Nägudest. Ja tema isa oli suur Dave Usutav! Sinu paps läheks pööraseks, kui kuuleks, et sa temaga üldse rääkisid.”

      „Tal on ilus naeratus,” märkis Juliet igatsusega, mis pani Glenda peas kõikvõimalikud häirekellad helisema.

      „Ta on võllaroog,” ütles ta rangelt. „Ta on kõigeks valmis. Ja kipub muudkui käperdama.”

      „Mismoodi sa seda tead?” küsis Juliet.

      See oli järjekordne rahutukstegev asi Julieti juures – paistis, et tundide kaupa ei liikunud tema täiuslike kõrvade vahel mitte miski, siis aga tuli vindiga mõni selline küsimus, terav nagu habemenuga.

      „Tead, sa peaksid üritama paremini rääkida,” lausus Glenda, et juttu mujale viia. „Sina oma välimusega saaksid endale mehe, kes mõtleb enamast kui ainult õllest ja kabistamisest. Räägi lihtsalt natuke peenemalt, eks? Sa ei pea rääkima nagu…”

      „Minu veetlevad leedid!”

      Nad tõstsid pilgu ja vaatasid valvurit, kes hoidis kirvest viisil, mis peaaegu ja äärepealt ei olnud ähvardav. Ja kui nad pilgu tõstsid, ei pidanud nad seda kuigi kõrgele tõstma. Kirve omanik oli väga lühike.

      Glenda lükkas relva leebelt kõrvale. „Ära vehi sellega, Roger,” ohkas ta. „See ei avalda kellelegi muljet.”

      „Oh, andke andeks, preili Glenda,” ütles päkapikk ja see osa tema näost, mis habeme alt välja paistis, muutus punaseks. „Mul on pikk vahetus seljataga. Neli penni siis, preilid. Kirve pärast andke andeks, aga viimasel ajal hüppavad mõned ilma maksmata maha.”

      „Ta tuleks tagasi saata, kust ta tuli,” porises Juliet, kui valvur edasi läks. Glenda otsustas mitte vaidlema hakata. Tema teada ei olnud tema sõbrannal vähemalt tänase päevani olnud ühtegi oma arvamust, ta lihtsalt kordas kajana kõike, mida teised rääkisid. Kuid lõpuks ei suutnud ta end ikkagi tagasi hoida. „Siis tuleks ta saata Siirupikaevanduse teele. Ta on linnas sündinud.”

      „Nii et ta’n Kaevurite fänn? Nojah, see pole veel kõige ’ullem.”

      „Ma arvan, et päkapikud ei tunne jalgpalli vastu eriti huvi,” ütles Glenda.

      „Mina arvan, et see pole õige morporklane, kes oma meeskonnale kaasa ei ela,” tuli Julieti suust järgmine kulunud rahvatarkus. Glenda laskis selle kõrvust mööda. Vahel oli Julietiga vaielda sama hea, kui rusikaga udu taguda. Pealegi hakkasid usinalt kõmpivad hobused juba nende tänavast mööduma. Glenda ja Juliet astusid bussi pealt osavalt maha.

      Julieti maja uks oli kaetud paljude igivanade värvikihtide jäänustega, õigemini küll paljude värvikihtidega, mis olid aastate jooksul mullitama hakanud ja tillukesed mäed moodustanud. Alati kasutati kõige odavamat värvi. Lõpuks oli kaks võimalust – kas osta õlut või värvi, mõlemat osta ei jõudnud, aga värvi ei saa juua, kui sa pole just härra Johnson number neljateistkümnest, kes nähtavasti jõi seda kogu aeg.

      „Ma ei ütle su papsile, et sa hiljem tööle jõudsid,” lausus Glenda ja avas Julietile ukse. „Aga homme tule varakult, said aru?”

      „Jah, Glenda,” vastas Juliet vaguralt.

      „Ja sellele Trevor Usutavale ära enam mõtle.”

      „Jah, Glenda.” Ka see vastus oli vagur, kuid Glenda tundis ära vilksatuse Julieti silmades. Ta oli täpselt samasugust kunagi peeglis näinud.

      Nüüd aga valmistas ta varajast hommikusööki lesknaine Kitsale, kes elas vastasmajas ega saanud viimasel ajal enam eriti liikuda. Glenda vaatas, et vanakesel oleks mugav, tegi tärkavas valguses majapidamistööd ära ja läks lõpuks magama.

      Tema viimane mõte unne sukeldudes oli: Härjapõlvlased pidid vist kanu varastama? Imelik, ta ei näe sedamoodi välja…

      Kell pool üheksa äratas Glenda üks naaber, kes viskas kruusa vastu tema akent. Ta tahtis, et Glenda tuleks vaatama tema isa, kes olevat „vilets” – ja päev algas. Glendal ei olnud kunagi vaja olnud äratuskella osta.

      Miks teised nii palju magama peavad? See oli Napi jaoks alati mõistatus olnud. Tal hakkas üksi igav.

      Uberwaldis, lossis oli alati olnud keegi, kellega rääkida. Kõrgeaulisele leedile meeldis öine aeg, ereda päevavalgusega ei käinud ta üldse väljas, nii et paljud külalised tulid öösel. Nap pidi muidugi külaliste silma alt eemale hoidma, aga ta teadis kõiki käike müüride sees ja salajasi piiluauke. Ta nägi peeneid härrasmehi, kes olid alati mustas, ja päkapikke, kelle raudsed soomusrüüd hiilgasid nagu kuld (hiljem näitas Igor talle keldris, kus lõhnas soola ja äikese järele, kuidas selliseid turviseid valmistada). Käis ka trolle, kes paistsid pisut siledamad kui need, kelle eest Nap oli õppinud metsas ära jooksma. Eriti oli talle meelde jäänud üks troll, kes säras nagu kalliskivi (Igor ütles, et tema nahk on elavast teemandist). Juba sellest oleks jätkunud, et troll igaveseks Nappi mällu söövitada, aga ükskord, kui see troll istus koos teiste trollide ja päkapikkudega suure laua taga, tõusis korraks teemandist silmade pilk ja nägi Nappi, kes vaatas läbi tibatillukese varjatud piiluaugu saali teises otsas. Nap oli kindel, et troll nägi teda. Ta kargas august nii kiiresti eemale, et lõi pea vastu vastasseina ära.

      Ta oli õppinud kõrgeaulise leedi lossi keldrites ja töökodades liikuma. Mine, kuhu iganes soovid, räägi kõigiga. Küsi ükskõik mida – sulle vastatakse. Kui sa tahad õppida, õpetatakse sind. Käi raamatukogus. Võta ükskõik milliseid raamatuid.

      Need olid head ajad. Kõikjal, kuhu ta läks, katkestasid inimesed töö ja näitasid talle, kuidas hööveldada ja nikerdada ja vormida ja vooderdada ja rauda sulatada ja hobuseraudu valmistada – aga mitte seda, kuidas neid alla panna, sest kõik hobused läksid hulluks, kui Nap talli astus. Üks hobune lõi talli tagaseinast lauad välja.

      Sel pärastlõunal läks Nap üles