Nähtamatud akadeemikud. Terry Pratchett

ka õige mees… või kes iganes. Keegi ikka leitakse. Mida teie mõtlemismasin viimasel ajal teinud on?”

      Ponder elavnes. „Tegelikult, ülemkantsler, avastas Hex just äsja uue osakese. See liigub valgusest kiiremini ja kahes suunas korraga!”

      „Kas me saame sellega midagi huvitavat peale hakata?”

      „Igatahes! See teeb Lehakirve transkongruentaalsuse-teooria maatasa!”

      „Väga hea,” ütles Ridcully rõõmsalt. „Peaasi, et see midagi maatasa teeb. Kui see on maatasa tegemise lõpetanud, pange Hex otsima kas Evansit või korralikku asendajat. Kehakultuuri õppejõud on üsna elementaarsed osakesed, neid ei tohiks olla raske leida. Ja kutsuge ülikooli nõukogu kokku, kümne minuti pärast on koosolek. Me hakkame jalgpalli mängima!”

      Tõde on naissoost, sest tõde on pigem ilus kui meeldiv ning see, mõtiskles Ridcully, samal ajal kui ülikooli nõukogu edasi nurises, seletab igatahes ütlust, et vale jõuab tervele maailmale tiiru peale teha, enne kui Tõde on saapad – vabandust, kontsakingad – jalga saanud, sest ta peab ju sobiva paari välja valima. Võimalus, et naisterahval, kes saab valida, on ainult üks paar kingi, ei ole mõistuslikult usutav. Kindlasti on Tõel kui jumalannal terve hulk jalatseid ja seega ka palju valikuid: mugavad kingad koduste tõdede jaoks, naeltega saapad ebameeldivate tõdede jaoks, lihtsad puukingad üldiste tõdede jaoks ja võib-olla mingid tuhvlid enesestmõistetavate tõdede jaoks. Praegu oli aga palju tähtsam välja mõelda, millist tõde oma kolleegidele teatada, ja Ridcully otsustas kogu tõe kasuks, kuid mitte ainult tõe kasuks, mis vabastas ta vajadusest olla aus.

      „Noh, räägi siis, mida ta ütles.”

      „Ta võttis põhjendatud argumente kuulda.”

      „Tõsiselt või? Kus siin konks on?”

      „Mingit konksu pole. Aga ta tahab, et mäng käiks traditsioonilisemate reeglite järgi.”

      „Seda küll mitte! Kindlasti on need niigi eelajaloolised!”

      „Ja ta tahab, et ülikool asuks selles asjas esirinda, ja kiiresti. Härrased, umbes kolme tunni pärast algab linnas mäng. Ma panen ette seda jälgida. Ja sel põhjusel on vaja, et te kõik kannaksite… pükse.”

      Natukese aja pärast võttis Ridcully välja oma uuri – see oli vanamoodne paharetiga uur ja usaldusväärselt ebatäpne. Ridcully tegi kullast uurikaane lahti ja vaatas kannatlikult, kuidas väike olend seiereid edasi väntas. Kui nurisemine ei olnud pooleteise minuti pärast lõppenud, klõpsas Ridcully uurikaane kinni. Klõpsatusel oli mõju, mida poleks olnud võimalik saavutada mingi karjumisega.

      „Härrased,” sõnas ülemkantsler surmtõsiselt. „Me peame rahva mängust osa võtma – ja ma lisaksin, et me pärineme sellesama rahva seast. Kas keegi meist on viimasel paaril aastakümnel kas või näinud, kuidas seda mängu mängitakse? Ma ei usu. Me peaksime rohkem väljas käima. Ma ei palu teil seda teha minu pärast, ega isegi mitte nende sadade pärast, kes tagavad meile elu, kus ebamugavus nii harva oma pead tõstab. Jah, paljud teised ohud on tõstnud oma inetu pea, see on tõsi, kuid alati on siitsamast lähedalt kutsuvalt viibanud õhtusöök. Kallid kaasvõlurid, meie oleme selle linna viimane kaitseliin kõigi õuduste vastu, mis seda rünnata võivad. Kuid ükski neist pole potentsiaalselt nii ohtlik kui meie ise. Just nimelt, ma ei kujuta ette, mis saab, kui võlurid tõeliselt näljaseks muutuvad. Nii et tehke seda, ma palun teid tungivalt see üksainus kord, juustulaua nimel.”

      Ridcully oleks ise olnud esimesena valmis tunnistama, et ajaloos on olnud ülevamaid relvilekutsumisi, kuid see kõne oli töötatud välja nimelt selle kuulajaskonna jaoks. Natuke poriseti, aga see oli sama loomulik kui tõsiasi, et taevas on sinine.

      „Aga lõuna?” küsis hilisruunide lektor kahtlustavalt.

      „Me sööme varakult,” vastas Ridcully, „ja ma kuulsin, et mängu ajal müüdavad pirukad on lihtsalt… hämmastavad.”

      Sellise häbitu tõe jaoks valis Tõde oma tohutust garderoobist mustad tikk-kontsadega nahksaapad.

      Nap ootas juba, uhke, aga murelik ilme näol, kui Glenda öökööki jõudis. Algul ei märganud Glenda teda, siis aga riputas mantli nagisse, pöördus – ja seal oligi Nap, kes hoidis kaht liuda enda ees nagu kilpe.

      Glenda pidi peaaegu silmi varjama, liuad kiiskasid nii eredalt.

      „Ma loodan, et sellest pole midagi,” ütles Nap kartlikult.

      „Mida te tegite?”

      „Ma katsin need hõbedaga, preili.”

      „Kuidas te seda tegite?”

      „Oh, keldris on igasugu vana kraami ja, noh, ma oskan kõiksugu asju teha. Ega kellelgi selle pärast pahandust ei tule?” lisas Nap korraga murelikult.

      Glenda mõistatas, kas pahandusi võib tulla. Ei tohiks tulla, aga proua Whitlow’ puhul ei võinud kunagi teda. Noh, ta võib probleemi lahendada, peites liuad kuskile, kuni need tuhmuvad.

      „Väga kena teist, et te vaeva nägite. Tavaliselt pean ma inimesi taga ajama, et nad taldrikud üldse tagasi tooksid. Te olete tõeline härrasmees,” ütles Glenda ja Napi nägu lõi särama nagu tõusev päike.

      „Te olete väga lahke,” vastas Nap rõõmust hiilates, „ja väga kena naisterahvas, kelle kaks tohutut rinda annavad märku rohkest annist ja fertiilsusest…”

      Hommikune õhk tardus tohutusuureks kamakaks. Nap mõistis, et on midagi valesti öelnud, kuid tal polnud aimugi, mis see oli.

      Glenda vaatas ringi, et näha, kas keegi kuulis, kuid tohutus hämaras ruumis polnud peale nende mitte kedagi. Glenda tuli alati esimesena ja läks viimasena. Siis ütles ta: „Seiske paigal. Ärge mõelge isegi tolli võrra liigutada! Mitte tolli võrra! Ja ärge kanu varastage!” lisas ta tagantjärele tulnud mõttena.

      Tal oleks pidanud kõrvadest auru tulema, kui ta köögist välja suundus, saabastesse kängitsetud jalgade sammud põrandakividel kajamas. Mis sel mehikesel pähe tuleb? Kes ta enda arvates on? Ja kui mõtlema hakata, siis kes ta Glenda arvates on? Ja mis ta Glenda arvates on?

      Ülikooli keldrid ja maa-alused võlvistikud moodustasid väikese omaette linna, ning pagarid ja lihunikud pöördusid Glendat vaatama, kui ta plaksudes mööda sammus. Nüüd ei julgenud Glenda enam peatuda: see oleks olnud liiga piinlik.

      Kes teadis kõiki käike ja treppe, sai minna peaaegu igale poole ülikoolis, ilma et oleks pidanud keldrist välja tulema – juhul kui käigud ja trepid kas või viis minutit paigal püsisid. Ükski võlur seda labürinti ilmselt ei tundnud. Vähesed neist huvitusid majapidamise igavatest üksikasjadest. Hah, nende arvates ilmub toit võluväel lauale!

      Lühike kivitrepp viis väikese ukse juurde. Viimasel ajal sealtkaudu peaaegu ei käidud. Teised tüdrukud poleks mingi hinna eest sellest uksest sisse astunud. Kuid Glenda astus. Juba pärast esimest korda, kui ta kellaga kohale kutsuti, et tuua kesköine banaan – kuigi see jäigi kätte andmata, sest Glenda jooksis karjudes minema –, teadis ta, et peab sellega uuesti silmitsi astuma. Lõppude lõpuks ei saa keegi sinna parata, milliseks ta on loodud, oli tema ema öelnud, samuti ei saa keegi parata, milliseks võlujõuõnnetus meid muuta võib, ilma et meil oleks selles mingit süüd, nagu selgitas proua Whitlow pisut hiljem, kui karjumine oli lõppenud. Ja nii võttiski Glenda banaani ja läks otsejoones tagasi.

      Nüüd oli ta muidugi üllatunud, kui kellelegi tundus kummaline, et kõigi võimalike tarkuste hoidja on punakaspruun ja kõlgub tavaliselt mitme jala kõrgusel kirjutuslaua kohal, ja Glenda oli üsna kindel, et teab vähemalt neljateistkümmet tähendust sõnale „uuk”.

      Kuna oli päevaaeg, kihas tohutu hoone väikese ukse taga elust – kui sellist väljendit võib raamatukogu puhul kasutada. Glenda suundus lähima alamraamatukoguhoidja poole, kellel ei õnnestunud õigeaegselt pilku kõrvale pöörata, ja nõudis: „Ma tahan näha f-tähega algavate piinlike sõnade sõnaraamatut!”

      Raamatukoguhoidja kõrk pilk leebus pisut, kui ta taipas, et tema ees seisab kokk. Võlurite südames on kokkadele alati ruumi, sest süda asub kõhu lähedal.

      „Aa,