Nähtamatud akadeemikud. Terry Pratchett

palun vabandust, ma ei saanud aru, mida te silmas pidasite,” lausus Glenda ja mõtles: lopsakas, külluslik ja viljakas. Nojah, ma saan aru, miks ta nii ütles, pole midagi teha, aga see pole ju ainus, mis mul on, tegelikult pole. Ma arvan. Ma loodan.

      „Khm, teist oli lahke niimoodi öelda,” jätkas ta, „aga te oleksite pidanud kasutama sobilikumat keelt.”

      „Ah, õigus muidugi, andke andeks,” ütles Nap. „Härra Trev rääkis mulle sellest. Ma ei tohiks liiga peenelt rääkida. Ma oleksin pidanud ütlema, et teil on tohutud ti…”

      „Aitab juba küll, eks ole? Kas Trevor Usutav õpetab teile oraatorlust?”

      „Ärge öelge, ärge öelge, ma tean ise… Te mõtlete, et ta õpetab mind õieti rääkima?” ütles Nap. „Jah, ja ta lubas mind jalgpalli vaatama viia,” lisas ta uhkelt.

      See nõudis seletust, mis muutis Glenda veel süngemaks. Muidugi oli Trevil õigus. Need, kes pikki sõnu ei tea, kipuvad olema pahurad nende seltskonnas, kes teavad. Just sellepärast ei usaldanud Glenda meessoost naabrid, näiteks härra Stollop ja tema semud, peaaegu mitte kedagi. Nende naistel, vastupidi, oli palju suurem, kuigi pisut eripärane sõnavara tänu odavatele armastusromaanidele, mis liikusid kõigil tänavatel salakaubana köögist pesukotta. Just sellepärast teadiski Glenda sõnu „oraator”, ”romanss”, „buduaar” ja „ridikül”, kuigi „ridiküli” ja „buduaari” koha pealt ei olnud ta väga kindel ja vältis nende kasutamist, mis asjaolusid arvestades ei olnud just raske. Tal olid tõsised kahtlused selles osas, mis daami buduaar olla võiks, ja igatahes ei kavatsenud ta seda kelleltki järele küsida, isegi mitte raamatukogus, et keegi naerma ei hakkaks.

      „Ja ta viib teid jalgpalli vaatama, jah? Härra Nap, te torkate seal silma nagu briljant korstnapühkija kõrvas!”

      Ära torka rahva seas silma. Nii palju oli vaja meeles pidada!

      „Ta ütles, et hoolitseb minu eest,” vastas Nap ja laskis pea rinnale vajuda. „Ee… ma mõistatasin, kes oli see kena noorpreili, kes öösel siin oli,” lisas ta meeleheitlikult, läbinähtavana nagu õhk.

      „Trevor ütles, et te küsiksite, eks ole?”

      Valeta. Keeruta end välja. Aga kõrgeauline leedi ei olnud siin! Ja see kena õunapiruka-neiu oli otse tema ees! See oli liiga raske!

      „Jah,” ütles ta alandlikult.

      Ja Glenda üllatas iseennast. „Tema nimi on Juliet ja ta elab kohe minu kõrval, nii et Trevor ärgu parem sinna jõlkuma tulgu, on selge? Juliet Stollop… eks vaata, kuidas see Trevorile meeldib.”

      „Kas te kardate, et härra Trev hakkab end Julietile peale suruma?”

      „Julieti paps surub palju rohkemat kui lihtsalt peale, kui näeb, et Trevor on Pimekate toetaja!”

      Napi ilme oli tühi, niisiis Glenda jätkas: „Kas te siis ei tea? Pimekad on Pimekaevu Vanad Semud. Jalgpallimeeskond. Dollid on Dolly Õdede Jalgpalliklubi. Dollid vihkavad pimekaid, pimekad vihkavad dollisid! See on alati nii olnud!”

      „Mis võis nende vahel selliseid erimeelsusi põhjustada?”

      „Mida? Nende vahel pole mingeid erimeelsusi ja pole ka mingeid erinevusi, kui värvid välja arvata! Nad on kaks võistkonda, kus on täpselt ühesugused kaabakad! Dolly Õdede omad kannavad valget ja musta, Pimekaevu omad roosat ja rohelist. Asi on ainult jalgpallis. Selles kuradi neetud tobedas jalgpallis, kus ei tehta muud kui pekstakse, taotakse, klohmitakse ja pistetakse üksteisele näppe silma!” Glenda hääl oli nii äikseline, et oleks piima hapuks ajanud.

      „Aga teil on samuti Dolly Õdede sall!”

      „Kui seal elada, on nii ohutum. Pealegi tuleb omasid toetada.”

      „Aga see pole ju selline mäng nagu pulgamäng või halma või Malakas?”

      „Ei! See on rohkem sõda, aga ilma igasuguse lahkuse ja hoolivuseta!”

      „Püha taevas. Aga sõjas polegi ju lahkust?” tähendas Nap, kelle nägu varjutas hämmeldus.

      „Ei!”

      „Aa, saan aru. Te olite irooniline.”

      Glenda heitis talle kõõrdpilgu. „Võib-olla olingi,” tunnistas ta. „Olete teie aga üks imelik tegelane, härra Nap. Kust te tegelikult pärit olete?”

      Nappi haaras jälle vana paanika. Ole ohutu. Ole abivalmis. Loo sõprussidemeid. Valeta. Aga kuidas sõpradele valetada?

      „Ma pean minema,” ütles ta ja kiirustas kivitrepist alla. „Härra Trev ootab juba kindlasti!”

      Viisakas, aga imelik, mõtles Glenda, vaadates, kuidas härjapõlvlane pikkade hüpetega trepist alla tormab. Ja terane ka. Nägi minu salli, mis nagis ripub, kümne jardi kauguselt ära.

      Konservikarbi kolin teatas Napile tema ülemuse kohalolust juba enne, kui ta oli läbi vana võlvkäigu keldrisse jõudnud. Teised keldri asukad katkestasid töö – mis ausalt öeldes, arvestades töö tavalist teokiirusel edenemist, ei tähendanud praktiliselt mingit muutust – ja vaatasid teda tuimalt. Kuid vähemalt nad vaatasid. Isegi Betoon paistis ebamääraselt ergas, kuid siis märkas Nap pruuni niret tema suunurgas. Keegi oli talle jälle rauaviilmeid andnud.

      Trev tonksas konservitoosi jalaga, nii et see sööstis üles ja lendas tal üle pea, siis aga tuli diagonaalis tagasi, justkui veereks mööda nähtamatut kallakut, ja maandus Trevi ootavasse pihku. Pealtvaatajad mõmisesid kiitvalt ja Betoon tagus peaga vastu lauda, mis tavaliselt tähendas samuti heakskiitu.

      „Miks sul nii kaua läks, Põlvik? Jäid Glendaga lobisema, jah? Tema juures pole sul mingit võimalust, usu mind. Olen proovinud ja tean, tõsi mis tõsi. Mitte mingit võimalust.” Ta viskas Napile räämas koti. „Pane need kähku kaela ja pähe, muidu torkad sa tänaval silma nagu briljant…”

      „Korstnapühkija kõrvas?” pakkus Nap.

      „Täpselt! Saad isegi aru. Ära nüüd moluta, muidu jääme hiljaks.”

      Nap vaatas kahtlevalt pikka, väga pikka roosat ja rohelist salli ning suurt kollast kootud mütsi, millel oli küljes roosa tutt.

      „Tõmba müts nii sügavale pähe, et see su kõrvad ära katab,” käsutas Trev. „Noh, liiguta!”

      „Ee… roosa?” küsis Nap kõhklevalt ja näitas salli.

      „Mis siis on?”

      „Kas jalgpall ei ole siis jõhkrate meeste mäng? Samas kui roosa, andke andeks, on üsnagi… naiselik värv?”

      Trev irvitas. „Muidugi, täpselt nii. Mõtle ise. Sina oled siin ju see tarkpea. Ja sa oskad mõelda samal ajal, kui kõnnid, ma tean seda. Selle poolest oled sa siin kandis eriline.”

      „Aa, ma vist taipan. Roosa värv kuulutab peaaegu sõjakat mehelikkust, öeldes: ma olen nii mehelik, et võin lubada, et te selle kahtluse alla seate, sest nii avaneb mulle võimalus seda uuesti kuulutada, vastates teile vägivallaaktiga. Kas te olete lugenud Oflebergeri teost „Die Wesentlichen Ungewissheiten Zugehörig der Offenkundigen Männlichkeit”?”

      Trev haaras tal õlast ja keeras ta ringi. „No mis’a ise arvad, Põlvik?” nähvas ta, kui tema punane nägu oli Napi omast paari tolli kaugusel. „Mis sul viga on? Kes sa õieti oled? Sa võtad kümnedollarised sõnad ja laod ritta, nagu paneks mosaiikpilti kokku! Mispärast sa siis siin keldris oled ja minusuguse all töötad? See pole loogiline! Kas sa peidad ennast vana Sami eest? Sellest pole midagi, peaasi, et sa mõnda vanatädikest maha ei löönud või midagi sellist, aga sa pead mulle rääkima!”

      Liiga ohtlik, mõtles Nap viimases hädas. Vii jutt mujale! „Tema nimi on Juliet!” pahvatas ta. „Selle tüdruku, kelle kohta te küsisite! Ta on Glenda naaber! Ausalt!”

      Trev oli umbusklik. „Kas Glenda ütles seda?”

      „Jah!”

      „Ta ajas sulle lora. Ta teadis, et sa ütled mulle.”

      „Ma arvan,