Räestu raamat. Lauri Sommer

aastad, olemata yksmeel ja tantsimata tantsud. Peal õhuke tuhksuhkru kiht, mida on vaja sadat kibedat maitsnud inimestele. Vanaema kudus sydamlikke kindakirju ja tegi keerulisi segatehnikas tekke. Tarmo naeratas pildilt rahulikult edasi ja valged õied ääristasid tõepoolest aiateed. Kui vahel linna, surnuaeda või lapselapse pulma minekuks uhkemat rätikut vaja oli võtta ja Vanaema kapi ukse avas, siis vaatas ta Tarmole silma ja ikka muheles. Nii paistis seal see vähenõudlik päike. Alĺa on oma kondid samuti mulda viinud nagu Patsi. Mina kirjutan siin sellest sädemest, mis oli nende vahel 80 aasta eest ja arvan, et see on ometi kusagil alles. Selle pärib alati keegi, kelle silmad on ootel vasta kevadet, suve ja sygist. Las siis talv tuleb ise.

      KUNAS …

      Vanaisa ja Vanaema tutvusid, ma ei teagi. Sama kant, võib-olla oli yksteist juba latsõh laadul või kiriku juures nähtud. Jäneste ja Suurõ-Rääptsyvä olid kyllalt lähestikku. Kui pruudilt pulmade kohta pärisin, siis ytles ta umbes, et “mis seal ikka”, “ar’ laulatõdi”, “mehe sai”… Vanal Daaŕol oli kolm tytart meheleminekueas ja kõigile saidki saajad, ainult Kati saatus tuli kõrverik – yks ta laps syndis Downi syndroomiga ja ta ise sattus essytaja kätte, surigi metsa. Või on metsa surra just ilus? Ja ega olnud ju ainult yks halbus, alandus ja ebavõrdsus minu vanadel. Aegamööda leppis see ahastanud pruut, nagu on leppinud sajad ja tuhanded. Oli tal ju ka natuke nukker meelelaad, aga mehe jõud ja ettevõtlikkus aitasid neid palju.

      VANAD ABIELLUSID …

      Setomaal 1934. aastal, laulatati Satserinna kirikus, kui vanaisa oli 24 ja vanaema 22. Esimene Paalist poig syndis õige pea, 1935. Ikka saunas. Saanud nii, et “punanõ päiv tulĺ vällä ja lats sündü aŕkina”. Ei olnud noorpaarile seda paikset elu antud. Vana Maks suri, tõusid pärimise kysimused, kus eelistatud oli Hedot. Ka Lõunalaagri lähedus ei olnud mõnus ning kaks peret otsustasid otsida kohta kaugemale. Hakati otsima, kuulati pakkumisi laatadel, loeti kuulutusi ajalehtedest ja käidi mitmel pool vaatamas. Tartumaa neile meeldis, aga seal olid taluhinnad liiga kallid. Uuriti siis Võromaad. Yhelt hobusekauplejalt Võro turul saadi suusõnaline soovitus kuhugi paika Sännä taga, kus hind oli teistest odavam … no peaaegu jõukohane. Tulid esimest korda yhel kolmekymnendate talvel. Kysisid alt orust teed: “Kuis taha Räestü-Hansulõ saia’?” Sepp rehmas nõgitumeda käega lähima mäe taha ja ytles paar juhatavat sõna. Varsti sõitsidki reega õue. Talu oli võlgades. Yle-eelmine peremees Tamm ja edasi kaks joodikust venda Samaryytlit olid seda tasapisi laostanud, kuni myyk vältimatuks sai. Tamme kaudu on Räestut ainsa korra eesti kirjanduseski mainitud. Muidugi teeb seda meie kandi mees Juhan Jaik, aga sellest hiljem. Vanaisa ja Vanaema said siia ja nägid, et hooned on natuke laokil, metsad maha myydud, suure, seest saviga tihendatud rehielamust vanatare juures ainus uibu, laudad lagunud, katussõ’ kakõnu ja põldudel lume all mingid kuhjad. Vanaisa siis vanema Samaryytli käest pärima, et “a mis naa’ tah omma’?”. “ńoo … õõõ … kardohkavarsi uniku’ jäiva’ lumõ ala, mi süküse jovva-as kuigina aŕ vita’.” See oli muidugi vale myygi huvides. Kevade tulles nägid uued asukad, et põldudel oli kivi kivis kinni. Maa kaudu vaeva sai. Mis ikka, käidud ja otsitud oli juba palju. Kaubad löödi kokku ja kuigi hiljem seda vahel ka kahetseti, jäi valik jõusse. Võib-olla said siin kaalukeelteks kaks natuke ylemõistuslikku asja. Yks vend oli jutu sees ytelnud, et siin kohal elavad inimesed kaua, siin olla maa sees vastav vägi. Ja vanavanemate puhul, kes ainsatena päris paigale jäid, läks see tõeks. Vanaemal 92, Vanaisal 96. Tehke järgi. Mulle tundub, et veidi luges ka see, et tolle talu maad olid looduse poolest veidike Setomaa moodi, tuttavlikud, koduhõngused. Siingi mäel maja ja orus vesi voolamas, ymberkaudu liivapinnal kasvav okasmets. Sama jääaja jäljed.

      ÄRATULEK

      Mindi aga Setosse tagasi, asjad kokku ja teele. Väiku-Rääptsyväs olid sõdurid neli talu maha tõmmanud. Sõbrad sealt juba lahkund, nyyd tuli nende kord. Suured sugulased kogunesid yle nulga kokku, lahkumispeod, napsid, laulud ja musutamised. “Vooĺät elo taha Võromaalõ … Aŕ Sa umma hõimu unõhtagu. Päätnitsalõ õks tulõt kõrrakõsõ aastagah …” Kurb oli kodust minna muidugi. Omal kaks vankrit, kolmas laenati juurde, hädapäraseim kraam peale, väike Paalikõnõ koti otsa, Vanaisa ema Darja sinna manu, muu rahvas pidi kõrval kõndma. Pehme talitee, natuke lund koormakattele langemas. Maa oli pikk pärale minna. Mis neist maha jäi? Hulk talukraami, mida ei jõutud ära tuua. Ja eelkõige põlvede pikkune maailmatunnetus. Saatserinna Pyhä Riidi kerik yhes kalmuaiaga, kus puhkab hulk Kõvõrmägesid, Rehesid, Kõllisid, Voksseppi, Paineid, Havisid, Toonõkurgi ja ilma perenimeta, kesteabkuhu hargnenud hõimlasi. Petseris laadad, Maaŕäiva ristikäyk ja Pyhä Varvaara kerik, mille lävepakku nad kulutasid. Kauged kõugud nyydse Pihkva oblasti sisse jäänud kylaasemeilt ja alevitest, kus väljade yle kaikus kellamäng, ja vist ka natuke vene verd kusagilt sealt. Nende mõistatuseks saanud elu, kirmased, usk, hobuste paristamine, talutööd … kuni väikese poti ja kabjarauani välja. Paljugi, mis minu mõistusele tulles oli nende mälu soppides kustumas, ilmudes vaid välgatustena. Ja siis korjad neid raasukesi ilma pealt. Midagi leidsin Litvinas Vanaema venna- ja ristitytre, kadunud Toonõkurõ Veerkaga kõneldes, osa arhiividest ja lauludest, natuke ka Petseris käies ja praeguse seto rahvaga suheldes. Mõnes neist on seda sydamlikku härdust alles ja seal kõrval tossab muidugi ka jõuline kiitlev mahhorka. Kuigi mul on seal sõpru, ei kuulu ma tänaste setode hulka. Seal on oma lahedus ja jändamine, ksenofoobia ja mängud, mida mina kaasa ei tee.

      Aga tolle mineviku kuma aitab mindki, kui olen nagu poollahustunud seto saareke siin võro meres. Maastiku järgi võroke kyll, aga meele poolest ikkagi mujalt. Vanu asju kuulates, lugedes ja nähes tundub, nagu oleksin sadu kordi käinud kodustes tsässonates ja need palved oleksid hinges alles. Kuidagi mõjub see geenikood kolme põlve takka ja muudel maadel kasvamise kiuste. Minus näitavad kestmist just naisliini jooned. Teised selle soo mehed (peale Robi!) on kasvanud mujale. Nende väga ammustest veretilkadest tuleb tung laulda seto laule. Sealt on midagi nende tundelisusest. Veidike jonnakust. Mälestus vanade omavahel räägitud pehmest seto keelest, mille sarnast olen kuulnud Jekaterina Kelgumäe ja Petseri orbude pansioni valvuritaadi Volli suust. Olnud liigutatud, sest sealgi on mu kodu. Ja veel midagi, mida öelda ei oska ega tahagi.

      RÄNK ALGUS …

      Võlgade tagasirygamine. Esimestel aastatel polnud niigi palju raha yle jäänud, et sitsirätti osta. Höödoŕ möllas koos õemees Aleksaga põldudel. Ikka väiksemad kivid syles ja suuremad kahe mehega lauda mööda puuveo reele, hobune sikutas need hunnikutesse. Pooleldi maa sisse matta, kahemehepuuriga siis keerutad neile augu sisse, valad pyssirohtu ja paugutad, vaata et pihta ei saa veel. Nii said põllud puhtamaks ja suurematest kividest tulevase lauda vundamendiks sobilikud. Need kymnete kynniaegade puhastamised, jälle kolks vastu atra, hobune seisma ja manu higistama. Väiksemaid said naised kah ymbertkaudu ära korjata ja põlle sees minema viia. Palju sammaldunud kivihunnikuid tähistab veel tänagi põlluääri. Mõned nende mustrid, kulumise viirud ja murrukohad räägivad hoopis varasemaid lugusid, aga tookord olid nende ymber mu sugulaste higised pihud. Mäletamatud inimesed on neid tassinud või töödelnud, midagi tahtnud selle aine käest. Vanaisa rassis suurematega, mina korjan tänagi põlluveertest väiksemaid, peenrapiireteks. Käsi kivi kyljes – seal on mingi saladus peidus. Vanad mehed õpetasid tollal oma poegadele, et see, kes harib yles suure lapi maad viljakandvaks põlluks või aiaks, suurendab enda ja oma lähedaste õnnistust. Kerge pole seda kunagi olnud kätte saada ja pidada, aga maa jonni vastu tõusis inimese jonn. Lõpuks jäid kivikondid hunnikutesse ja vaatasid sealt aina uute kartulite kasvu, lina ja rukki õitsemist ja hakki minekut. All orus Verioja kõrval kees allikas, sealt tuli vedada pere ja loomade vesi. Väikest kasvu Patsi käis palju kordi kannipuudega sealt mäekaldõst yles. Meheema Darja teda ei sallinud, tassis toitu nende mant tytre majapoolde. Kord kuulis Patsi läbi seina, kuidas Darja Marile sossutas: “Võta’ no kippõst taad pehmekeist lihha, inneku vanahalv näge.” Vanahalv oli muidugi tema. Kui kena ja arhailine, kas pole! Palju päevi valusaid õlgu ja pihta … kuni hakkasid kandma ka pojad ja aastate pärast tehti mäele kooguga kaev, mille juures oli suur plekist vann. Keti otsas olev ämber uppus, tuli yles tagasi ja loovutas pahinal oma sisu. Kojutulev kari peatus joomiseks, lehmade koonud tegid veepeeglisse laineid.

      OMAKS