Räestu raamat. Lauri Sommer

On maapiirkondi, kus infrastruktuur on lagunemas, suletakse koole ja kauplusi ning inimesed ei leia enam kodu lähedal tööd. Tulemuseks on alkoholism, välismaale tööl käimine, võõrduvad abikaasad, lahkujad ja tyhjaks jäävad eluasemed, mida ei jõuta pidada. On lasteaedu ja koole, kus rikkamate perede lapsed ei seltsi sellega, kel pole firmariideid või mingeid yldlevinud vidinaid. Muidugi töötab sotsiaalhoole tõhusalt ja kriisikoldest otseselt kõnelda ei saa. Aga need vennad, võim ja ahnus, toimetavad päris tegusasti. Väikeste inimeste vaesumine käib kas hopsti või tasapisi, langeva graafiku moodi. Ei oska öelda, kumb on rohkem alandav. Kas see, mida suure pere isa tunneb koondamistasu lõppedes töötukassa ukse taga. Või teine variant, kus midagi veel tilgub, aga telenägudega rahajagajad keeravad kraane tasapisi kinnimale ning viipavad muiates: “Aga teie elage, seltsimehed, elage oma kaunite ideaalide seltsis. Muu on meil siin sõpradega paraku juba peaaegu ära jaotatud.” Toredate initsiatiivide ja pisikeste võitude kõrval joonistab siseemigratsioon vaikselt välja kurvaks määratud saatusi ja moodsad silmakirjalikud kyyditajad on reaalse tegevuse, abi ja kaastunde asendanud vahendatuga – lõputute dokumentide, lubaduste, projektide, kollase meedia, priiskavate seltskonnayrituste, arvutimängude ja telekavaatamisega.

      Paljud murdusid Siberis. Aga on neid, kes käisid selle suurima katsumuse läbi oma head loomust kaotamata. Olgu õppetunniks, et rahvas kunagi, kui tõeliselt karmiks läheb, yhte hoiaks. Et oleks hulk kindlaid asju, mida inimene kunagi teisele ei tee, kuigi ta ei pruugi meeldida, on raha endale kokku kaapinud või just vaene kui kirikurott, see ja teine paha omadus kyljes, käib vastikult riides, laisk, haiseb, joob, vaated erinevad, oled ta peale muidu kade ja nii. Tauni, kui tahad, oma asi. Aga ära lase teda maha ega saada hukatusse. Siberis (ja Afgaanis) olnud inimeste traumad on eluaegsed ja vastasseisud lahenematud. Ega neil tagasi tulles polnud mingit teraapiat ootamas, kui keegi just šoki ja vaenamise meetodeid selleks ei pea. Elada vanana yksi, rohelistes toonides avaras tagatoas, toeks Pätsi, Tõnissoni ja Laidoneri suured pildid ning rahvuslipuga kyyditatute altar, mis ytleb, et nende valu ei unune. Kurbus ebaõiglusest ja surmadest ning rõõm lastest ja nende lastest, kes on peale aia lillede ja koerakese põhiline lohutus. Kuidas on tuhandeid kordi töölaagreid ja surma unes näha, rõõmustamata rõõme tunnistada. Hea, kui Sa seda ei tea.

      ELLUJÄÄMINE NÕUKAS. VANA-REHE MEETOD

      Aga elada tuli. Loodi kolhoos, iroonilise nimega “Tulõvik”. Igayks sai seadusega 60/100 hektarit maad, sellised väiksed siilud, paar vagu korraga, mitte põld. Oli neid siin laiali mitmes nulgas. Räestu-Hendrikul oli kuivati, kuhu veeti ka väetisi, Virul olid nende brigaadi põllud, kus kord suure veega kartuleid sai nopitud. Sealsamas Siska ja Haava juures ka kolhoosi tallid. Sinna tuli anda ära loomad. Vanaisal oli tollal hobuseid kaks. Kirjut ta varjas. Mära Pärja oli parajasti tiine, teda lubati veel poegimiseni kodus olla. Ja syndis talle armas sinaka ninaga valge varss Aare, kes käis töö juures kaasas. Ikka seisis ees oma peenikestel jalgadel ja inises. Pärast viidi kõigilt hobused talli, aga ega see yhisomand niisama lihtsalt kehtima ei hakand. Oma särk on ikka kõige ligem. Tallimees toitis rohkem enda talu hobuseid ja jättis teised nälga. Vanaema siis viis omadele ka leiba, et nad ära ei lõpeks. Teised niisama. Oli ikaldus ja söödapuudus. Lehmad ei jõudnud hommikul yles tõusta, tuli neid pangiga suu juures sussutada, et veel elulooma saaks. Põllud, rasked metsatööd kahemehesae ja vankritega, heinategu ja mis vaja oli. Kõigest tuli detailselt ja kirjalikult aru anda. Talumehed polnud oma tööd veel kunagi niimoodi kirjeldanud. Byrokraatia tegi mõne mehe vist omamoodi sõnameistriks. Yks brigadir oli kurjapoolne mees olnud, tegi sula ylekohut paaris asjas. Meiegi perele andis kuu aja toiduks vaka mullaga segatud kartuleid. 11 inimesele. Vanaisa tehti pärast brigadiriks, oli nagu natuke sallivam, kritseldas ka neid papreid aruandeks, nad olid teisega vaheldumisi. Vangerdega tööle sõites ikka lauldi, tehti tii ilo. Vahel sai pidusid ka. Ja olid lapsed, kes kooliraamatute taga pead murdsid ja tegid oma väikesi pahandusi, varastasid võtmega kinni käind valgest kapist suhkrupea ning mängisid yhel nõlval, mida Toomõmäeks kutsuti, ja põlluveersete Karjakivide juures, kus juba hulk põlvi karjaseid ees istund, lasid kelguga pikalt alla Verioja poole, pugesid peitust mängides igasugustesse heinasalandutesse suures ja täidet kyynis, nii et otsijad astusid aga sihka-sahka ja redutajad hingasid oma pesades ysna tasa nagu hiired, et kõrte kõhin neid välja ei annaks. Tegid Vana-Rehe töö-atleetlikku eeskuju järgides sporti kangil, kätekõverdustena, lõuatõmbamisena ja kiviviskes, sõitsid sea seljas ning ajasid kanu taga. Elmarist tuli kõva spordimees. Varsti läksid poisid varavalges isaga koos niitma ja muudele töödele. Vaene aeg, selle vajadused ja leidused. Mitmel pool olid peidikutes puskarivabrikud. Vanaisal ka. Vikat jook kartulist ja viljast. Oli selle myygi eest rahvast varemgi karistatud, aga sant elu ajas jooma ja puskarit võis ju seebikivi, tulitikkude, suhkru ja muu vastu vahetada. Seda vajalikku pudi ja padi sai näiteks mõisa mant suurte kombinaatorite Leiside käest. Vanaisa oli osav kaupleja, aitas sellega pere kõige kitsamatest aegadest läbi. Ju see soon oli tal Setost kaasas. Enne sõda käis linakauplemine, kahe tiigi saak orust, aga ka linaleod (motsila’) natsionaliseeriti. Koha peal raha ju ei liikunud. Tuli kogu aeg nuputada, et kuis saasi. Kasvatada vasikaid ja tappa, pere suu kõrvalt koguda muud maakraami ja turule viia. Võrol ei saanud selle eest suurt midagi. Petseri turg oli hea, Pihkva oma parem ja Leningrad veel kõikse kallim. Ja Gatšina asundus enne seda. Aga proovi Sa minna, näita, kas mees oled. Heakene kyll, kasvatad orika, veristad suure seatapu väitsega. lased vere puuruhesse joosta ja teed käkke. Keerad soolatud rymba käntsaki vankri peale, katad kinni ja hakkad Petseri poole sõitma. Või suitsutad saunas ära, paned singid kohvritesse ja viid vankriga Võrole rongi peale, naine sõidab tuldud teed tagasi. Rongi peal juba on kontrollid, tahavad kohvreid ära võtta. Kuhu sõidate, mida viite, kodanik? Ai-ai! Meie riigis on spekulatsioon keelatud. Kas teeme prokotolli? Neile pidi altsiilu raha panema või kymnist andma. On hea, kui jõuad turule varem. Osad tehingud tehakse juba enne turuväravate avamist, kui head klienti kohtad või ylesostjat tead. Rammus maaliha oli hinnas, linnas poodides paljad kondid ja sinakad Buchenwaldi kanad, kolhooside plaani yletav “toodang”, ehtne kommunismiambroosia. Turul muidugi miilitsad ja rahvakontrollid. Ja kurikaelad, kes salamisi vaatavad, mida ja palju myyakse ning kuhu seejärel minnakse. Neil oli tingimiseks turulitse ja veenmiseks jämeda kaelaga sõpru. Vaja tšuhnjaasid puistata. Kord oli Vanaisa koos kahe mehe, Poola ja Leeriga Leningradis. Tegid head äri turul, vene baabad aina tunglesid leti ees lihahimuliste nägudega ja käppisid kaupa. Mehed jäid ööseks tavalisse võõrastemajja. Istuvad siis toas, igayks oma voodil. Varsti koputus. Tulevad kaks meest, viin kaasas, teevad juttu, et kust tulete, mida myyte ja kuidas läheb. Õhtu juba. Vanaisa ytleb, et hakake koju minema, meil vaja magama heita, homme vara turgu. Need ei tee väljagi. Järsku öelnud: “Деньги на стол!” Elekter kustus ära (kokkumäng), terad väljas. Vanaisa rabas tooli, sai nii ette, et peajõmm ei pääsend noaga lööma. Aga Leerile ja sellega nurgast rynnata, asi hakkas eesti meeste poole kalduma. Poola kadus kohe alguses voodi alla ja haaras yhel jalast, see ei saanud siis põgenema, võttis võromaise lahmaka vastu nagu miška. Raha jäi alles. Hommikul õmmeldi Leeril traumapunktis nägu kokku. Kaks teist meest rohkem seal Leningradis ei käinud, aga Vanaisa ikka. Oskas vene keelt ja kaubelda, teadis ettevaatlikum olla. Teine kord, kui talveaegu viidi lahtise veoautoga sinna põrsaid, oli kisma suurt kasvu bessaraablastega. Jällegi sama armutu värk. Vanaisa sai kusagilt labida pihku, andis neile sellega, lõi mitu meest pikali ja õues pandi padavai autoga minema. Vankritega käijaid ja tulijaid ootasid röövlid metsavahel – Petseri taga Vašina Gora variku kitsaskohas ja Tabina teel näiteks. Pyssi vastu ei saa, kui oled yhe vankriga, relv peatab tavaliselt ka auto. Vahel nende kohtade eel seisti ja oodatigi, et keegi veel tuleks ja parem muidugi, kui see keegi oleks kõva mees. Mõned tegid röövlitele säru kah ja said nende saagi omale. Vanaisa oli uhke mees, võlgu ei võtnud ja endale midagi öelda ei lasknud. Tantsis ka. Tema leivanumbriks oli kasatšokk, mida ta vihtus veel Elm-poja ja ilusa minija Tammi Eha uljas tudengipulmaski. Oskas rõõmu tunda saunast, joogist ja eetrist, mille järele sahver nii mõnusalt lõhnas. Korra leidsime suitsauna tagant suure koti tyhje eetripudeleid, tema jõudetundide päranduse. Eks ta laskis seda toas ja ravi jaoks, aga vahel ka mäeveerel istudes ja alla orgu vaadates. Ja tal olid omad ytlemised – “nagu hallõt pini sita pääl” (esimeste vuntsiudemete kohta, mida onupoeg talle demonstreeris), “tuu lask´ nigu täi” (ema sõidustiili kohta), “perset brat” (kui olympiamängudel liidu teivashyppaja koos latiga alla tuli) ja nii edasi.