Räestu raamat. Lauri Sommer

Isa jäi armsaks, aga tekkinud kuristik tuli millegagi täita. Lõunas on olnud tunnetuslikku konkreetsust ja sobivat meelelaadi. Põhi andis põhjalikkuse sellega tegelemiseks. Suguvõsa isapoolsest osast tahaks veel kunagi kirjutada … Esialgu räägin Lõunast …

      EMA SUGU …

      Nad polegi siin Võromaal väga kaua elanud. 75aastat. Eeĺä’ õdagu ilda panid kompsud maha. Vanavanemad, kes sõja eel siia tulid, olid seto rahva seast. Nende perenimi Rehe viitab vist sellele, et yks esiisa hoidis kyla reht. Tema rehealuses käidi koos ja seal lendas töötolm. Selle nime võtmise paberile pani 1921. aastal oma sugulaste nimel käe alla Suurõ-Rääptsyvä kylä mees Fedot (seto nimevorm: Hedot), kes oli tollal peaaegu minuvanune. Tema õel Darjal oli vallaspoeg, keda nimekomisjoni dokument ei maini – minu Vanaisa Fjodor/Theodor (Höödoŕ). Ta kasvas suureks ning võttis naiseks mu Vanaema, mulle siin maa peal kõige lähemal olnud inimese Patsi (Praskovja). Nimi pandi Patsile mõistagi Satserinna kiriku olulisima pyhaku Pyha Paraskeva (Pyhä Riidi) järgi. Tundub, et epiteet “kannatajanna” ei kaasne sellega mitte päris asjata. Ta hoidis mind väga. Esiemad istuvad minus sygaval. Neiuna oli ta Kõvõrmägi. Kynkakestega asustatud paiga rahvas võttis endale mäenimesid meeleldi, neid on seal kandis senini hüä hulgakõnõ. See perekonnanimi võeti wõselok3 Krabiluvas Jakov (Jako/Jaak), Fedusi pojale ja tema naisele Darja (Daaŕo), Ivani (Ivvo) tytrele, kel oli kolm tytart – Jekaterina (Kati), Patsi ja Anna, ning poeg Mihkel (Mihaĺ). Napp vihje Vanavanaema konfliktile Zabolotje (Saabolda) kylaga ja sealt välja kihutamisele on perepärimuses olemas, põhjuseks “nõidumine”. Täpsustusi pole enam kelleltki kysida, seepärast olen praegu vait. Kui mulle kunagi vaimusilma ette peaks tulema, mis see oli, siis ka kirjutan. Krabiluva on märgalade vahel asuv kolme taluga kyläkõn, kuhu läks ainus kehvake roopaline tee. Teise talu rahvas, Pained, olid meie sugulased. Võib-olla ka kolmandad, Alamäed. Nad võisid olla kaasteelised, kes samuti suure kylaga ei sobind. Kui kolm peret tõesti pagendati, pidi põhjus olema kaalukas või syydistuse tekitanud kadedus ysna suur. Ja rahu ei antud vist sealgi. Kusagil esimese vabariigi aastatel liikus Darja pere veel kord – yle Suuresoo edasi Jäneste kylla, yletades ka nyydse riigipiiri. Sõja järel kylastas neid yks kartograaf, kes on märkinud: “Ysna palju aega kulus Krabiluva ymbruses, kus otsisin yles ka Jäneste kyla kolm talu ning kysitlesin piirijoone kulgu Mustaojal. Selle metsakyla talud jäid viimastena Eesti poolele.4” Mine tea, äkki need kolm Jäneste talu olidki kõik Krabiluva tulnukad ja neile syndinud lapsed. Need esivanemad on kõik piirirahvas, sest seal vaheldusid seto ja vene kylad. Väiku-Korelas, Satserinnas ja Litvinas on meil sugulasi elanud, paar pidepunkti ka oblastist – Truba ja Jandovina. Setodele pandi perenimed hiljem kui eestlastele. Need olid soovitavalt kahesilbilised ja helisevad. Kui ise nime võtta ei tahtnud, suruti mingi sõnake lihtsalt peale. Ela siis sellega. Seal Lobodka vallas oli rahvas sydamlik ja hea huumorimeelega. Võeti ka selliseid uljaid nimesid nagu Tsirkus, Leopard, Myts ja Postkaart. Paljud saajate pere esindajad kinnitasid oma nõusolekut sõrmejäljega. Parema käe pöial. Sedagi tõendust sai anda mitut moodi. Paaril värbamisest kõrvale hoidnud või sõjaväljal viga saanud mehel puudus just see sõrm ja tempel võeti kurakäelt. Mõned venelased olid enne nimekomisjoni tulekut viina võtnud (За фамилий!) ja purjus peaga näpu liiga tindiseks teinud, nii et paberile jäid mustrita larakad. Osa seto rahvast oli kantoorah vallavanema juuresolekul peetud piduliku talituse juures oma näppu jälle ettevaatusest liiga vähe määrind. Ka sellise pooliku jäljega poleks kriminalist rahul. Rehe Hedot tuli enda jäädvustamisega eeskujulikult toime, aga tema sai ka vaadata, mis teised ees olid teinud. Kõvõrmäe Jako jälg on vaevunähtav, sest ta pani selle oma kylast esimesena. Ametnik vangutas pead ning näitas varupaprõl ette. Järgmised õppisid Vanavanaisa essyngist ja tegid täitsa korralikud. Nende sõrmemustrites leiduvaid saladusi õpib teadus kord ehk lugema. Siis saab neist jutustada ka selle ainsa tõendi põhjal. Ega perenimed tollal täiskasvanud rahva seas veel ei juurdunudki. Võõras pruuk kõlbas ainult dokumentide jaoks. Varem kutsuti inimesi kas kyla, talu, mehe, isa, vanaema, ema või venna järgi. Suuremaid hõime veel ka võtmeisiku või kandi nime järele (Jako jagu, Kundrusõ naa’). Palju variante, mille seast valiti olulisuse ja suupärasuse järgi. Vanaisa nimetas oma kyla, Suurõ-Rääptsyvä mehi mitmel kombel: ema järgi Annõ Vassiĺ (hiljem Nurmõviir), isa järgi Timmo Had´e (Fadei Ristimäe, kelle lapselapse Raivo buss viis mind kord tuhinal Udmurtiasse) ja perekonnanime järgi Auli Vaaśka (Vassili Auli). Siis oli seal veel Riitsaarõ Tepo (Stepan), kelle veli oli mu hea sõbra Evari eellane. Ise oli Vankel väiksena Maksi Hööd´o. Ja tema tulevane Pańo Patsi.

      Vanavanemad syndisid Põhja-Setos. Nende elamised olid kyllaltki Petseri lähedal. Vanaisa Suurõ-Rääptsyväl, mis on Piusa perve peal. Vanaema alul Krabiluvas, aga kasvas seal Suurõsuu ja Hõpõuja kõrval Jänestes, kus ta vend Mihkli hiljem Pańo talu pidas. Kaonu kotus, mille yks sugulane (muidu jumala tore mees ja lahe lõuapoolik, leie timägä Veerka puuhtil perämist kõrd viil kokko, olgu muld talle kerge) endale krabas, ära myys ja maha jõi. Ema mäletas lapsepõlve käikudest, et Jäneste koht oli olnud suure õunaaiaga maja mäe peal. Tahaks seal seisatada. Rääptsyväs käisin mõnede suvede eest ringi ka. Sinna viis pikk saladuslik liivatee heledas männimetsas. Alul yks uuem ja korras maja, taamal vanem tarõ, kus eideke ahju kyttis, ja yks suur lagunud ja kuuri alla laiali pillutud asjadega elotus, kuhu kiikasime. Laastajate jäljed olid kõikjal, aga majapidamise suursugusust võis veel takkajärgi tunda. Eemal yks majaase keset aasa, Piusa kõrge kalda pool. Kuhtunud palgijäänused, ymber kõikumas kuldsed kõrred. Omas mahlas oligi Suurõ-Rääptsyvä olnud selline, nagu ta nimi lubas. 80 hinge kanti veidi enne seda, kui Vanaisa seal syndis. Keskmise tollase seto kylä suurus. Majad ysna koos, ymberkaudu puustused, kus paljude põlvede karjapoisid kasvasid, aga unustus neelab õued, valguskyllane männimets kasvab perede askelduste peale. Seal käia oli kodune, selge ja kaananlik. Seitse hinge on rahvast veel paiga peal, mõni elab ajutiselt. Läheksin uuesti vaatama, kui elu laseb. Aga ega teiste ukse all väga ringi luusida ka ei taha. Kui, siis vaatleja ja sellise kylalisena, kes läve ees kummardab. Liiga palju on lagastatud ja ahnelt mindud võõrasse tuppa, ära viidud seljas ja reega, syletäite ja autokastiga. Inetult ryystatud nagu Piisi talu seni säilinud vanapärast lauta 2013. alul.

      Kui miski leitu on tõepoolest hädavajalik või hingelähedane, siis on iselugu. Asjad ei jää vedelema, saavad uue elu. Aga ahnusest riisutud esemed ei harju varga kodus ega too õnne edasimyydu ja ostetuna. Paigad karistavad kuidagi oma rahu ja tabude rikkujaid. Aga see Suurõ-Rääptsyvä ikka. Eks ta ole kadunud algkodu näoga. Kaotusest natuke ilusamgi. Vanaisa oli seal elanud oma Vanaisa Maksi(mi) majapidamises, mille Maks kahekymnendatel aastatel kroonult saadud “palo raha” eest (eelmise talu puustusi ja metsa myydi Eesti Kaitsejõudude Petseri Lõunalaagrile) vanalt Juhkimilt ostis. See oli olnud yle kyla koht. Ta mäletas, et neil oli viljapuuaed, ploomid, uibud ja magusad väiksed pirnid, mida kutsuti venelikult “kruusa’”. Justkui eelmise mälestuseks rajas ta hiljem ka uue kodu ymber suure aia, mida ma nyyd vigadest tasapisi õppides korras pyyan hoida. Pisut rääkis ta karjas käimisest ja õitsilolemisest. Midagi ka poisikesena vabadussõjalaste kaevikute lähedal sehkendamisest ja nende aitamisest. Yks Höödori lapsepõlve “mäng” oli realistliku kuulivihinaga sõda. Rinne läks Rääptsyväst yle kolmel korral – esmalt ryndasid venelased 1918. lõpus. Võitlus pysis seal kandis ka veebruaris-märtsis. Sõjaliselt keerukal maastikul alguses taganenud eestlased said Petseri varsti jälle oma kätte. Rääptsyväl toimis neljaklassiline yhe õpetajaga rahvakool ning seda peeti just nende ruumikas majas. Vanaisa oli kohal. Proovis tahvlile nende hobust joonistada. Kui keegi tuli, kustutas ära. Lahendas rikkamatele klassikaaslastele raha eest matemaatika ylesandeid lahendand. Koolilapsed käisid noore õpetaja Mylleri Tooniga kadripäeval koos sanditamas. Nende kooliaeg oli ysna heitlik. Vanaema sai Saatserinnas oma 2 klassi. Vanaisa nägi natukese Nikolai pilti klassi seina peal ja laulis “Боже, Царя храни!“ ning sai venekeelset õppust, ainult usuõpetust eesti keeles. Siis tuli puhang Saksa okupatsiooni kooli, kus deutsch’i taheti õpetada 6 tundi nädalas, edasi katse anda enamlikku haridust (“yhtne esimese astme töökool”), kus keelati palved ja usuõpetus, kaotati eksamid ja karistused ning klassi seinal olid plakatid: “hoidke nende

3

Sõnastik lausub: Крестьянский поселок на новом месте, выделившийся в порядке землеустройства из многодворного селения. See oli niisiis kylast eraldi olev uusasula, võselitj/võslatj etymoloogilise tähendusena on vist võimalik ka “pagendatute asula”.

4

Ilja Kala. Kontroll(piiri)joone kaardistamisest Petserimaal 1949. aastal http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1394_1376.html