Räestu raamat. Lauri Sommer

Geenidena on nad meis nagunii kohal nagu osad kõrvaltegelased raamatus, mida aasta-aastalt kirjutavad igayhe mõistus ja fyysis, mõtted ja teod. Esimestel lehekylgedel või päris lõpu eel ootavad saatused ja bioloogia yhevõrra mõistmist ja peegeldavad siis tagasi midagi … nii-öelda peategelasest. Sellest tundmatust. Kaugema minevikuga on ehk lihtsamgi. Saab vaadata mõnd vana päevapilti, mille juurde kuulub paar lauset. Rohkem sellest inimesest ei teata. Rahustav settinud minimalism. Kõige suurem proovikivi on aga just eelmine ja yle-eelmine põlv. Neist on teada päris palju, kuid see detailide ylikyllus kipub ähmastama tervikpilti. Mine siis ja võta kinni, sest seal on suurema pinnaga peeglid.

      Minu põlvnemine on jõnksuga. Kesk-Eesti jäi vahele. Olen mulkide seas elanud, aga see tõug ja nende maailmamõistmine on võõraks jäänud. Pärinen äärtest. Isapoolne liin läheb Harjumaale ja Kullamaale, kohe päris randa välja, Loksa, Kolgakyla ja Tapurlani. Esimene kirikukirjadest leitav nimi on sealt Tammiku Jyri (1753-1807), kes 1782 elas Harju-Jaani kihelkonna Kambi mõisa Vaasa kyla Klementi talus ja liikus 1795 Uuekyla Tammiku tallu. Ta naine Ello synnitas 7 last. Neist esimene, Mikk (1779), sai perenime Sommer. Neid andmeid kirjutades ei tuksata mus midagi, aga nime võbelust tundsin kyll. See võis olla õ-eelses eesti keeles sakslasest kirjutaja poolt võlsisti yles tähendatud “sõmer”. Kui seal liignimi oma võtta oli, siis võis kruusliivase maa peal põldu tegev ja tera ootav mees sellise ju hõlpsasti endale kysida. No mine tea. Vana sõnaga “sommerlane” kutsuti vene soost rändkaupmehi või pooliti hulkureid. Viimased kolm põlve meesliini pole kauplemise annet nagu enam ilmutanud. Ja ega mul selle vastu ka midagi pole, kui ta saksa keelest peaks pärinema, sest selliseid perenimesid pandi eestlastele ju päris palju. Ei tea kyll, miks pidi kedagi just Suveks kutsuma? Oli väga päikseline tegelane või? Ylikoolis käis minu kursusel Margit Herbst. Ju leiaks otsides ka kaks teist aastaaega ja saaks kasvõi yheskoos Vivaldit esitada. Nime enda võtsin pärast keska lõppu riigiarhiivi dokumentidele tuginedes tagasi. 1940-1991 oli meie haru nimeks olnud Soomere. Tavaline romantiline eestistus, milliseid paljud tuttavad rahulikult kannavad, aga ma tahtsin endale ikka seda iidsemat. Muudad nime, muudad saatust, teadsid juba indiaanlased. Isapoolne, tolleks ajaks juba lahkunud Vanaisa Robert Sommer oligi see mõjutaja. Rannapoiss, madrus, tyyrman ja edasi kapten. Talupoegliku suguvõsa esimene tõeline maailmaavastaja. Kroonlinna jungade kool teise revoljuutsija päevil, eksiil Soomes, ootamised Rotterdamis merimeeste kodus ja siis kaugesõiduga ringi laevatamine: Kaplinn, Brasiilia, Põhja-Ameerika, vaese aja piiritusevedamine jne. Tast jäid järele põnevad memuaarid ja mõned meremehelaulud, nõukast väga teistsuguse maailma jälg, isapoolne muinasjutt. Kirjutasin tast maruromantilise keska proovikirjandi. Jorutasin yhte ta laulu Piritast, kus “puhkeranda viib autobussi tie ja reisilaevad yle lahevie”. Uurisin ta albumite uskumatuid postkaarte ja fotosid. Paljaste rindade, rõngaid täis ja venitatud kõrvade, fantastiliste kaelaehete ning rasvtagumikega suulu naised naeratamas valge rassi jaoks mõistatusliku avameelsusega, potid seksikalt pea peal.

      (“Maailma ilusaim vaatepilt on alasti neegritar valgel linal,” öelnud yks tema sõber, kuid pole teada, millise suguharu kaunitari ta silmas pidas.) Vanaisa istumas Kaplinnas rikšal, mille aisasid hoidis kahvatuks võõbatud jalgade ja uhke sulgedest kulikrooniga pikk neeger. (Aasta oli 1928. Nyyd vaadates paistab see rikšamees tagandatud hõimupealikuna.) Kuni Ylikooli keskpaigani leidus Roby elu alal unistamise ainet. Kuid Põhjas polnud paika, kus tõeliselt olla. Moldaavia poe peal asuvasse elamisse sattusin korrakese päris väiksena. Vanavanemate kauane korter aguli puumajas oleks jätnud hoopis teised mälestused ja need viinuks teistsuguse minuni. Too mina ei saanud tõeks. Paar korda aastas tädi juurde Õismäe yheksakordse korterisse sattudes tundsin vaid urbanistlikku põnevust. Iga tuba oli seal justkui eri ajastust. Soome televisioon, kust tulid popsaated, ulmeline reklaamindus ja ka esimene rustikaalselt erootiline film, milles kena nooriku käelise tegevuse näitel kõrvutati lehmalypsmist ja handjob’i (asja sisu võis paika pidada, aga laps ei saanud sellest ju aru). Vanaisa vanad mängukaardid, mille tagakyljel oli kanuus ujuv indiaanlane, diivan ja klaasvitriiniga kapp tädi toas. Singeri masin, muistne riidekapp ja suur laevamaal Vanaema omas. Täditytre moodsa pliksi kamber (makidvärgid). Töö juurest toodud Pepsi pudelid köögis mullitamas. Vanaema Maria, õmblejanna, kes oma Robyt pikki aegu merelt ootas, lapsi ja lapselapsi hoidis ja kes enne oma lõppu roomas ust avama põlvili. Ja varsti läks sealt, jalad ees. Ma ei saanudki teada, kes ta oli. Tegelikult sain kyll, sest ta hoidis mind ju syles ja rääkisime, aga see teadmine pole mulle praegu kättesaadav. Pärast Vanaema surma olevat seal täditytre juures suur teokarp yle toa lennanud. Arvati, et nii väljendas Maria halvakspanu sellele, et Innal poisid kylas käisid. Ja yhe esikus musutamise peale olevat kõland nagu hauatagune tankikõmakas ning teisel ööl raputatud kaua ja sihikindlalt voodit, millel täditytar ja tädi magasid. Vanaemal oli iseloomu. Ja täditytar heastas nooruse vallatused. Teine staap oli kesklinnas. Lennarti pisike tuba Olympia hotelli lähedal, kus käisin vahtimas Eestis ainult “Soome pealt” nähtavaid Los Angelese olympiamänge, oli pisike ja armas. Seinu katsid vanad maalid ja fotod, kapis nahkköites raamatud, Krossi poeemist nime saand nukk Tuule-Juku. Öösel yle kantud lõputseremoonia raames maandus olympiastaadionile UFO. Lennart ajas tukkuma jäänud minu yles seda vaatama. Sai unine yllatus. Kui köögis söömiseks läks, siis pakkus ta mulle magustoiduks “luuletaja rooga” (hapukoor, punane ploom ja suhkur). Vaimusugulus loeb tihtigi rohkem kui veresugulus. Lennart Jyrgensonis loksub tuntav annus naissaarlaste rootsi verd (mis on yks huvitav fluidum), kuid tema ilmavaate kujundas rohkem siiski ta vaimne isa, humanitaar, õpetaja ja tõlkija Voldemar Metsamärt. Minule oli ta samal kombel onuks, kelle elukunst, huumor ja mõned haikud on minusse jäänud. Ja mängud temaga – peitus, kus ma tugitooli sisse pugesin ja pärast hästi välja ei saanud, või igasugu omaleiutatud, nagu saia tegemine, kus ta mulle näppudega kõdirosinaid peale pani, siis teki sisse mässis, saia ahju jättis ja kööki Isaga-Emaga juttu ajama läks. Mul hakkas seal igav ja palav ning lapse tähelepanuvajadus togis takka. Varsti hyydsin siis köögi poole: “Ma olen valmiiiis!” Lennart tuli, proovis ja ytles, et ei ole veel valmis midagi ja läks veel natukeseks juttu ajama. Vahel nõudsin rosinaid juurde, vahel ei tahtnud enam kypseda. Nyyd olen valmim (vähemalt raamatute ja plaatide kaudu saab mind maitsta) ja jahune –

      Ja veel olid seal lollakad luuletused. (“Kui Winnetou nägi Bohumili / siis lehmad haksivad jooksma Kieli” jms.) Ja improviseeritud jutud tänaseni. Mu pärisonu, suguvõsa ainsa loovisiku, helilooja ja varase Pärdi-uurija Uno Soomere maailm avaneb paraku alles takkajärele tema teoseid kuulates. Aga kuidagi kumas see linn, mille agulis Naeri tänaval mu Isa Illu oli kasvanud neil vaesevõitu ja naturalistlike detailidega sõjajärgsetel aastatel. Imikuna Roberti syles lennukitelt langevate pommide eest pagenud ja edasi teiste poisikestega suure köie otsas yle naabri aia kiikunud. Sealsamas yhe oma maja lahke anniga naiska kirja tahtja kätte viinud. (Poisike toob kutse seksile.) Muusikakooli lõpul viiulil Prokofjevit mänginud. Aga ega ma Isa elust siis peaaegu midagi ei teadnud. Nagu tuhanded noored väikelinnades, unistasin tollal ikka kohast, kus alustada “oma elu” ja kus mind võib-olla keegi ootaks. Algelise grafiti killud ja bändinimed seintel tundusid märkidena mingist saladuslikust eluviisist. Brõnza. 15-aastaselt huvitas Moskvaesine ja Lollidemägi. 17-aastaselt olin lummatud vanalinna tänavatest ja mõtlesin, et oleks tore neil hulkuda ja kuuluda Toompeal Pika Jala baaris käivasse hipilikku seltskonda. Sõitsime sinna kord soojal ajal sõprade Ramo ja Mäiduga, Sundays autos mängimas. Kohtasin Kunstiinsta sööklas ja yhikas põgusalt sarnaseid tyype, istusin pärast kolmanda korruse aknalaual munakivisillutise kohal, Johansonide kassett toas mängimas. “Kes tuleb alla mööda kõrgeid tänavaid.” Idyll. Proovisin astuda loodavasse Humanitaarinstituuti. Oleks võetud vabakuulajaks, aga kuhu lähed, kui keskkool alles pooleli. Ja praegu tundub, et see spekulatiivne haridus ja loengutel moenimedega lehvitamine poleks mulle sobinud ka. Ma ei vaja kõigepealt teist või kolmat tõlgenduslikku korrust, vaid ikka alusmyyri. Linnast ma ei tea, mis seal oleks saanud. Tallinn oli mu jaoks tollal Vanaisa, Lennart, Soome TV, pingelised pinksivõistlused Rataskaevu tänavas ja Kosmose taga, esimene Rock Summer, kus sai lava ees näppu visatud, boheemluse myyt ja luiskelugu uutmoodi haridusest. Yhesõnaga, mitme kõrvalhoonega õhuloss. Põhja-Eesti geneetiliseks kokkuvõtteks oli loomulikult Isa Ilmar, kellelt saadust ja kelles eitatust võiks kirjutada omaette raamatu.