Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

ju põhjakiht, parimal juhul vaenlased. Ei midagi enamat.“

      Assistent aitas Kovalenkol valge kitli selga tõmmata.

      „Kas neid on ikka piisavalt?“

      „Te mõtlete jaapanlasi?“

      „Jaa.“

      „Varud on endiselt üsna suured. Te teate ju, et saime 731. üksusest kogu personali.“

      Kovalenko noogutas, üritades detaile meelde tuletada. Hiinas, okupeeritud Heilongjiangi provintsis asuv jaapanlastele kuuluv bioloogiliste ja keemiarelvade tehas oli langenud 1945. aasta Manchukuo sissetungi ajal venelaste kätte. Ameeriklased olid kõigi olulisemate teadlaste osas otsuse langetanud, aga kogu varustus, vangid, surnukehad ja personal toodi 731. üksusest Sverdlovski. Ja sealt siis juba Tšeljabinskisse. Kõik need jaapanlased, kes ei olnud järginud oma ohvitseride käsku võtta kaaliumtsüaniidi ja teha tuhandeaastase Jaapani keisririigi nimel enesetapp, olid nüüd Nõukogude Liidu uurimismaterjal.

      „Kas ma võin teilt üht asja küsida, seltsimees?“ uuris Kurov, samal ajal kui nad saali lahtrite vahel edasi kõndisid. „Kui kaua te siin töötanud olete?“

      „Oi, varsti juba neli aastat,“ vastas Kovalenko. „See oli mu kõige õnnelikum päev, kui selle kinnituse sain. See on koht, kus elada ja surra.“

      Kas see kõlas natuke liialdatult? mõtles Kovalenko. Kas ma ütlesin seda liiga automaatselt?

      Kurov vaatas Kovalenkole tähelepanelikult otsa, suunurgas aimatav muie.

      „Kust te pärit olete? Tööaega pole vist sobilik küsida, aga kui me juba nagunii juttu ajame. Kus te hariduse saite? Olete vist kogu aeg olnud mineraloogia laboratooriumi osakonnajuhataja?“

      Kovalenko hingeldas kergelt.

      Kui Kurov mind tõesti kahtlustab ja ma oma vastused korrektselt sõnastan, siis olen ehk vähem luubi all.

      Kovalenko vastas aeglaselt: „Kasvasin üles tagasihoidlikes oludes Kolomnas koos oma emaga. Mind heideti välja riiklikust geoloogiainstituudist, kui olin esitanud raporti vastuvõetamatust saastest sünteetiliselt loodud safiiride valmistamisel. Professor Ivanov sellist asja ei talunud. Ta oli sotsialistliku Nõukogude Liidu tuntuim võltsija ja mina olin siis alles 21-aastane. Ühel õhtul, kui sõin koos emaga köögilaua taga seenesuppi, ja mäletan, et raadiost tuli „Miška Odessast“…“

      „Jaa, tõesti. See on mul ka meeles.“

      Mõlemad noogutasid hetkeks.

      „…koputati uksele,“ jätkas Kovalenko. „Need olid kaks MGB-meest, kes teatasid, et mul on kümme minutit pakkimiseks. Ema hakkas nutma. Me olime muidugi veendunud, et Ivanov oli – jaa.“

      „Ma mõistan,“ vastas Kurov.

      „Et mind vahistatakse, viiakse laagrisse. Üritasin ema maha rahustada, ütlesin nägemist ja sõitsimegi minema. Mu silmad seoti kinni. Kõigepealt sõitsime autoga, siis rongi ja viimaks lennukiga. Reis kestis viisteist tundi ja kogu aeg olid silmad kinni. Pärast oli raskusi üldse midagi näha. Ja siis ma jõudsingi siia, Tšeljabinskisse. Sain kohe omale laboratooriumi, assistendid ja mind hakati ülemuseks kutsuma. See oli mulle suur au, mu elu ilusaim päev, kui saan sellises kohas oma uurimistööga revolutsiooni teenida.“

      Missugune jutt, mõtles Kovalenko, missugused valed! Aga küll ma suudan, kui vaid tahan! Ja kõige hullem on see, et just nii ma noorena mõtlesin, enne kui mõistsin, mis siin tegelikult toimub.

      „Oli?“ küsis Kurov ruttu.

      Kovalenko oli jutujärje kaotanud ja vaatas arusaamatult Kurovile otsa.

      „Te ütlesite, et see oli suur au,“ täpsustas Kurov.

      „Jaa, ma mõtlesin,“ vastas Kovalenko, „et see oli ja on jätkuvalt minu jaoks suur au bolševismi ja Stalinit teenida, meie juhti, meie õpetajat, meie kõiksust!“

      Kurov ei lausunud midagi, vaid vaatas natuke aega Kovalenkot ja noogutas siis. Nad olid jõudnud suurema raami juurde, kus lebas üks naisterahvas.

      „Huvitav ülevaade, seltsimees,“ teatas Kurov. „Tõepoolest huvitav.“

      Kurov jäi raami kõrvale seisma ja mõlemad vaatasid naist.

      Ta oli asetatud selili. Pealaest häbemeni jooksis pikk lahtine haav. Nahk oli tõmmatud kõrvale ja löödud väikeste naeltega puitplaatide külge, mis omakorda olid klambritega raami alla kinnitatud. Kurov uuris statiivi küljes olevat laboratooriumilehte.

      „Mida see endast kujutab?“ uuris Kovalenko.

      „Uurime, kuidas üks toksiline aine siseorganeid mõjutab,“ vastas Kurov. „Organid avatakse ja patsient hoitakse elus, et jälgida mürgi suundumist läbi organite ja määrata kindlaks loodusikud lagunemisprotsessid.“

      Kovalenko vaatas vilksamisi seinariiulil olevaid suuri pruune klaaspudeleid ja küsis: „Kas nad saavad tõepoolest eetrit?“

      „Ma tean,“ vastas Kurov. „Nad ei ole seda tegelikult ära teeninud. Pigem on põhjuseks mugavus.“

      Kovalenko vaatas hoolega naise keha. Roided olid ettevaatlikult katki murtud ja organid ükshaaval esile toodud. Rinnakorvist paistis kõrisõlme kollane kõhr, aordikaared ning vasak bronh, mis moodustas ühe suure paksu kera. Valkjaskollakad kopsud ümbritsesid südant, mis oli ilmselt äsja tuksumast lakanud. Katki murtud rinnaluud meenutasid suurt lihakat lilleõit, mis oli keset keha õide läinud.

      „Muide, kas ma võin teilt üht asja veel küsida?“ päris Kurov ning märkis midagi vihikusse. „Miks te endiselt patsient B-599 vastu nii suurt huvi tunnete?“

      Kovalenko mõtles ruttu järele, kuidas end väljendada.

      „Mineraloogiaosakonna eest vastutajana,“ alustas ta pingul häälega, „on minu kohus eksperimenditulemusi jälgida, arvestades neid kaht huvitavat ainet. Ma pole selleks mitte üksnes pädev, vaid ka kohustatud. Ja seepärast tahan näha ka jäätmeladustamise ruumi ning jätkuvat ligipääsu B-599-le.“

      „Aga kõik need ülekuulamised…“ alustas Kurov.

      „Ülekuulamised on Nõukogude Liidu huvides,“ segas Kovalenko vahele. „B-599 teadmised mineraalidest ületavad kaugelt keskmise andekusega geoloogi omi, seda on enam kui isegi minu assistentidel. Ja ma pole endiselt aru saanud, miks sakslased geoloogi ekspeditsioonile saatsid. Teda ei saa usaldada ja nii olen ma arvanud juba sellest ajast, kui ta meie mineraloogialaborisse saadeti. Ma kavatsen temaga jätkuvalt vestelda, nii ka täna. Ja seda oma meetodeid kasutades.“

      See kõlas küll usutavalt, mõtles ta, ja osutas ruttu raami poole, mis oli ühendatud suure terasaparaadiga.

      „Imetlusväärne. Mis asi see on?“

      Kurov ei teinud tema küsimusest välja.

      „Nii et te usute endiselt,“ alustas ta rahulikult, „täie tõsidusega, et tal on siin osakonnas mingisugune salaagenda?“

      „Jah,“ vastas Kovalenko. „Mul… on omad kahtlused, seda mitmes osas.“

      „Missugused siis? Algul saadeti ta ju teadlasena teie juurde ja siis toodi ta turvakaalutlustel siia, nagu paljud teisedki, et kõrvaldada kõik võimalikud spioonid. Miks te kogu aeg nii kahtlustav olete?“

      „Kahjuks ei saa ma rohkem öelda. Kui soovite veel midagi teada, pean paluma teil minu ülemuse poole pöörduda.“

      „Mu hea kolleeg,“ ütles Kurov ja Kovalenko märkas, et raamil on saksa lambakoer. „Te ei avalikusta olulist informatsiooni, mis puudutab teie eesmärke. Õige küll, see on vastavuses ka kaitse-eeskirjadega, aga mõelge, et ka mina võin olla kohustatud teie eest infot varjama. Sellepärast on parem, kui oleme seltsimeeste suhtes ausad ja peame tavakohast head dialoogi. Teie jaoks tähtsusetu pusletükike võib mulle ülimalt väärtuslik olla. Ja vastupidi. Kas te saate aru, mida ma mõtlen?“

      Kovalenko noogutas. Missugune nõme sõnavool ja tühi mulin!

      „Ütlen seda suurima austusega,“ jätkas Kurov. „Aga kas te ei reageeri ikkagi natuke