Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

rippus väike valgusti, millest kumas õrna lillakat valgust. Kirjutuslaudadel oli mitu akvaariumi ja kaks suurt õhuniisutusmasinat, kust kerkis pidevalt auru. Lisaks oli seal kaks Philipsi ja Samsungi logodega pappkasti. Kastid olid perforeeritud ja varustatud soojenduslampidega. Idale meenutasid need miniatuurset kõrghoonet.

      „Ülejäänud mesilased elavad seal sees,“ ütles Alma. „Praegu nad magavad. Ära karda.“

      Alma võttis mantli seljast, paljastades voodrile kinnitatud patareid ja hõbedase teibiga kaetud taskud.

      „Ma korraks isegi mõtlesin, et lased meid õhku,“ ütles Ida ja astus akvaariumi juurde, mille klaasseinad olid paksu kookonikihiga kaetud. Osa olid kuivanud ja lõhkised, teised aga niisked. Alma raputas pead ja tundus tusane.

      „Kui sellise külmaga välja minna, tuleb õiget temperatuuri hoida. Ja hoopis ise temperatuuri liblikatele ja mesilastele.“

      „Ma ei saa aru, kuidas sul see õnnestus.“

      „Ma lihtsalt tegin ettevalmistusi,“ muigas Alma ja hakkas asju plastkotti toppima. „Igatahes vedas, et te just siis tulite. Ise poleks ma kindlasti toime tulnud. Kas ma saaks seda muideks näha?“

      Alma näoilme muutus kohe tõsiseks, kui Ida laeka põuetaskust välja võttis.

      „Sa pead mõistma,“ ütles Alma, nagu tahaks ta seda hetke eriliselt rõhutada, „et need kivid on kõige imelisemad asjad, millega ma kunagi kokku olen puutunud.“

      Ida tegi kaane lahti ja ulatas laeka Almale. Nad silmitsesid seda Kremli kivi natuke aega vaikselt.

      Selle matt pind läikis nüüd veel rohkem ning tundus, nagu helendaksid safiirid iseeneslikust jõust.

      Alma pilgus oleks nagu tuluke süttinud.

      „Missugune vaatepilt. Saad sa aru, Ida? Ja see on nii kummaline. Nii kurblik, aga ka erakordne. Et selle kivi annad mulle sina, Ida.“

      Alma vaatas hellal pilgul kord kivi, kord Idat.

      „Mul on kõige selle pärast nii kahju. Aga sellegipoolest, anna mulle andeks, Ida, aga see on nii mõistetamatu, et ma seda päriselt näen.“

      Möödusid sekundid. Pikk hetk. Ida surus alla tahte täpsemini küsida, kumb Alma tunnetest tähtsam on – näha kivi, mis on mitu aastat arhiivis varjul olnud, või näha omaenda lapselast.

      Aga ei, siis me hakkaks jälle tülitsema?

      „Kas sa selgitaksid, mis kivid need sellised on?“ küsis Ida hoopis.

      Alma nägu lõi särama.

      „Liigub kuulujutt,“ sosistas Alma justkui hüpnotiseeritult, „mille järgi pidi selle kivi omale saama Stalini abikaasa. See tähendab samal õhtul, kui naine endalt elu võttis, nii et ta ei näinud seda kivi kunagi. Ta tulistas end püstoliga südamesse. Ja siis sattus see kuidagi ühte Nõukogude Liidu salajasse arhiivi. Panustasime Loboviga üksnes sellele kaardile – et kuulujutt peab paika.“

      Ida võttis rohelise pliilaeka välja ja andis ka selle Almale.

      „Just nii. Neitsikivi.“

      Alma tegi pliilaeka samuti lahti ja vaatas muudkui korda-mööda mõlemat kivi ning nende metaljaid nukke.

      „Imeline, lihtsalt imeline on neid kõrvuti näha.“

      Alma tõstis kivid ülimalt ettevaatlikult üles – silmis iseeneslik säten-dus – ja libistas nende pindu teineteise vastas.

      Vot nii.

      Kivid sobisidki kokku. Idale tundus, et ta nägi valesti, aga kividest oleks nagu säde kerkinud – ja siis oligi see kadunud. Safiirid helkisid endiselt ja see, mis meenutas õrna tiivaskeletti ja midagi orgaanilist, kerkis endiselt välja hõbevalkja ja metalsena. Aga kas see pole mitte – natuke kokku tõmbunud? Või vähemasti muutunud?

      „Mõelda vaid,“ sosistas Alma. „Need on olnud lahutatud enam kui… kakssada nelikümmend aastat. Ja nüüd, vaata.“

      Ida nägi, et kivide fossiilmuster sobis ideaalselt kokku, meenutades nagu väikest roiet ja selgroogu. Kivipind, safiirid ja tiivanukid saavutasid otsekui metalse tuksleva sära. Teatud nurgast vaadates meenutasid nad väikest kivistunud sfinksitaolist lindu, kes oli jänesepojast pisut väiksem. Ida mõtles, et võib-olla polegi see tiivaots, vaid hoopis midagi muud.

      „Aga osa on ju puudu?“

      „Ei, kaks osa on puudu.“

      Alma jäi korraks vait.

      „Praegu on meil kaks kivi, aga kaks on veel,“ lisas Alma ja kuivatas laubalt higi. „Üks on Vladi ja Miranda käes, kuidas iganes nad selle ka omale said. Igatahes me arvame, et nad ostsid selle New Yorgist Sotheby’si oksjonilt.“

      Alma ja Ida seisid hetke lihtsalt vaikuses.

      „Aga neljas kivi?“ küsis Ida.

      Alma tõmbas kivid lahti ja pani kummagi oma laekasse. Alma oli nendega eriti ettevaatlik, justnagu võiks kivid teda põletada.

      „Vanaema, kas on tõsi, et kivid on radioaktiivsed?“

      Alma andis laekad Ida kätte tagasi ning vaatas lapselast taas endisel pilgul.

      „Aga sellest oled sa ju juba aru saanud? Sa ilmselt teadsid seda?“

      Ida vaikis.

      „Radioaktiivsus pole õige sõna, tegu on ioniseeritud kiirgusega…“ alustas Alma.

      „Aga kivid on siis ohtlikud?“ segas Ida vahele.

      Alma näoilme näis etteheitev.

      „Kas sa ei saa aru? Sa pead ju selgitama,“ ütles Ida. „Ma ei saa sellest peaaegu midagi aru.“

      Alma ohkas.

      „Ma selgitan nii, kuidas oskan. Sa küsisid neljanda kivi kohta. Just seda kivi kutsutakse kuulujuttude järgi peaks ja see on olnud kadunud juba 18. sajandi lõpust. Kahjuks pole mul õrna aimugi, kus see asub. Kivi kohta on liikvel mitmeid teooriaid, aga neist rääkimiseks peab olema rohkem aega. Peame siit enne minema saama.“

      Alma läks akna alla, justkui kontrollimaks, et surnuauto on ikka seal. Ida järgnes vanaemale. Lasse ja Jevgeni suitsetasid väljas. Teisel pool tänavat pika plangu taga käisid kaevetööd ning laiad jäätunud roomikujäljed helkisid savis päikesepaistel nagu tulejoad. Plangu tagant paistis mitu vanemat puitmaja ja nende taga väikse õigeusu kiriku kolm kuldset kuplit ning roosakaspunane fassaad, mis näis äsja renoveeritud.

      Põiktänaval sõitsid trollid ja mitmel pool tänaval hakkasid silma sildid nimega Odintsovo.

      „Odintsovo?“ küsis Ida. „Kas seal on niimoodi kirjas? Üritan siinseid tähti selgeks saada.“

      „Jaa.“

      „Kas see on eeslinna nimi?“

      „Just nii.“

      Alma ilme näis taas kurb.

      „Ta oli igatpidi kena mees, Anatoli. Tundub nii uskumatu, et teda enam ei ole. Pean nüüd ise uurimistööga hakkama saama, sest viimaks leidsime teise kivi üles.“

      Ida ei teadnud, mida lausuda.

      „Kuidas see lugu oli? Kas te olite paar?“

      Alma kortsutas kulmu ja üritas naeratada.

      „Kui temalt küsida, siis küllap olime küll paar.“

      „Lasse rääkis, et kohtusite kuskil Tšeljabinski-nimelises kohas, või mis?“

      Alma pilk muutus tumedamaks.

      „Ma ei saa aru, miks ta sulle sellist asja on rääkinud.“

      Alma katkestas jutu ja hakkas kohvrisse asju pakkima: sukad, alusriided ja väiksed plastkotid, mis olid kummipaeltega kinni seotud.

      „Küll ma räägin sulle sellest pikemalt, Ida,“ lausus Alma. „Ma olen sulle selle tegelikult võlgu, aga kõigepealt peame siit minema saama. Kivid leidis Linné õpilane ühest Uus-Meremaa koopast. Aastal 1769. Tema nimi oli Daniel Solander… Aga siis olid