Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

keset järjekorda ja üritas vaadata, et keegi edasi ei trügiks. Idal õnnestus aga naise kõrvalt mööda lipsata. Vladi pilku tuli elu, kui ta nägi, et Ida oli temast ette jõudnud. Ida oli juba trepikojas teel välja. Vlad üritas hallipäist naist eest ära ajada ja kisendas vihaselt, mesilased endiselt ümberringi sumisemas. Ida oli just trepile jõudnud ja valmistus sealt alla jooksma, kui kuulis midagi enda selja taga.

      Paugatus ja seejärel karje.

      Ida pööras end ringi, märgates, et hallipäine naine lamas põrandal, kampsun üleni verest punane.

      Vlad, mõtles Ida justkui aegluubis. Vlad ilmselt… tulistas teda.

      Rahvas tormas kahte lehte laiali, valvureid polnud kuskil näha ja juba oligi Vlad täiesti Ida ligidal. Ühes käes hoidis mees püstolit ja teises viibutas mingisugust paberit ning juba tundiski Ida püstolitoru oma vasaku rinna all. Vladi selja tagant tuli lähemale tema kaaslane, kes hoidis endiselt käsi silme ees, taarudes edasi nagu pime.

      Lausumata ühtki sõna, pressis Vlad Idat üha enam seina ligi. Ta sinised silmad ei pilkunud raasugi.

      Ta tulistab mind siinsamas trepil, niipea kui on võtnud mult kivi.

      Almat ega Lasset ei olnud kuskil näha ning kõik inimesed olid justkui õhku haihtunud. Püstolitoru surve tugevnes.

      „Give it to me,“ ütles Vlad ja hakkas käega piki Ida jakki kobama ja taskuid läbi katsuma.

      Järsku kostis aga summutatud heli ja seejärel tugev kolin ning Vladi käsi oligi kadunud.

      Vlad vajus Ida jalge ette ning püstol kukkus käest marmortrepile, libisedes sealt klõbinal alla.

      Ida pööras pea kõrvale.

      Tema kõrval seisis Lasse, käes punane pulbertulekustuti.

      Teine mees kõndis aeglaselt trepist alla, hoides käsi silme ees, ja vandus midagi vene keeles.

      „Võtke,“ ütles Alma ja andis neile kummalegi teised üleriided, mis ta nähtavasti garderoobist kaasa oli kahmanud.

      Seejärel jooksid nad väljapääsu juurde, sealt värskesse õhku ning siis juba Potešnõi palee taha.

      „Ärge jookse, muidu leitakse meid kohe. Peame hargnema,“ teatas Alma vaikselt. „Muidu nad leiavad meid. Saame täpselt poole tunni pärast Aleksandri aia uisuväljaku juures kokku. Ärge tehke ühtki eksimust. Teate ise ka, mis siis juhtub.“

      Ida jõudis tumeda topilisest riidest mantli selga tõmmata ja juba olidki Lasse ja Alma kahe turistigrupi sekka sulandunud. Ida tundis taas pisaraid kurku tõusmas.

      Kas nad kadusid? Ma tahtsin teda ainult kallistada…

      Kas nad ei saa aru, et ma ei taha siin üksi olla? Mis siis saab, kui keegi mulle järele tuleb!

      Ida pühkis ruttu riietelt liblikad ja hakkas kiirel sammul üle sisehoovi minema. Ta seisis täpselt valge fassaadi ja kuldsete kuplitega Arhangelski katedraali ees.

      Kas sinna? mõtles Ida ruttu, süda tagumas.

      Ilmselt see olekski kõige mõistlikum tegu, sest enamik ei peidaks end kirikusse, kui on midagi varastanud. Ida läkski katedraali, näitas oma poole päeva piletit, ning märkas peagi silti „Restrooms“.

      Ta läks otse naiste tualetti, tegi kabiiniukse lahti ja vajus istuma.

      Südame puperdamine jäi tasapisi rahulikumaks.

      Ta tulistas arhivaari otse kõhtu!

      Ta tõepoolest tulistas teda!

      Kas ma peaks siis nutma? Ei, ma ei tunne praegu mitte midagi. Tunnen end nagu… teflon. Tundub, nagu ma läheksin hulluks? Või olen ma lihtsalt šokis?

      Ida üritas mõelda millelegi turvalisele. Õhtutele koos Marinaga, kui nad jõid Coronat ja lollitasid raadiosaatjaga ja rääkisid kursakaaslasi taga ja jõid end täis ja kuulasid Radioheadi.

      Tagasihoidlik ja silmatorkamatu? Ei, praegu olen ma nagu teflon ega tunne midagi.

      Aga siis nägi Ida, et ta käed värisevad, nagu oleks kogu hirm peast alla voolanud. Ta tõstis käelabad enda ette – need muudkui värisesid.

      Aga kas see on ikka hirm? mõtles ta. Kas see pole hoopis raev? Millesse kõik nad mind tõmmanud on! Alma ja Lasse!

      Ja siis veel see Paul! Küll ta veel üks päev oma karistust näeb, seda ma vannun!

      Idal ei õnnestunud neist tunnetest jagu saada ja kui ta järsku käe tasku pistis, hakkas talle kätte too nelinurkne ese.

      Tegu oli halli kangaga kaetud laekaga, mis meenutas paksu väikest raamatut. Kui Ida laeka kaant lahti tegema asus, nõjatus ta kergelt tahapoole ja hingas sügavalt sisse. Enam käed ei värisenud.

      Laegas oli seestpoolt kaetud pronks- ja hõbeniidikestega, mis moodustasid suurema reljeefpildi – kahepealine kotkas, ühe küünise otsas riigiõun ja teises valitsuskepp.

      Ja sametriidel oli mingisugune asi…

      Ida tegi teksad lahti ja tõmbas aluspükstesse peidetud rohelise pliilaeka.

      Ta asetas pliilaeka aeglaselt põlvedele teise laeka kõrvale.

      Kummaski laekas oli särav kivi, mis meenutas tumerohelist fossiili ja mille pind oli kaetud safiiridega.

      6

      Kolmkümmend viis minutit hiljem kõndis Ida üle Mohhovaja tänava, seejärel üle paari väikse marmorsilla, kust ta pääseski otse Aleksandri aeda. Ta heitis pilgu üle õla ning nägi pärnapuude latvade vahelt kõrguvat Kremli müüri torni Moskva jõe jääkülmas, ent rahulikus vees vastu peegeldumas.

      Saingi hakkama, mõtles Ida, nüüd on vaja ainult võimalikult tavapärase turistina välja näha.

      Võib-olla küll ühteaegu šokis ja nagu tefloniga kaetud, aga ma sain sellega hakkama!

      Ida ei läinud otse uisuväljaku juurde, vaid jäi natukeseks paari märja pingi juurde, kus tuvid neile visatud saiakoorukesi sõid.

      Siis aga nägi Ida juba teisel pool teed tuttavat kuju ja hakkas aeglaselt sinnapoole minema. Mees hoidis käes kotte ja näis, et ta ei oota kedagi. Nad jäid teineteisest kümmekonna meetri kaugusele seisma ja uurisid ümbruskonda.

      Uisutavad lapsed, imelikuks jõuluvanaks riietunud onu, mõned supimüüjad, kiosk ja Läänest inspireeritud tuledega jõulupärg.

      Mitte midagi muud? Mitte kedagi, kes neid jälgiks?

      Ei.

      Nad noogutasid ja läksid koos eemalseisva pargipingi poole.

      „Kõik oli hoiukapis alles,“ ütles Lasse.

      „Kas see raske ei olnud?“

      „Mis sa ise arvad? Pidin kogu aeg pause tegema, aga nüüd on kõik kotid siin.“

      „Solanderi päevik ka?“

      „Jah.“

      Nad rääkisid naisest, keda tulistati, sellest, kuidas neil oli õnnestunud end Kremlis peita, ja kuidas nad lõpuks väljapääsu leidsid.

      Nad polnud kumbki Vladi ega Jurit näinud. Ega Almat.

      Pingi juures juttu ajades kuulsid nad järsku üht mehehäält. Ümber pöörates nägidki nad jakis, tumedates pükstes ja valges särgis meesterahvast, kes astus veel ühe sammu lähemale ja viipas ärevalt kätega.

      „Ida? Lasse?“ küsis ta tugeva vene aktsendiga.

      Kui Ida ja Lasse jaatavalt vastasid, osutas mees aia taha jääva tee poole.

      Sealt paistis pikk musta värvi auto.

      „Alma,“ lausus mees. „Alma is waiting. There. See?“17

      Ida kissitas vastu päikest silmi ja nägi, kuidas keegi auto esiuksest välja tuli ja talle lehvitas. Jaa, see on tõesti Alma.

      Nad võtsid kotid ja hakkasid ruttu auto poole minema.

      Tegu

17

„Alma ootab. Seal. Näete?“ Tlk.