Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

läks hoopis ruttu läbi sellest saalist, kus assistendid saksalambakoera pead uurisid ja märkmeid tegid. Viimaks vahetas ta kliiniku ukse taga jalanõud ja mantli ning läks ühenduskäiku, mis viis revolutsiooni auväärsete kangelaste mälestuseks loodud mineraloogia laboratooriumisse.

      8

      Kui Ida ja Alma tagasi auto juurde jõudsid, tõmbasid Jevgeni ja Lasse kordamööda paberossi.

      „Jevgeni jutustas natuke Gruusiast, kust ta pärit on. Kas rohkem kotte polegi?“ küsis Lasse.

      „Jaa, kitsaks läheb igatahes küll,“ vastas Alma.

      „Ma ei olnud sinu suhtes õiglane, Ida,“ teatas Alma. „Aga viimased päevad on mulle rasked olnud. Kõik see Kremlis toimunu, rääkimata veel Stockholmis juhtunust. See pole nii iseenesestmõistetav.“

      „Me saame sellest aru,“ vastas Ida ning Lasse noogutas.

      Alma ütles ruttu midagi Jevgenile, kes vastas talle vene keeles.

      „Nüüd on asjalood sellised,“ teatas Alma, „et kõigepealt peab kirstus olev inimene oma viimasesse puhkepaika jõudma. Te saate ju sellest aru?“

      „Jaa, muidugi.“

      „Peate veel natuke aega taga vastu pidama. Mina üritan sel ajal Jevgenilt auto ära osta. Äkki õnnestub mul ka tema ülikond osta, et sul oleks midagi muud selga panna, Lasse.“

      Nad mahutasid end autosse nii nagu ennegi.

      „Ma luban, et varsti saate voodis puhata,“ ütles Alma. „Varsti oleme Rootsis tagasi.“

      Mootorimürin summutas taas nende hääled ja juba asusidki nad teele. Ida sulges silmad ja üritas tulutult pead õlale toetada. Kuna see ei õnnestunud, tõusis ta istuli ja toetas küünarnuki puusa vastu.

      Äkki õnnestub meil auto tõesti ära osta, mõtles Ida. Aga taas koju Rootsi? Koju ühiselamutuppa? Istuda nuuksudes kuskil teleprogrammis?

      Ei-ei. Alma valetab taas.

      Paari tunni pärast oli väljas juba täiesti pime. Nad olid jäänud seisma Kuntsevo surnuaia 17. sajandist pärit punase kabeli ees. Lasse ja Alma surusid Jevgeni kätt. Valge kirst oli just maha tõstetud ja Jevgeni hoidis käes rublapunti.

      „No nii,“ kostis Alma ja pani väikse rahakoti põuetaskusse tagasi. „Nüüd peaks ta rahul olema, sest ta sai palju rohkem raha, kui kaks sellist autot väärt on. Ja varsti olen ma purupaljas. Loodan, et teil on raha, muidu läheb raskeks.“

      „Meil on kaasas midagi, mis on raha väärt küll,“ lausus Ida. „Tee peal näitame.“

      Jevgeni paistis rahulolev, kui ta Lasse lipsu kohendas ja särginööbid kinni pani.

      Seejärel lasid nad seljatoe alla, Ida istus akna alla ja Lasse võttis rooli taga istet.

      „Muide, see koht siin on omaette vaatamisväärsus,“ ütles Alma, kui Lasse süütevõtit keeras. „Just siia surnuaeda matsid venelased varasemalt oma tähtsad spioonid ja agendid. Näiteks Kim Philby, teate küll see Briti spioon, kellest sai hiljem Nõukogude Liidu luureülem. Või siis näiteks Lona ja Morris Cohen, kes olid 1950ndatel Nõukogude Liidu Ameerika spioonid.“

      Jevgeni lehvitas neile ja kadus kabelisse. Kvartalite vahel edasi sõites paistsid üha uued hauakivid ning kastanid ja pärnad.

      Pärast paari suuremat ristmikku võtsid nad suuna Možaiskile, kus peaaegu kõik kolm sõidurida olid tühjad. Lasse sõitis keskmises reas kaheksakümnega, nii et Saksa ja Ameerika maasturid kihutasid neist signaali andes mööda.

      Ida otsis kotist päeviku ja ulatas selle Almale, jutustades lühidalt, kuidas tal see Rovaniemis Mikaeli käest oli õnnestunud saada.

      Alma noogutas ja hakkas päevikut lehitsema, tuues siin-seal kuuldavale lühikese „oi!“ või „mida sa sellega öelda tahad?“.

      „Aga see pole kõik,“ teatas Lasse ja rääkis Ounasjoki jõel juhtunust, kuidas nad olid karbid leidnud ja selle Lobovi kirjaga seostanud, mille mees oli Karolinska instituudist varastanud.

      Alma vaatas neile kannatamatul pilgul otsa ja küsis: „Mis, kas te olete ebapärlikarbid lahti teinud?“

      „Aga muidugi.“

      „Ja mis seal sees oli?“

      „Need siin.“

      Ida tuhnis ühes kotis ja näitas Almale ehteid.

      „Ühe müüsime Rovaniemis maha.“

      „Mida? Müüsite maha? Kas te olete arust lagedad või?“

      „Meil ei jäänud muud üle, sest passide jaoks oli raha vaja,“ vastas Lasse.

      „Taevas hoidku, see võib meile kalliks maksma minna.“

      „See oli kõigest üks teemant. Kõige ilusamad ehted hoidsime alles.“

      „Näidake mulle neid!“

      Ida ulatas vanaemale muna meenutava ripatsi, pärlmutri tükikesega kuldingli, rubiinidega hõbekrutsifiksi ja viimaks ussipea embleemiga kuldvõtme.

      „Oi,“ hüüatas Alma ja laotas ehted põlvedele.

      „Me arvame, et sel võtmel võib eriline väärtus olla, sest see peab ju kuhugi välja juhatama.“

      Alma võttis võtme kätte.

      „Mida sa sellega öelda tahad?“

      „Lobov rääkis mingist kohast, kus jumala raev iialgi ei vaibu. Ma ei tea, millele ta sellega vihjas, aga ta ütles, et see võib viia suurte asjadeni.“

      Alma näoilme muutus ja ta kordas: „Kus jumala raev iialgi ei vaibu… Jälle Goethe. Veel üks Goethe juhtlõng. Viimaks ometi!“

      Alma silmad lõid särama.

      „Uskumatu,“ teatas ta ja hoidis võtit nagu trofeed silme ees. „Need muud ehted võivad olla väärt kui palju tahes. Rahalises mõttes. Aga see võti võib meid juhatada täiesti ennekuulmatute teadmisteni!“

      „Kuidas ometi?“

      „Me, see tähendab mina olen ammu mõelnud, et üks kividest võis kuuluda Goethele. Ilmselt ta peitis selle kuhugi salajasse kohta. Mõelda vaid, kui see võti võib olla…“

      Alma istus natuke aega vait ja üritas rahulikumalt hingata. Ta silmist võis välja lugeda nii imetlust kui kartust.

      „Ja nüüd on meil veel Solanderi päevik,“ lisas ta. „Meil seisab ees hulga tööd.“

      Alma tõstis kuldvõtme uuesti üles ja uuris seda tükk aega vaikuses, silmitsedes ussipead iga võimaliku nurga alt.

      Nii möödus paar kilomeetrit, kui Alma viimaks selja sirgu ajas ja võtme ümbrisesse tagasi pani.

      „Ülejäänud peame ilmselt müüma. Kahjuks. Need on ju kaunid esemed, mis on kuulunud Linnéle endale, aga sellegipoolest.“

      „Muide, kuhu me sõidame?“ küsis Lasse.

      „Lõunasse,“ vastas Alma. „Peame Moskvast võimalikult kaugele saama.“

      Nad sõitsid mõnda aega vaikuses. Idale tundus korraks, et vanaema jääb tukastama, aga Alma ladus hoopis oma sülearvuti, mobiili ja luubi armatuurlauale.

      Kuigi sõidutee tundus üsna uus, rappus auto sellegipoolest. Alma hakkas ehteid luubiga uurima, eriti aga krutsifiksi. Ta kriipis selle punast vääriskivi küünega ja tõmbas kiviga üle autoakna.

      „Niimoodi saabki aru, kas tegu on ehtsa rubiiniga,“ teatas Alma.

      Seejärel hakkas ta sülearvutis mingit venekeelset vormi täitma. Mul polnud meeleski, et ta nii kiiresti Rootsi klaviatuuril trükkida oskab, mõtles Ida. Kes mu vanaema tegelikult on? Vanaisa Manfred igatahes oli tavaline vanaisa, kes mul väiksena mähkmeid vahetas. Kuigi vana, oli ta ikkagi isa, ja nagu isad ikka – keegi, kelle armastust võetakse enesestmõistetavana. Aga see ninakas tädi siin? Kas tohib kurta vanaema üle, kes on olnud halb ema? Mida ta kõik need aastad